Täkkude käsitlemisest ja õpetamisest

Tahtsin kirjutada, et täna teen ühe õige tavalise blogikande. Hobused on olnud tublid ja igapäevane töö ikka sammukese haaval edasi viinud. Apollo on mind äärmiselt meeldivalt üllatanud iga päev ning samuti õpetanud. Jah jälle on lisandunud üks hobune, kellelt midagi õppida.. Tema töötahe on tohutult tõusnud. Ta suudab keskendud ja ei pea enam pidevalt pea õieli ringi vahtima. Ja siis tuligi mõte, et parem kirjutan mõtteid täkkudest ja nendega töötamisest. 

Mul on olnud õnne töötada päris palju just täkkudega. Ütlen õnne, sest alles siis kui sattusin hiljem rohkem ka märadega töötama, sain aru kui lihtne ja ka õrn on mära kõrval täkk. Tõsi ta on, et hormoonid tingivad täkkude väga ühele asjale suunatud käitumise, kuid see on ka kõik.  Erinevalt märadest ei esine neil hormoonide kõikumisest tulenevaid tujukuse hoogusid. NAd on kahtlemata õrnemad ja võtavad igasugust karistamist palju sügavamalt ligi kui märad. Erandid kinnitavad reeglit ja seega ei kehti need järeldused kõigi hobuste puhul. Täkud näivad olevat ka oma mõtetes lihtsamad ja seetõttu ehk julgemad. 

Mida mina aga näen täkkude juures juhtuvat on see, et neid koheldakse tihti juba eeldavalt liialt kõvakäeliselt. Nii igaks juhuks. 

Mida võiks täku kergemaks käsiteldavuseks ära teha ilma, et peaks üldse temaga tema hormoonide pärast pidevalt kaklema hakkama?

1. Taga täkule loomuomane sotsiaalne keskkond. See peaks olema kas "poissmehekari" või siis "päriskari". See ei tähenda, et peaks täku päriselt kellegiga kokku laskma, kuid on kaks varianti, kas täkk liigub silmaulatuses koos teiste täkkude või ruunadega ja võimalusel lausa koos. VÕi siis tal on silmaulatuses märad, aga mitte rivaalitsevaid teisi täiskasvanud isaseid. Täkk on võrdlemisi rahulik kui 'ümberringi on teised poissmehed. Sellisel juhul ei ole tal pidevat vajadust oma haaremit valvata ja ta elab rahumeelsemat elu. Teine võimalus on, et märad on küll olemas, aga pole konkurente, kellede pärast pidevalt võidelda. 

2. Täkk satub tõsisesse stressi kui tema "haaremist" kedagi ära viiakse. Seetõttu ei ole tegelikult kuigi hea pidada täkku tallis koos paljude märadega. Üleüldse on väga paljude märade olemasolu  samuti stressav, sest suure haaremi kooshoidmine on seda keerukam. See ei loe, et märad ei ole tegelikult täkuga koos, käitumine kopeeritakse ka nägemisulatuses olevatele märadele. Juhuslike märade kohtamine treeningplatsil või mujal täkku nii ei mõjuta. Need pole omad. 

3. Paaritavate täkkude puhul on väga soovitav kasutada paaritamiseks selleks spetsiaalselt mõeldud päitseid. Sellisel juhul õpib täkk väga kiiresti vahet tegema, mil tal on minek trenni ja millal märadesse. 

4. Ei ole mingit põhjust kohelda täkku põhjendamatult rangemalt kui teisi hobuseid. Selliselt õpib täkk vaid ebamugavuse vastu võitlema ja tema käsitlemine muutub veel keerukamaks. 

5. Õpeta täkule käsitlemist puudutavad käsklused selgeks situatsioonis kus tal ei ole tarvis märade pärast muretseda. Siis on neid hiljem ka teiste hobuste seltsis lihtsam rakendada. Kõvasti kärkides ja lamenti lüües märade vahel õpetades ei saagi tulemus kuigi meeldiv olla. Küll saab aga eelnevalt omandatu mittetäitmisel  vähe kõvema meeldetuletuse anda.

6. Ja lõpuks tuleb aru saada, et on olemas ka täkke, kelle hormoonitase ja ka kaasa sündinud iseloom on selline, et neil oleks ilmselgelt lihtsam olla ruun. JA üldse kui täku täkuna hoidmisel ei ole head põhjust, siis tasub kaaluda, kas ruunal karjaelu elades mitte parem ei oleks. 

Apollo on paaritav sugutäkk. Ometigi on ta käitumine tasakaalukas ja ta mõistab hästi, millal minnakse tööle. Koplite vahel jalutades peab ta end häälekalt väljendama ja minulgi tuleb talle vahel häälekamalt meelde tuletada, et õpitud käsklused kehtivad endiselt. Aga asi ongi selles, et need käsklused on talle enne selgeks tehtud, mitte ei üritata teda erutavas situatsioonis veel talle arusaamatute tõmblustega midagi selgeks teha. 

Treeningutel suudab ta päev päevalt paremini keskenduda. Tahan uskuda, et ta on aru saanud, et see situatsioon on ajutine ja käsklustele allumine viib kiirema vabanemiseni. Vahel kiidan teda iseäranis tubli keskendumise eest sellega, et jätan ta seisma platsi nurka kust ta teisi hobuseid vaadata saab. See näib olevat väga mõjus preemia kuid selle väljateenimiseks tuleb tõepoolest ka vaeva näha. 

Küllap on Apollo hea iseloomu ja käitumise taga nii kaasa sündinud iseloom kui ka see, et tal on olnud võimalust elada täkuna vabas märakarjas ja tema peas on seega kõik korras. Ta on sellega suurepärane hobune kellelt õppida täkkude hingeelu ja teguviisi.