Eile oli meil hambaarsti päev. Allegroga sõites ja teda jälgides tekkis kahtlus, et kõik ei ole päris nii nagu peaks. Hobused, kes tänapäeval enam just kuigi tihti puukoori ei näri ega tegele muudele metshobustele omaste tegevustega ei kasuta oma hammaste kõiki funktsioone ning seetõttu tekib hammaste hõõrdumisel nende anatoomiliste iseärasuste tõttu teravaid servasid. Probleeme võib aga ka teistsuguseid tekkida. Üldjoontes on igati soovitatav korra aastas hobustega hambaarsti väisata. KA eesti hobsutega, kes küll õnneks oma looduslähedamate elutingimuste tõttu kannatavad ehk vähem hambaprobleemide all kuid sõiduhobustena ja eriti tallis peetavatena on nende hambad täpselt samasuguses olukorras kui kõigil teistelgi. Ainult, et tundlikkus võib olla erinev.
Allegrol oli raskusi lõugade lõdvestamisega pea madalamasse asendisse viimisel. Seik, mis vähemkogenud ratsanikule võib jääda märkamata. Kuid kindlasti ei jää märkamata see, et hobune süües pudistab või pead imelikult viltu veab.
Põhjus seisnes selles,et purihambad olid erineva kõrgusega ning seetõttu olid tekkinud nn. "lukustavad mulgud". Hobune ei saagi selliselt oma lõugu langetatud peaga õigesti liigutada. Seda ei ratsastamisel ega süües. Probleem polnud veel kuigi süvenenud aga antud hobune on tundlik ning andis selle kiiresti välja.
Amadeus sai tavapärase hoolduse osaliseks.
Suured tänud Joosep Tikule, kes hobustel keset karja, ilma rahustiteta ja täies rahumeeles põhjalikult hambad korda tegi ning ka kõiki neid selgitusi lahkelt jagas. Meil sattus olema kuulajaid rohkem kui küll ja targemaks sai hulk hobuseomanikke.
Korralik hambahooldus nõuab tervet rida erilisi tööriistu. Ja kõrva jäi ka see, et just seda probleemi, mis Allegrot vaevas tavaliste hambarasplitega korda ei saagi, need vajavad spetsiaaseid riistu, mis on käe pärast tihti vaid spetsialiseerunud hambaarstidel.
Villem näitas oma hambad ka ette, teda võib oodata ees millalgi ühe piraka susihamba eemaldamine aga rohkemat me hetkel ette ei võtnud, aga varsti on temagi kord esimeseks korraliseks hoolduseks.
Atheena ja mina
- Ingrid
- Kuidagi on kujunenud nii, et mu töö on seotud hobustega sadulapassija ja ratsastajana. Mu hobidest mõjukaim on arvatavasti ratsutamine. Täiesti mõistetavalt koosneb mu tutvuskond enamasti hobuseinimestest. Mu kodu kolis linnast maale ja hobused koju ning perelgi tuleb osa võtta. See on, nagu paljud ültevad - elustiil või siis parandamatu haigus. Kui millestki 20 aastat paraneda pole võimalik, siis täna ma seda enam ei üritagi. Selle asemel püüan kahe oma blogi abil veidi oma maailm avada ja teistelegi kogunenud kogemusi ja teadmisi jagada. Milleks neid ikka vaid endale hoida. Kui mul on õnne iga päev hobustelt ja nende ratsanikelt midagi õppida, siis oleks isekas see kõik endale hoida.
No comments:
Post a Comment