Andeka hobuse "needus"

Mis siis täna? Täna on teemaks andekad hobused ja veidi ka andetud. Apollo treeningud on hakanud vaikselt edenema. Poolteist kuud on kulunud, et luua uut baastreenitust, mille pealt saab juba tõsisemalt treenida. See näitab kui kriitiliselt tuleb ikkagi suhtuda spordihobuste täielikku puhkamajätmisesse. Sellist asja sisuliselt ei saa lubada, sest see on oht nii hobuse tervisele kui sportlikule võimekusele. Lihastik kaotab oma toonuse väga kiiresti, lisaks koguneb ülekaal ning muutnud seljal tekivad sadula istuvuse probleemid. Ainuke millega sisuliselt midagi ei juhtu on hobuse väljaõpe, kuid lihased, mille abil sooritatavat teostada on samas kadunud. Nullring. Jah taastamine on kiirem kui loomine, aga siiski vaevaline.
Aga nüüd põhiteema juurde. Pidin tõdema just, et kipun nõudma hobuselt liiga. Ja millest see tuleb? Tuleb sellest, et andekas hobune suudab anda palju rohkem kui keskpärane. Seega tekib väga kergesti illusioon , et see on normaalne ja anname aga takka. Tahaks ikka rohkem ja rohkem. Pealegi hõljub pea kohal mingi nähtamatu kohustus näidata pidevalt parimat. Tuleb maa peale tagasi tulla ja saada aru, et teatavate asjade nõudmiseks on siiski tarvis teatud ettevalmistust ja kiirmenetlust pole olemas. See ei ole ainult meie probleem. VÄga suurt hulka andekaid hobuseid on aegade jooksul läbi põletatud. "vaata kui noorelt" ta suudab juba seda ja seda. Suudab tõesti, sest loomulik tasakaal on parem ja liikumiste või hüppe välja kujundmaiseks ei ole vaja seda tohutu tööga arendada vaid see on olemas. Kuid füüsilise treenituse baas tuleb siiski luua ning samuti dresseeritus. Kui endale selline teadmine teatavaks võtta, on kohe kergem olla ka ja kaob ka kohustuse koorem või vähemalt osa sellest. Kohustus näidata, et andekaks peetud hobune seda tõesti on ja näeb alati fantastiline välja. No ei , see ei ole alati nii ja kogu selle energia ja jõu kontrolli alla saamine on päris keeruline ning ei juhtugi iseenesest. HElgeid momente saab nautida ja viletsamatest tuleb üle olla mõistusega. Seitsmeaastaseseks saanud hobune, kes ei ole harjunud tegema tööd on juba väljakutse omaette. Ka hobused harjuvad töödisipliiniga ja seega on olemas mingisugune optimaalne vanus hobuse töösse võtmiseks. Apollo puhul oli erinevatel põhjustel jäädud sellega kõvasti hiljaks ja eriti täku puhul on nüüd tema tähelepanu hoidmine ja töödisipliini loomine küllalt keerukas, olenemata muidu suurepärasest iseloomust. See kõik vastandub loomulikule füüsilisele andekusele. Usun siiralt, et kogu töö tulemuslikkus sõltub puhtalt sellest kui kontrolli alla on võimalik see jõud saada. Raske ülesanne ja palju tööd, aga vähemasti igav ei hakka ja aega ilmselt kulub omajagu.
Nüüd aga vastupidisest olukorrast. Kui hästi ehitatud, hea tasakaalu ja liikumisega hobusel on loomulikult palju lihtsam olla selline nagu talt oodatakse, siis mõnel juhul võib olla olukord ka risti vastupidine. Miks ma seda kirjutan. Kirjutan seetõttu, et rõhutada veelkorra aretustöö tähtsust ja põhjusi, miks mõtlemata paarituste tegemine ei ole hea mitte kellegile. Jah, ka parimate vanemate järglane võib äparduda ja mitte millestki tulla midagi päris talutavad kuid need eksperimendid lõpevad enamasti halvasti. Viletsa kehaehitusega, halva tasakaalu ja liikumisega hobune satub oluliselt suurema tõenäosusega viletsa elu küüsi. Tal on raske olla selline nagu talt tahetakse, nõudes ratsanikult veelgi suuremaid oskusi luua ei millestki midagi. Head ratsanikud selliseid endale ei soovi, mis tähendab, et niigi viletsa eeldusega hobune satub ka veel viletsamasse seisu oskamatute ratsanike kätte. Valus, aga paratamatu tõde. Kõik hobused ei pea tegema sporti ja mõned võivad vabalt olla pelgalt metsa vahel jalutamiseks, aga isegi sellises rollis on lihtsam olla hobusel, kelle kehaehitus vastab ratsahobuse omale.
Varsad on armsad, aga lihtsalt niisama läbi mõtlemata varssu toota ei ole mõtet. Ka eesti hobuste puhul ootaks tänapäeval juba palju suuremat teadlikkust ja valmidust otsida parimaid paare, mitte piirduda piirkondlikku kättesaadavusega.