Friday, August 6, 2010

Ise treilerisse

Hiljutiste sündmste ja jutuajamiste valguses tulen taas tagasi hobuste treilerisse laadimise teema juurde. Kuulen ikka siit ja sealt, et hobused ei käi peale. Seetõttu tahan veel kord juhtida tähelepanu paarile tähtsalt asjale.

Esiteks on kõige enam probleeme kahel juhul, esimene neist on tõeline hirm, mida õnneks esineb väga harva. Teine on seltskond on hobused, keda on treilerisse panemise õpetamisel toiduga meelitatud. Just see viimane osutub veaks, mis hiljem tekitab probleeme, mida on raske mõista. 

Treilerisse minek on seotud kahe tähtsa asjaga. Usaldus ning allumine. Või pigem isegi enne allumine ja siis usaldus. Hobune peab saama aru, et inimene määrab tema liikumise suuna. Märguanded seejuures peavad olema selged. Hobune peab mõistma edasitõmmet, tagasi lüket ja ka külgedele lüket väga hästi. Seda tööd peab tegema täpselt ja vankumatult, samas täieliku rahuga. 

Olen nüüd viimasel ajal teinud jälle katset ja pannud lühikese aja jooksul käima treilerisse 5 hobust. Neli  neist ajasid omanikel sõrad korralikult vastu. 

Olen nüüd näinud, et olenemata sellest, et omanikud väidavad oma hobuseid mõistvat neile antavaid käsklusi, siis see tihti pole nii või siis on nad harjunud neid täitma vaid teatud situatsioonides. Niipea kui hobused mõistavad, et need kehtivad igal pool ja igal ajal ja vankumatult, tuleb hobune ka treilerisse. Muidugi ei räägi ma hetkel hobustest kelledele inimene on suutnud tekitada oma lollusega enne paanilise hirmu. 

Kõige suuremad hädad on omanikel hobustega, keda on meelitatud toiduga treilerisse. Hobune võib seejuures ju alati valida, kas ninaesine on piisavalt ahvatlev, et ratastega kongi ronida või mitte. Alam pool on igal juhul inimene, kes loodab, et hobune on piisavalt "näljane". Selle asemel, et teha rahulikult hobusele selgeks, et minnakse sinna kuhu kästakse. Kuijuures samas ratsutamisel peetakse seda iseenesest mõsitetavaks. Juba treileris olevale hobusele võib küll positiivse emotsiooni tekitamiseks toidu ette panna. 

Viies viimase aja katsehobustest on Atheena. Tema ei ole kunagi streikinud treilerisse panemise vastu. MA ei ole teda ka kunagi meelitanud. Täna seisis tal ees uus ülesanne. See oli ise enda laadimine. Seda soovitan kõigile, kuna hobuse enda laadimise oskus võimaldab hobust hõlpsasti üksi transportida. Hobune peaks sellise juhul jätkama talle antud suunal liikumist, ehk siis minema treilerisse ilma ees mineva inimeseta, et saaksite ise hobuse järelt puu kinni panna. Mitte kunagi ei või teha seda, et seote kinni hobuse, kellel puu tagant veel kinni ei ole. 

Atheena on muidugi mul katseloomaks ja tema puhul ei piirdunud ma sellega, et viin teda nöörist ninapidi sisse ja siis lahti lasen. Vaid soovin, et ta sisuliselt läheks ilma juhtimata ka kaugemalt viitele treilerisse. Läheb küll. Ees seisab veel sabast tõmbamise peale välja tagurdamise õpe, mis on ka vajalik selleks, et üksi toimetamine lihtne oleks ja kui enam midagi teha pole, siis ehk õpib ka treilerisse sisse tagurdama. Viimane on juba küll rohkem dressuuri allumise katsetamiseks, mitte praktiline vajadus. 

Küllap jätkan katsetusi kui jagub soovijaid. Seda muinasjuttu, et muidu normaalselt koheldud hobune treilerisse ei lähe, ma enam uskuma ei pea.  


Tuesday, August 3, 2010

Hakkab jälle otsast pihta...


... igikestev sadulateema. Mida ei ole on sobiv sadul ja mis on, on rida probleeme. Arutlesime just ülevaatusel eesti hobuse sihiteadlikust muutmisest enam ratsutamiskõlblikuks, See puuduv sadulakohta on just see, millest lähtuda. Madal turi, kõrge ja tahaulatuv aba, suur tümakas kõht on kokku vilest kombinatsioon. 
Atheenal on olemas mingigi turi. Kuid olemasolevad sadulad ei lase ikkagi õlal liikuda nii kuis vaja. Traav on ebaloomulik, kus lennufaasi asemel hobune astub pikemaid venitatud samme kõhu alla või hüpleb tagant üles. Sealt tulevad omakorda selja pinged. Nagu nõiaring. 

