Eesti hobune ei ole varavalmiv

Ei ole palju aega möödas ajast, mil oli tavaline arusaam, et eesti hobune on varavalmiv ja teda võib rahumeeli saduldada juba kaheaastasena. Tänaseks on aru saadud, et see mõttetera on kaugel tõest. Eesti hobune on vastupidiselt võrdlemisi hiljavalmiv. 

Atheena on praegu nelja aastane ja läbib silmaga nähtavalt järjekordset suurt kasvufaasi. Ta on hädas oma keha ja selle valitsemisega. Liikumist mõjutab oluliselt kõrgemaks kasvanud laudjas, mis on turjast silmmärgatavalt kõrgemal. Ja see on nelja aastane hobune, mitte kahene!! 

Indiviidid on erinevad, kuid soovides lasta oma hobuse liikumisaparaadil välja areneda ning oodata, et hobuse vaim on tööks valmis, ei ole ka eesti hobust mõistlik võtta töösse varem kui kolmnda eluaasta sügisel. Esimesel väljaõppeaastal peaks olema tööga väga ettevaatlik ja jälgima hobuse arengut. Neljaastasel hobusel võistleminegi on kahe otsaga asi. Kui seda otsustatakse teha, siis tuleb kindlasti valida võistlusi, mis ei koormaks hobust liialt ning oleks suunatud eelkõige hea kogemuse andmisele ja võistlusjulguse kasvatamisele.

Milles siis on asi, et sellest ikka ja jälle rääkima peab? Miks ei või noorema hobusega tööd tegema hakata? 

Liialt varane ja eale ning arengule kohatu töö  toodab kunstlikult keskmisest viletsamalt liikuvaid ja töötavaid hobuseid. Eesti hobuste puhul on iseäranis tavaline, et räägitakse sellest, et hobune noorena liikus vabalt ja hästi, aga sadulas on igavene kits. Saamata aru, et kuskil on tehtud ise viga. Liialt noor hobune ei pruugi olla vaimult valmis töötama ja muutub vastuhakkavaks või sootuks tuimaks. Teiseks võib aktiivses kasvufaasis oleva hobusega töötamine viia selleni, et hobune kasutab ebamugavuses ebaloomulikke ja viletsaid allüüre ning need kinnituvad ja jäävadki hobuse tavaliseks liikumisviisiks. Ja ongi käes see, et noorelt hea liikumisega hobune on muutunud jäigaks, lühikese sammu ja viletsa tasakaaluga loomaks. JA jälle visatakse kivi eesti hobuse kapsaaeda - nad polegi enamaks loodud!! 

Apollo on  hea näide saavutatud küpsusest. Kui ma teda neljasena nägin, siis oli ta tavaline noor hobune. Tal ei olnud siis treenitust kuid ei olnud ka vaimset valmidust raskemateks treeninguteks. Töö jäi siis pooleli. Ehk oleks olnud õige teha uuesti algust viieaastasena kuid see jäi tegemata. Kas ollakse nüüd lootusetult aega kaodanud? EI olda, Apollo on praegu vaimselt väga tugev, tal on tohutu töötahe ning vabapidamisel on tema keha arenenud nii, et ta suudab võtta vastu küllalt intensiivset treeningut. Ta suudab ja tahab näidata sadulas sellist lennukust ning liikumise vabadust, mis paneb koolisõiduhobusedki vahest kadestama. On seega tähtis, et vaatame iga hobust eraldi ja laseme neil saavutada vajaliku küpsuse enne intensiivse treeningu alustamist. Mis ei tähenda muidugi seda, et ei võiks noort hobust õpetada ja treeningule alust laduda. Kuid kõigega tuleb olla mõõdukas ning hobuseid ei või kõiki ühe puuga võtta.