Värsked muljed Hiiumaalt. Pikemalt tuleb jõudluskatsetest juttu järgmises Oma Hobus. Kuna aga teema on praegu aktuaalne, siis ikkagi veidi vahetut ka.
Tänavune ülevaatuse korraldus jättis täieõiguslikult suursündmuse mulje. Tõesti väga kena. Päike oli vaid valest suunast ja hüppeid ei saanud suurt pildistada.
Hobuste koosseis oli hea. Esitlemise tase näib olevat märgatavalt tõusnud. Suurem oma hobustest oli saanud vähemalt mingisuguse ettevalmistuse.
Minu arust on ebaõiglane tuua ülevaatusele hobust, keda ei ole suulisega korralikult harjutatud või kes pole omandnud arusaamist inimese juhtimisvõtetest. Kuigi üldine pilt oli päris hea, juhtus ka seda, et mõnede hobuste esitlemisel oli just esitleja see, kes piiras hobuse liikumist nii palju, et seda oli raske hinnata. Küllap tuleks seda ehk kliiniku korras lausa õpetada. Ja miks ka mitte. On täitsa jumekas idee, et tuleval aastal tehtaks üritus kasvõi kahepäevane, osalejaid oleks rohkem ning esimese päeva õhtul peetaks hobuste esitlemise õppekliinikut. Selliselt saaks üritusse kaasata ka rohkem huvilisi. Programm võiks veel mõneski osas tihedam olla, et ka kõrvalseisvatel eesti hobsue huvilistel oleks mille pärast tulla.
Kogenud hindajasilm nopib ikkagi parimad välja ja küllap on see ka päris objektiivne. Siiski oleks tore kui hobuseid esitletaks atraktiivsemalt ja vähem jääks juhuse hooleks.
Lühida muljetamise kokkuvõttest saab öelda, et eesti hobuse tuleviks on kindlasti helgem kui kunagi varem. See hobune, keda me täna juba näeme, on midagi muud kui kümme aastat tagasi. Nende hobuste hulgas on juba palju sellist, mida võiks lugeda potensiaalselt heaks kasutushobuse materjaliks. Selle valguses tahaks aga kindlasti näha seda, et kõik esialgse paaritusloa saanud täkud toodaks nelja või isegi pigem viie-kuue aastastena võõrratsaniku testile või kasutataks spordis, mistahes alal siis. Seda on meie majanduslike võimaluste juures tihti keerukas teha, aga see oleks töökasutuse omaduste väljaselgitamisel siiski vältimatu.
Väike mõttevälgatus käis läbi ka seoses traavi kvaliteediga. Loomulikult kõrvutasin ma täna nähtud märasid ka Atheenaga ja mõtlesin tema nnig nende traavi üle. KA näituseringis oli märasid, kelledel traavi õhufaas on väga minimaalne, samas tagaotsa töö iseenesest korralik. Minule jäigi arusaamatuks, mis osa hobuse kehaehitusest sellist "käiguviga" tingib. Võibolla ma üritan pigistada Atheenalt välja midagi, milleks tal pole sünnipäraseid eeldusi antud. Samas ma jätkan üritamist muukida lahti traavi jõulisuse ja suurema õhufaasi lisamise võimalikkust läbi treeningu. Ehk siis taas tagasi kõigi võimalike pärssivate faktorite eemaldamiseni, nagu pigistav sadul. Seejärelkorrektne treening nagu ikka ja eks siis näis.
HOmme aga juba teised teemad
Hei! Seoses viimasel ajal päevakorral olnud hobuse kehaehituse ja võimete seose teemadega meenus üks kapis seisev selleteemaline väga hea raamat "Horse conformation handbook". Kuna ta minul niisama seisab, sest ise enam hobustega ei tegele, siis mõtlesin, et äkki sina või keegi blogilugejatest oleks huvitatud selle endale saamisest:)
ReplyDeleteTervitused!Kaisa
Raamatud võtan hea meelega vastu. Need mida enesele väga asendamatuteks ei pea, saavad vähemasti kasumliku koha Oma Hobu raamatukogus, kus teisedki ligi pääsevad.
ReplyDeletePalun kirjutan mulle email, tänud 1