Üle ei jää muud kui võtta ette minu arust juba võimatu missioon leidmaks sobimatule sobiv sadul. 
Kui kellelgi on midagi võimalikult sobivat pakkuda, võib seda julgelt teha. Raami laius on "väga lai", samas iste mitte enam kui 16,5". KAare kuju oleks soovitatavalt U kujuline, mitte V ning põlvealuse osa tope minimaalne. Parameetreid on veeldi, aga see on juba enam peensustesse laskumine. Eelistatud on koolisõidupingid, aga ka kolmevõisltuse sadulad ja mõni hää lõikega universaal võiks sobida. 

See on nagu januse hüüe kõrbes.


Sunday, July 25, 2010

Noorhobuste ülevaatuse esimesed muljed



Tänaseks ei olnud ma jälle paar aastat ühtegi hobust näitusel esitanud ja seetõttu pole neile üritustele ka väga sattunud. Kahju. Tegelikult on noorhobuste ülevaatused alati väga põnevad. Olgu siis tegu sporthobuste või eesti tõugu hobustega. Täna oli siis viimaste kord. 
Esiteks tahan öelda kohe, et oli huvitav ja põnev. Hindamise õhkkond oli mõnus ja jagatud selgitused kahtlemata huvitavad. Arutelu seda enam. 
Aga nüüd kõigest otsast peale. Ise jõudsin tund enne näitust kohale, öösel vaevanud kõhugripist nõrk ja taaruvatel jalgadel. Hobune kah mudane. Esmalt kraapisin muda maha ja lasin hobuse palsamiga üle. Sellega korras. Väike jalutuskäik ka ja pilk teistele kohale tulnud hobustele. 
Ohsaa, oli esimene emotsioon Anu Pärisoo Voore Ameed nähes. Mis vinge värvus. No tõesti. Pesuehtne ulukvõik (kõrb) Justnagu kollakas kõrb hobune, pea tumedam, jalad aga heledamad hulka kui kõrvil. Vinge jutt seljas ja väga selged sebroidsed vöödid jalgadel. LAhe, mis siin mud öelda. Teine mära oli tore linalakaline raudjas. 
Atheena esitas näitamisel oma leivanumbrit, ehk siis mängis oma rõõmsat suhtlemismängu. Ei saa aga öelda, et liikumistes oleks ta oma parimat näidanud. Samm on tal alati täitsa hea, aga traavi lennukust suudab ta küll rohkem välja võluda kui ta seda täna tegi. Aga no heake küll. Niikuinii näis teda enam huvitavat, mis Andres Kallaste oma paberitele kirjutas. 
Kuna kellaaeg hiline, siis tõsisemate mõttemõlgutusteni täna ei jõua. 
Tänud kohalolijatele ja läbiviijatele toreda päeva eest. Vähemalt Atheena puhul saan öelda, et tal tuleb ennast ka ratsahobusena tõestada. Seda mida vaja ongi, et saada lõliku objektiivset hinnangut, sellest, mida me aretamisega saavutada soovime. 

Friday, July 23, 2010

Ettevalmistus näituseks


Mida hobusega enne näitust ette peaks võtma. 

Nii tulemuste kui turvalisuse seisukohast on kahtlemata mõistlik õpetada hobune eelnevalt käekõrval adekvaatselt käituma. Siia juurde käib oskus reageerida päitsetest suunamisele ning ka piitsa edsiviivale märguandele. 
Teiseks peaks hobust harjutama käsitlemise ja  katsumisega. Tuleb ju hobusel lasta ennast rahulikult mõõta. 
Kui hobust on plaanis viia näitamisele kodutallist välja siis oleks kena ka treileriga teha tutvust enne kui ürituse päeva hommikul. 

Ka hobuse välimus peab olema korrektne. Esiteks tuleb hoolitseda selle eest, et esitletav hobune ei ole tugevas ülekaalus, aga ka mitte alakaalus. Kumbki variant ei ole ka igapäevaselt teretulnud, kuid tugevalt ülekaalulise hobuse välimikku on õige keeruline mõistlikult hinnata. 

Hobune peab olema loomulikult puhas. Kui sporthobustel põimitakse lakk patsidesse, siis eesti hobustel on selle üle vaidlemist. Probleemi iva seisneb aga selles, et ühelt poolt peaks olema võimalik hinnata kaela kuju. 

