Täna oli taas trennipäev. Trennipäev selles mõttes, et korra nädalas käin ikka võimalusel treeneri pilgu alt läbi. Ükskõik kui palju kogemusi ka ei koguneks, on igal juhul vaja kõrvalist abi. Mind aitab praegu õigel kursil hoida koolisõidutreener Annike Laving.
Tänane treening oli ehk viimase aja õnnestunuim. Raskes töös iseendaga on väike töövõit jälle võetud. Ükskõik kui teadlik ma oma tegevuse eesmärgist ja põhimõtetest ka ei oleks, on ikkagi üksi pusides kalduvus kaotada valvsus ja muutuda lubamatult mugavaks. See väljendub peamiselt selles, et on märkamatu oht jääda mugavalt ja pikalt ühte liikumisse või harjutusse kinni. Ei anna hobusele piisavalt tööd ja tekib olukord kus hobune õpib pigem mingis kindlas asendis ja tempos tiksuma ja vähem ootama ja vastama märguannetele. Rääkimata peenematest liikumise kvaliteeti puudutavatest detailidest.
Kõige aluseks on aga ühtlane kerge kontakt. Ning vat just see on see, kus ma loodan, et olen saavutamas mingisugust töövõitu. On äärmiselt raske hoida hobuse suuga sellist kontakti, mis oleks ühtlane, samas väga selgelt piire seadev. Hobusel on väga rakse mõista märguandeid kui ebaühtlane käsi pidevalt mingit liikumist suus tekitab. Samuti on hobusel väga raske mõista lotendava ratsme tähendust. Kontakt on selliselgi puhul ebaühtlane ja märguanded tihti hilinevad või on ebaselged.
Ja siis muidugi istak. Selleks, et hobust mitte segada ja samas õiges suunas mõjutada, tuleb samaaegselt oma käte tegevuse kontrolliga, suuta aru saada ka sellest, mis keha teeb. Enamus probleeme seisneb ratsutajatel oma keha asendiga tasakaalu esiotsale viimisele kaasaaitamises. Sisuliselt tuleks aga oma kehaga pigem ärgitada hobust tagant rohkem alla astuma.
Ning lõpuks säär. Ka säär peab suutma üheaeglselt käe ja kehaga oma tööd teha.
Ratsutamine ongi keeruline, samas nii lihtne. Ei ole vaja üle mõelda, kuid tuleb samas näha iseendaga päevast päeva kurja vaeva.
Atheena oli täna mu treeningkaaslane. Ma olen temaga viimasel ajal väga rahul. Lõpuks oleme jõudnud selleni, et teda saab sõita ilma et tekiks pidevalt paanikat ja plehkupanekut. Tänane tihe töö oli talle ehk algul üllatuseks kuid trenni edenedes muutus poni üha paremaks. Tähelepanelikkus on niikuinii Atheena suur eelist, kuid kui sellele suuta lisada juurde ka tasakaalukas liikumine ja mõistmine, muutub liikumine sootuks teiseks. Mul on vahel raskusi enda korrale kutsumisega selles osas, et anda aru sellest, et tegu on vaid 4 aastase hobsutega, kes on olnud töös napid kuus kuud. Nii kerge on tulema mõtted oluliselt enam valmis hobusest. Ka siinkohal on vahel tore kui kõrvalt tuletatakse meelde, et kõik korras, polegi enamat vaja välja võluda.
Sai samas otsutatud, et tuleval nädalal võitlema sõitmine oleks asjatu kiirustamine. Praegune edasiminek on olnud parem kui oleksin osanud mõne aja eest loota, kuid samas mitte veel nii veenev, et julgeks ilma tagasilööke kartmata skeemi ette võtta. Lükkan seda jälle kuu aja võrra edasi koduse koolisõidu ABC etapi peale.
No comments:
Post a Comment