Sadulaseminarid meelitaisd kokku suure hulga huvilisi

Nädalavahetusel peetud sadlaseminarid tõid kokku enam kui poolsada inimest. Veel paarkümmend inimest jäi ootama võimalust oma teadmisi sadulatest ja nende sobitamisest suurendada. Rühmad olid tõhusa praktika jaoks ehk juba praegu liiga suured kuid samas oli hädavajalik võtta juurde nii palju inimesi kui võimalik. Edaspidi on võimalik sadulasobitaja abil omade hobuste peal edasi praktiseerida. 

Ürituse võib lugeda suures joones kordaläinuks. Laupäeval Tihusel toimunud koolituspäev oli iseäranis edukas, sest islandi hobustele spetsialiseernud Anita ja Pekka Kaakkola oskasid oma kogemusi just eesti hobsute peal suurepäraselt edasi anda. Sobimatust sadulast tulenevad probleemid on siiski ühesugused olenemata tõust, mistõttu said koolituspäevadel omad teadmised kõik kohaletulnud. 

Loodetavasti satub mõni osaleja siin kommenteerima oma kogemust, kuid mina annan edasi, seda, mida koolitajana nägin ja kuulsin. Esmalt kohtasin väga suurt huvi, mis loomulikult teeb ainult rõõmsaks. Paremad teadmised laiendavd silmaringi ning tahan uskuda, et viib seeläbi hulga rahulolevamate omanike ja hobusteni.

Nägime erinevaid hobuseid ja sadulaid. Olenemata sellest, kas tegu on turismishobuste või kalliste koolisõiduhobustega, on probleemid üsna ühesed.  Lähtekohad võivad olla erinevad kui tulemus ikka sama. Sadulat ei tee sobivaks tema hind vaid ikka tema sobivus hobuse kehakujuga. Valdav on meil hoopis mure sellega, et sadulaid ei hooldata. Sadulad on enamasti täidetud villaga, ning see vanub ja vajuba ära. Olen näinud viimaste nädalate jooksul nii palju kohutavas seisunds sadulaid, et võtab silme eest mustaks. Eriti nigel on olukord odavamate sadulatega, millede täitematerjal tuleks välja vahetada kohe poest ostmise järel, kuna seal ei ole sees vajalikku kraasvilla vaid tokerdunud lehmakarv või lausa riideribad. Seda saime kursusel ka käega katsuda ja näha, mis India päritolu sadulate seest välja tuleb. Harvad ei ole ka kohtumised katki läinud raamiga sadualtega või ka juba sünnipäraselt viltuste sadulatega. Selliseid asju oskab nüüd ehk päris suur hulk hobuseomanikke ka ise märgata. 

Koos õpiti tundma neid hobuse anatoomia osi, mida sadula seisukohast väga hästi teadma peab. Erusaam vabalt liikuvast abaluust ja selja nõrkusest roiete taha jääval osal. Praktiseerimise käigus nägime hästi kuivõrd petlik võib olla pilt hobuse selja pikkusest. Pikana näiva selja sadulat kandev osa võib olla sootuks lühem kui välja paistab. 

Üheskoos tõdeti ka sedagi, et pole olemas sadulat, mis sobiks kõigile. Olenemata sellest kui kallist sadulast me räägime, et saa see sobida kõigi selga. Ka selline tõdemus sai ehk nüüd paljudele selgeks. 

Sadul on investeering ja kogu sadulaga seonduv soetamisest hoolduseni peab olema hästi läbi mõeldud ja regulaarne. PAlju on olnud juttu sellest, et raha seab piirid. Küllap ta seab, aga paremad teadmised näisid lahendavat ka neid probleeme. Oskus aru saada, mida sadul teeb või ei tee ning kuidas neid muresid lahendada, andis ka rahale ja investeeringutele uue tähenduse.  

Tahan uskuda, et hooldamata ja sobimatute sadulate hulk hakkab tasapisi vähenema. 

Näha sai ka hobuseid, kelledele sadul oli tõsiseid probleeme tekitanud. Halb näide ei ole alati parim osa koolitamisest kuid antud juhul oli see kahtlemata silmiavav. Mõnel puhul on probleem lihtne ja lahendatav, teisel puhul tuleb jällegi sadul kindlasti välja vahetada.  

Sadula hooldus ja sobivuse kontroll on regulaarne ning järjepidev tegevus. Omanik, kes oskab jälgida oma hobust ja sadulat, oskab ka vajalikul hetkel abi otsida ning õiget tagasisidet anda.  

Kui nüüd veel Atheenast rääkida, siis tema sadulamured ei ole seni lahendatud. Kuigi talle sobiv sadulamudel on sisuliselt leitud, takistab proovimiste lõpuni viimist hetkel see, et ta on omandanud segava ülekaalu. Hetkel sobiv sadul peagi enam ei sobiks ja seetõttu on mõstlikum üritada hobust enne veidi vormi ajada ja seejärel sadulasobitamine ja hankimine lõpuni viia.