Olles pikalt vaaginud eesti hobuse kui ratsahobuse kasutamiskõlblikkust on tulnud ka mõtlemapanevaid järeldusi. Eesti hobuse kehaehituses on sagedased omadused, mis takistavad tema edukat kasutamist ratsahobusena. Need on asjad, mida tuleks tõsiselt edaspidi hobuste aretusse valmisisel ning paaridevalikul silmas pidada.
Probleem on kerkinud esile väga teravalt sellest peale kui olen tegelenud eesti hobuste sadulamurede ning kohati viletsa ratsastatavusega. Neil hobustel on juba kehaehitusega suunatud tasakaalukese esiotsale ning esiots on võrreldes tagaosaga kiitsakas. Saduldamisel kerkivad siit esile uued probleemid. Esimese otsa madalamal asetsemine tingib ettepoole langeva joonega selja. Rinnakorv on sageli väga ümar ning tingib vöö asetumise kaenlasse. Selg on lisaks langevusele ka pudelikujune ehk ettepoole kitsenev. Sellisele seljale sadulat asetades ei ole tal madala turja korral mitte mingit pidepunkti, mis sadulat ette liikumast takistaks. Sadula liikumise tee katkestab alles abaluu. Abaluule suruv sadul piirab kogu hobuse esijalgade liikuvuse ning põhjustab olulisi pingeid. KAenlas asetsev vöö juba iseenesest ei anna mingit võimalust hoida sadulat normaalse koha peal.
Pudeljas selg ja langev seljajoon on aga otsene pärandus araabia hobustelt. Ei ole alust arvata, et seda enne ei esinenud kuid antud probleemi mitte teadvustamine on seda süvendanud. Ebaproportsionaalselt lühikesed esijalad on aga puhas sisene aretuse praak ja sellega tuleb tegeleda. Iseäranis mõjutab hobuste liikumisvabadust ja ka sadulakohta õlavarreluu, mis eesti hobustel on sageli liialt lühike. Madal turi vaid süvendab probleeme, kuid ei ole sugugi olulisim probleem.
Paaridevalikul tuleks väga tähelepanelikult jälgida hobuste mainitud omadusi. Vastasel juhul me jäämegi rääkima viletsast sadulakohast, väheilmekast liikumisest ning esiotsalt liikuvatest hobustest.
Õnneks ei ole sugugi kõik eesti hobused kõiki mainitud puudusi omavad ning teadlikuma valiku puhul on võiamlik nende esinemist ka vähendada. Üheks pärssivaks asjaoluks on hobuste vähene asjatundlik kasutamine ratsahobustena, mistõttu neid probleeme ei osata näha.
Suguhobused hinnatakse sageli kaheaastasena, mil nad läbivad alles kasvufaase ning keha proportsionaalsust ei ole võimalik hinnata. Ka seda tuleb silmas pidada, eesit hobuen on siiski hilisvalmiv.
Võimatut probleemi pole samas olemas ja ka neile hetkel lootusetu seljaga näivatele hobustele on olemas teatud mööndusega lahendused. Vähemasti enamusele leidub mingisugunegi sadulalahendus. Käiguomadused on õige treeninguga teatu piirini mõjutatavad kuid kusagil tuleb siiski piir ette. Viletsalt ehitatud hobustel on raskem neile seatud ülesandeid täita. Hobuste ostmisel tuleks samuti sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Nõudluse vähenemine ükskõik milliste hobuste vastu paneb ka kasvatajaid paremat tööd tegema.
Ühesõnaga jagub eesti hobsute aretuses tööd kuhjaga ning hobuseomanike teadlikkuse tõstmise vallas samuti.
No comments:
Post a Comment