Koplikaaslased

Täkkude elu üks muserdavamaid seikasid on see, et neil väga harva võimaldatakse nii vajalikku sotsiaalset suhtlemist. Apolloga on toimitud teisiti ja see on kahtlemata üks tema terve mõistuse tagajaid olnud. Eesti hobusele tavapäraselt veedab ta suvel mõned kuud märakarjas. Talvisel ajal samas on tema osaks olla poissmeestekarja liige.
Ka looduses eksisteerib lisaks kesksele täkk-märad karjale seal kõrval poissmeestekarjad. NEis karjades mänglevad ning lihvivad oma oskusi noored täkud aga ka vanemad ilma märadeta täkud. Vahel liituvad selliste karjadega ka juhttäkud ja mängivad noortega. Neis karjades üldiselt tõsimeelselt ei rivaalitseta. Selleks pole lihtsalt vajadust. Rivaalitsema minnakse ikka märakarja juhttäkuga kui keegi söandab tema kohta tahta. Poissmeeste karjas valitseb pigem mänguline ja üksteist toetav õhkkond.

Seni on õnnestunud ka Apollot hoida paaritushooaja välisel ajal ruunadega koplis. Tõsi ta on, et kaaslasi tuleb valida. Kuid rahumeelsemate ja lepilike ruunadega mööduvad päevad vaimselt tervendavas keskkonnas. Mõningased mängud kopliaias, paratamatult nii mõnigi lõhkine tekk, kuid mis peamine, hobune saab ennast sotsiaalselt välja elada ja suudab seejärel selle vähese aja, mis inimene talt täit tähelepanu tahab, ka seda pakkuda.

MA arvan siiski, et ilma olulise soojätkamise potensiaalita täkud tuleks ruunata, et nad saaks stressivabamat elu nautida. Kuid samas täkkudeks määratud täkkudele tuleb samuti püüda tagada nii loomuomast elukeskkonda kui võimalik. Ruunast sõbra leidmine on võimalik pea kõigile täkkudele. Vahel ei ole see lihtne ja mõnikord tuleb sellest ka turvalisuse kaalutlustel loobuda, kuid kel närv kannatab, siis tasu on pärast seda suurem. Üks õnnestumise olulisi alustalasid on see, et märasid poissmeeste karja silma all olla ei tohiks. Pelgalt seetõttu, et ei tekkiks rivaalitsemist ega tarbetut stressi. Ruum peab olema piisavalt suur, et iga hobune saaks soovil eemalduda.

Sotsiaalselt aktiivne ja ennast välja elanud hobune on inimesele palju parem tööpartner. Apollogi on selgelt rahul iseendaga ning rahumeelne ja ei vaja peale koplipäeva enam igal sekundil teiste hobuste tähelepanu.