Impulss vs. kontroll

On üks asi, mis kipub isetegijat ratsastuse põhja andmisel valale teele juhtima. See on nimelt soov saavutada esmajoones vankumatu kontroll, jättes samas tähelepanuta hobusele aktiivse edasiliikumise tähtsuse ja tähenduse. Tegeledes esmalt hobuse pea ja kaela asendi ning pidurdavate märguannete õpetamisega kustub hobuse loomulik aktiivne liikumine ning ongi käes kõikide hädade suur algus. Hobune, kes ei pürgi aktiivselt edasi on raskelt juhitav, muutub käele raskeks kontrollida ning paratamatult hakkab varem või hiljem vastu. 

Seetõttu on äärmiselt tähtis saada aru, et hobusele tuleb küll õpetada  selgeks arusaam pidurdavast märguandest turvalisuse tagamiseks kuid kogu alustav töö peab olema suunatud hoopis sellele, et hobune õpib ise oma aktiivset liikumist hoidma ja seejuures tasakaalus püsima.  Pidurdavat märguannet ei või mitte kunagi kasutada hobuse pea asendi sättimiseks. See on esimene ja väga oluline vastuolu. Ei ole võimalik, et hobune suudaks mõista kahte vastandsuunalist üheaegset nõuet.  Seetõttu suunatakse hobust algul liikuma enam sirgetel või suurtel kaartel ja nõutakse talt aktiivset edasipürgimist. Väga  tähtis on hobust õige käitumise eest rahulejätmisega kiita. Algul näebki töö välja selline, et kui hobune on soovitult aktiivne, siis edasisi märguandeid ei anta, niipea kui aktiivsus langeb, tuleb uus nõudmine. 

Niipea kui hobune on saavutanud oskuse edasi liikuda, siis hakatakse teda harjutama samaga kontaktis ratsmega. Hobust õpetatakse kerges kontaktis ratsmega alati ise edasi pürgima ja liikumise aktiivsust säilitama. Kui see alus on õigesti loodud, siis tulevad kõik järgmised asjad nagu asetamine, paine, tagasi võtmine jne. üsna kergelt. Selliselt õpetatud hobusel on märgatavalt kergem soorita talle seatud nõudmisi. Vastuhakke tänu vastandlike nõudmiste üheaegse kasutamise välitimisele tuleb harvem ette. Hobuse selg ja muu lihastik areneb õigesti ja piisavalt tugevaks enne temalt koondamist nõudvate harjutustega alustamist. Väga tähtis on ka aru saada, et jõumeetodeil pea asendi määramine viib valede lihaste arenguni ning sealt edasi ka selja ja muu liikumisaparaadi probleemideni. 

Kuidas saada aru, et algus pole olnud päris õige. Kui hobuse samm ei ole selgelt nelja taktiline või ta kipub lausa ühe poole jalgu samaaegselt edasi viima ehk astuma küliskäiku, siis see on selge märk paljudest probleemidest, milledest üheks on kindlasti lõdvestunult ja aktiivselt edasi liikumise etapi vahelejätmine. 

Kui hobust tuleb igal sammu edasi ergutada ja ta samas töötab vastu ratsme kontaktile, on taas alust arvata, et tööd on alustatud valest otsas. 

Kui hobune ei suuda normaalse vaba sammu ja traavi korral tagumiste jalgadega esimeste jälgedesse jõuda on taas puudu lõdvestatusest, aktiivsusest ja selja õigest kasutamisest. 

Kui hobune väikeste tagasivõtvate märguannete peale enese koondamise asemel rabelema ja ratsmeid lahti kiskuma hakkab, siis on seegi selge märk sellest, et hobune ei mõista talle seatud ülesannet ja ta püüab sellest selgusetust ja ebameeldivast olukorrast vabaneda. 

Siit lähtuvalt saab anda veel paar ergutavat nõuannet. Pisut üle ratsme kuid aktiivselt ja lõdvestunult liikuv hobune on kinlasti paremas seisus kui liigse jõuga asendisse asetatud ja viletsalt liikuv hobune. Sellegipoolest ei tohi ära unustada, et hobune pole portselanist ja märguanded peavad olema selgad ja alati antud nõrgimast võimalikust tugevnevalt kuni hobune allub. Ratsmekontakt peab olema kerge ja ühtlane kuid samas vankumatu, et hobune mõistaks, et neis piirides tuleb püsida. Unustada ei tohi anda hobusele sirutamispause vähemalt iga 5 minuti järel!!

Hobuste iseloom on erinev ja loomulikult kaasa antud aktiivsus ka. Atheena on loomult elav ja liigub meelsasti. Samas on tal kalduvus erutuda ja kiirustada, mis samuti ei ole soovitav nähtus. Kõik 4 kuud tööd on siiani olnud suunatud aktiivsele kuid samas lõdvestatud liikumisele. Tulemus on juba päris hea. Kui sama õnnestub saavutada ka galopis, siis saaks mõelda ka järgmisele etapile liikumisele. Ma ise sooviks Atheena liikumist veel oluliselt avardada ja suurendada, aga näis kuidas see õnnestub. Ootame nüüd pikisilmi treeneri abikätt, et teha järgmised sammud õiges suunas. Algul ette alla ja aktiivsusele suunatud liikumise hoidmine on üsna kerged tulema. Et aga kaelaasendi kerge tõsmitmine ja enese kandmine hästi välja tuleks on alati hea kui on olemas tugev juhendaja, kes sel protsessil silma peal hoiab. Seda tööd peab töepoolest ettevaatlikult tegema, et hobune ei saaks ülekoormust ega õpiks midagi muud kui peaks ning mis peamine ei kaotaks liikumise aktiivsust ja lõdvestatust.