Üks suur küsimus puudutab veel ka esitlemisvarustust. Kahe aastased hobused ei ole tihti suulistega veel tutvust teinud ja ei peagi seda olema. Kaheaastaseid märasid võikski esitleda näitusepäitsetes, mis on muuhulgas ka nägusad. Täkkude puhul peaks siiski võtma mõnda aega enne näitust ette rahuliku valjastega hajutamise ja hobust valjastega esitlema. Kui hobune on kergelt käsitletav ei pea teda siiski valjastest suurema osa ajst juhtima vaid võib valjaste peale panna näiteks nöörpäitsed ja võtta need vajalikelt hetkedel peast ära. 

Valjad peaks olema sellised, mis ei varjaks hobust. Kui kapslit kasutatakse, siis lihtsat inglise kapslit. Kõikvõimalikud iseäraliku kuju ja asetusega kapslid moonutavad hobuse peakuju ja ei ole soovitavad. 

Jalakaitsmed ja pinded ei ole lubatud. Hobuse keha ja jalad peavad olema täies ulatuses nähtavad. 

Lõpuks tuleks endale selgeks teha, mida näitusel õieti teha tuleb. Tavaliset algab protseduur ülemõõtmisega. Seejärel liikumine käekõrval kas sirgel või kolmnurgal vastavalt hindaja antud juhistele. Sellele järgneb vabaliikumine ning vaba hüpped. Hüpetele võib hobust käekõrval juhtida. Igal juhul on parem kui hobune hüppekoridori ei torma vaid lastakse sinna rahulikult ning ta saab rahulikult sammu valida ning oma võimet demonstreerida. 

Ära ei tohi unustada ka enda riietust, mis peab olema korrektne ja vasama juhendis antule. Igal juhul sobib ratsasportlase võistlusvorm kuid ka muud korrektsed vormid tumedas ja valges kombinatsioonis. 

Tuesday, July 20, 2010

Vabahüpped


Vabahüpped on üks viis hinnata noorte hobuste loomulikku hüppevõimet. Üldiselt kuulub see hobuste ülevaatuse kohustuslikku kavva. Nii ka seekord. Täna oli tallis üldine hüpete päev. Atheenale ja Rubiinile oli see ettevalmistuseks eelseisva ülevaatuse tarvis. Selleks, et hobune saaks näidata oma tegelikke võimeid peab ta takistustesse rahulikult suhtuma ning olema õppinud neid tasakaalukalt ületama. 
Iseenesest on vabahüpped ka mõistlik viis saduldamiseelselt hobustele hüppamist tutvustada ning arendada nende kordinatsiooni hüppamisel. On tavaks siiski, et enne teist eluaastat selliste treeningutega algust ei tehta. Esimestel kordadel tuleb elkõige keskenduda selle, et hobune oleks rahulik ja saaks omas tempos takistustega tutvuda. Ette seatavate takistuste kombinatsiooni raskusastet ning kõrgust tõstetakse vastavalt hobuse arengule. On äärmiselt tähtis, et vabahüpetele tulev hobune on eelnevalt tutvunud piitsaga ning oskab sellele rahumeelselt edasi minemisega reageerida. Eelnevalt piitsale õigesti reageerima mitte õpetatud hobune satub kergesti paanikasse, mis rikub nii hüppamise kui ka edasise suhtumise piitsa, hüppamisse, inimesse ja suunatud vabaliikumisse.
Kõik ülevaatustel osalevad hobused peaks olema eelnevalt vähemalt korra vabahüpetel osalenud. Veelgi parem on kui nad on läbinud mitmest harjutuskorrast koosneva tsükli. Seda juba  ainuüksi seetõttu, et hobune näitaks oma võimeid, mitte ei hakkas ülevaatusel õppima. Situatsioon on tihti niigi pingeline. 

