Esiteks on kõige enam probleeme kahel juhul, esimene neist on tõeline hirm, mida õnneks esineb väga harva. Teine on seltskond on hobused, keda on treilerisse panemise õpetamisel toiduga meelitatud. Just see viimane osutub veaks, mis hiljem tekitab probleeme, mida on raske mõista.
Treilerisse minek on seotud kahe tähtsa asjaga. Usaldus ning allumine. Või pigem isegi enne allumine ja siis usaldus. Hobune peab saama aru, et inimene määrab tema liikumise suuna. Märguanded seejuures peavad olema selged. Hobune peab mõistma edasitõmmet, tagasi lüket ja ka külgedele lüket väga hästi. Seda tööd peab tegema täpselt ja vankumatult, samas täieliku rahuga.
Olen nüüd viimasel ajal teinud jälle katset ja pannud lühikese aja jooksul käima treilerisse 5 hobust. Neli neist ajasid omanikel sõrad korralikult vastu.
Olen nüüd näinud, et olenemata sellest, et omanikud väidavad oma hobuseid mõistvat neile antavaid käsklusi, siis see tihti pole nii või siis on nad harjunud neid täitma vaid teatud situatsioonides. Niipea kui hobused mõistavad, et need kehtivad igal pool ja igal ajal ja vankumatult, tuleb hobune ka treilerisse. Muidugi ei räägi ma hetkel hobustest kelledele inimene on suutnud tekitada oma lollusega enne paanilise hirmu.
Kõige suuremad hädad on omanikel hobustega, keda on meelitatud toiduga treilerisse. Hobune võib seejuures ju alati valida, kas ninaesine on piisavalt ahvatlev, et ratastega kongi ronida või mitte. Alam pool on igal juhul inimene, kes loodab, et hobune on piisavalt "näljane". Selle asemel, et teha rahulikult hobusele selgeks, et minnakse sinna kuhu kästakse. Kuijuures samas ratsutamisel peetakse seda iseenesest mõsitetavaks. Juba treileris olevale hobusele võib küll positiivse emotsiooni tekitamiseks toidu ette panna.
Viies viimase aja katsehobustest on Atheena. Tema ei ole kunagi streikinud treilerisse panemise vastu. MA ei ole teda ka kunagi meelitanud. Täna seisis tal ees uus ülesanne. See oli ise enda laadimine. Seda soovitan kõigile, kuna hobuse enda laadimise oskus võimaldab hobust hõlpsasti üksi transportida. Hobune peaks sellise juhul jätkama talle antud suunal liikumist, ehk siis minema treilerisse ilma ees mineva inimeseta, et saaksite ise hobuse järelt puu kinni panna. Mitte kunagi ei või teha seda, et seote kinni hobuse, kellel puu tagant veel kinni ei ole.
Atheena on muidugi mul katseloomaks ja tema puhul ei piirdunud ma sellega, et viin teda nöörist ninapidi sisse ja siis lahti lasen. Vaid soovin, et ta sisuliselt läheks ilma juhtimata ka kaugemalt viitele treilerisse. Läheb küll. Ees seisab veel sabast tõmbamise peale välja tagurdamise õpe, mis on ka vajalik selleks, et üksi toimetamine lihtne oleks ja kui enam midagi teha pole, siis ehk õpib ka treilerisse sisse tagurdama. Viimane on juba küll rohkem dressuuri allumise katsetamiseks, mitte praktiline vajadus.
Küllap jätkan katsetusi kui jagub soovijaid. Seda muinasjuttu, et muidu normaalselt koheldud hobune treilerisse ei lähe, ma enam uskuma ei pea.
No comments:
Post a Comment