Tänaseks ei olnud ma jälle paar aastat ühtegi hobust näitusel esitanud ja seetõttu pole neile üritustele ka väga sattunud. Kahju. Tegelikult on noorhobuste ülevaatused alati väga põnevad. Olgu siis tegu sporthobuste või eesti tõugu hobustega. Täna oli siis viimaste kord. Esiteks tahan öelda kohe, et oli huvitav ja põnev. Hindamise õhkkond oli mõnus ja jagatud selgitused kahtlemata huvitavad. Arutelu seda enam.
Aga nüüd kõigest otsast peale. Ise jõudsin tund enne näitust kohale, öösel vaevanud kõhugripist nõrk ja taaruvatel jalgadel. Hobune kah mudane. Esmalt kraapisin muda maha ja lasin hobuse palsamiga üle. Sellega korras. Väike jalutuskäik ka ja pilk teistele kohale tulnud hobustele.
Ohsaa, oli esimene emotsioon Anu Pärisoo Voore Ameed nähes. Mis vinge värvus. No tõesti. Pesuehtne ulukvõik (kõrb) Justnagu kollakas kõrb hobune, pea tumedam, jalad aga heledamad hulka kui kõrvil. Vinge jutt seljas ja väga selged sebroidsed vöödid jalgadel. LAhe, mis siin mud öelda. Teine mära oli tore linalakaline raudjas.
Atheena esitas näitamisel oma leivanumbrit, ehk siis mängis oma rõõmsat suhtlemismängu. Ei saa aga öelda, et liikumistes oleks ta oma parimat näidanud. Samm on tal alati täitsa hea, aga traavi lennukust suudab ta küll rohkem välja võluda kui ta seda täna tegi. Aga no heake küll. Niikuinii näis teda enam huvitavat, mis Andres Kallaste oma paberitele kirjutas.
Kuna kellaaeg hiline, siis tõsisemate mõttemõlgutusteni täna ei jõua.
Tänud kohalolijatele ja läbiviijatele toreda päeva eest. Vähemalt Atheena puhul saan öelda, et tal tuleb ennast ka ratsahobusena tõestada. Seda mida vaja ongi, et saada lõliku objektiivset hinnangut, sellest, mida me aretamisega saavutada soovime.
No comments:
Post a Comment