Monday, July 19, 2010

Puhkus kinnitab õpitut

Olen pikalt jälginud teooriat õpitu puhkuse ajal kinnitumisest. Ka inimeste puhul öeldakse, et õpitu kinnitub kõige paremini une ajal. 
Atheenaga olen seni teinud tööd valdavalt üle päeva. Mõnikord satub sekka ka tihedamaid tsükleid, kus töö on igapäevane, aga ka siis vahelduv. Mõte on koormata hobust tema füüsiliste võimete piiril, samas kaotamata motiveeritust ning puhkepäevadega parandada õpitu kinnitumist. Hobuse treeningtöö on edenenud hästi. Kõige parem on sellise tööjaotuse puhul olnud mõju hobuse tööle motiveeritusele. Selge on see, et hobused on erinevad, kuid Atheena soov töötada on silmatorkav. Ta soostub karjast söögi juurest vabat tahtest treeningule tulema ning treeningul pidevalt aktiivsust pakkuma. 
Viimane treeningtsükkel oli tihe ja intensiivne. Sellele järgnes kuue päevane puhkust. Eile võtsin hobuse ja läksin sõitma. Poni oleks juskui ise vahepeal enese treenimisega tegelenud. Väga ühtlane ja võimendunult täpne kuuletumine. 
Nelja aastane hobune ei ole ei füüsiliselt ega vaimselt valmis taluma väga suuri koormusi. Seetõttu võib tema vormi rajamisel ja suuri kordusi nõudvate harjutuste tegemisel olla mõistlik jätta tihedamalt puhkepäevi. 
Juba aasta jagu treeningus olnud hobune vajab selliseid mõttelisi kinnituspause kindlasti vähem, kuid ka edaspidi võib mõnikord mõne uue elemendi või tiheda tsükli järel olla paslik anda hobusele puhkus. Puhkus puhkamiseks ja õpitu kinnitumiseks.  
Puhkus ei tähenda aga mitte mingil juhul 24 tundi boksis istumist. Puhkus hobuse mõistes tähendab siiski sotsiaalset suhtelmist ja vaba liikumist. Vaba liikumine, eriti vahelduval pinnal on kõige tähtsam hobuse tervise tagaja. Mida ma veel olen tähele pannud on see, et noortele hobustele kiputakse liialt jõusööta pakkuma. Jõusööt annab kulutamata energia, mis muudab hobused raskemini käsitletavaks, mis tingib vajaduse suuremate koormuste järgi. See omakorda väsitab hobust vaimselt ning koormab veel täielikult valja arenemata liikumisaparaati. Töö, puhkus ja sööt tuleb optimeerida väga hästi ja konkreetset hobust silmas pidades. Tihedam töö ja suurem koormus ei tähenda enamasti sugugi paremat ja kiiremat tulemust. 

Sunday, July 11, 2010

Eesti hobuste piirkondlik ülevaatus 25.07 Rahulas


25. juulil on Rahula maneezis kavas piirkondlik eesti hobuste ülevaatus. Atheena on küll neljane, aga seni on tal hindamine läbimata. Kuna tegu on märaga, siis on juskui mõistlik seda siiski teha. Olen seda meelt, et mida enam hobuseid ühel või teisel viisil hinnatakse või kasutusse võetakse, seda enam saadakse väärtuslikku teavet aretuse tarvis. Atheenaga koos Saaremaalt toodud Rubiin (pildil vasakul) on kena hobune, kuid kuna tema sugupuus esineb mittetunnustatud araabia tõugu hobune, siis  talle eesti hobuse pabereid antud ei ole ja asja tal ülevaatusele ka pole. Tegelikult on võrdlemisi mõtetu selliseid hobuseid ristandina registreerida, nagu Rubiiniga antud juhul tehtud on. Selgelt ratsatüübiline poni peaks kuuluma Eesti ratsaponide registrisse. 
Vorm on Atheenal praegu hea. Korra võiks enne meeldetuletuseks vabahüppeid teha. Pole ju temaga kuigi palju hüpata seni õnnestunud. 
Viimase nädala treeningud on olnud üpris intensiivsed. Lisaks tihedamale graafikule ja sisukamatele treeningutele on ilm omalt poolt kaasa aitamas. Täna treeningut lõpetades näitas kraadiklaas vilus juba 30C kraadi. Trenni tuleb tihti teha jahedamas maneezis, aga mitte niivõrd kuumuse kui aga parmude pärast. 
PArmudega võitlemiseks ei ole kuigi palju vahendeid.  kaks üsna lollikindlat ja töötavat meetodit siisksi on. Üks asi on hobusele süstemaatiliselt värsket küüslauku sisse sööta. Hobuse higi hakkab haisema ning parmud tõepoolest nii väga ei ründa. Küüslauku kulub pma 10 küünt päevas. 
Kodutehtud putukatõrjevahend on aga järgmine. Liiter tavalist toiduõli ning 10-20 tilka eeterlikku lavendliõli selle sisse. Hea on kui saab selle seda pihustiga pudelisse panna, aga saab ka muul viisil peale panna. Kahjuks on selle mögina toimeaeg heal juhul paar tundi. Kuid sõitmise ajaks aitab küll. Ja sugugi ei pea end kenades pudelites vahendite nimel lolliks maksma. 
Nüüd tuleb minu regatil oleku ajal Atheenal ka teenitud puhkus. Nädala jagu ei tule siia ka ilmselt sissekandeid. Ilusat rannailma kõigile, viige hobused ka ujuma !