Tiku ja Taku pildiseeria

Äraarvamise mäng - kes, mis pildil on :)

Impulss vs. kontroll

On üks asi, mis kipub isetegijat ratsastuse põhja andmisel valale teele juhtima. See on nimelt soov saavutada esmajoones vankumatu kontroll, jättes samas tähelepanuta hobusele aktiivse edasiliikumise tähtsuse ja tähenduse. Tegeledes esmalt hobuse pea ja kaela asendi ning pidurdavate märguannete õpetamisega kustub hobuse loomulik aktiivne liikumine ning ongi käes kõikide hädade suur algus. Hobune, kes ei pürgi aktiivselt edasi on raskelt juhitav, muutub käele raskeks kontrollida ning paratamatult hakkab varem või hiljem vastu. 

Seetõttu on äärmiselt tähtis saada aru, et hobusele tuleb küll õpetada  selgeks arusaam pidurdavast märguandest turvalisuse tagamiseks kuid kogu alustav töö peab olema suunatud hoopis sellele, et hobune õpib ise oma aktiivset liikumist hoidma ja seejuures tasakaalus püsima.  Pidurdavat märguannet ei või mitte kunagi kasutada hobuse pea asendi sättimiseks. See on esimene ja väga oluline vastuolu. Ei ole võimalik, et hobune suudaks mõista kahte vastandsuunalist üheaegset nõuet.  Seetõttu suunatakse hobust algul liikuma enam sirgetel või suurtel kaartel ja nõutakse talt aktiivset edasipürgimist. Väga  tähtis on hobust õige käitumise eest rahulejätmisega kiita. Algul näebki töö välja selline, et kui hobune on soovitult aktiivne, siis edasisi märguandeid ei anta, niipea kui aktiivsus langeb, tuleb uus nõudmine. 

Niipea kui hobune on saavutanud oskuse edasi liikuda, siis hakatakse teda harjutama samaga kontaktis ratsmega. Hobust õpetatakse kerges kontaktis ratsmega alati ise edasi pürgima ja liikumise aktiivsust säilitama. Kui see alus on õigesti loodud, siis tulevad kõik järgmised asjad nagu asetamine, paine, tagasi võtmine jne. üsna kergelt. Selliselt õpetatud hobusel on märgatavalt kergem soorita talle seatud nõudmisi. Vastuhakke tänu vastandlike nõudmiste üheaegse kasutamise välitimisele tuleb harvem ette. Hobuse selg ja muu lihastik areneb õigesti ja piisavalt tugevaks enne temalt koondamist nõudvate harjutustega alustamist. Väga tähtis on ka aru saada, et jõumeetodeil pea asendi määramine viib valede lihaste arenguni ning sealt edasi ka selja ja muu liikumisaparaadi probleemideni. 

Kuidas saada aru, et algus pole olnud päris õige. Kui hobuse samm ei ole selgelt nelja taktiline või ta kipub lausa ühe poole jalgu samaaegselt edasi viima ehk astuma küliskäiku, siis see on selge märk paljudest probleemidest, milledest üheks on kindlasti lõdvestunult ja aktiivselt edasi liikumise etapi vahelejätmine. 

Kui hobust tuleb igal sammu edasi ergutada ja ta samas töötab vastu ratsme kontaktile, on taas alust arvata, et tööd on alustatud valest otsas. 

Kui hobune ei suuda normaalse vaba sammu ja traavi korral tagumiste jalgadega esimeste jälgedesse jõuda on taas puudu lõdvestatusest, aktiivsusest ja selja õigest kasutamisest. 

Kui hobune väikeste tagasivõtvate märguannete peale enese koondamise asemel rabelema ja ratsmeid lahti kiskuma hakkab, siis on seegi selge märk sellest, et hobune ei mõista talle seatud ülesannet ja ta püüab sellest selgusetust ja ebameeldivast olukorrast vabaneda. 

Siit lähtuvalt saab anda veel paar ergutavat nõuannet. Pisut üle ratsme kuid aktiivselt ja lõdvestunult liikuv hobune on kinlasti paremas seisus kui liigse jõuga asendisse asetatud ja viletsalt liikuv hobune. Sellegipoolest ei tohi ära unustada, et hobune pole portselanist ja märguanded peavad olema selgad ja alati antud nõrgimast võimalikust tugevnevalt kuni hobune allub. Ratsmekontakt peab olema kerge ja ühtlane kuid samas vankumatu, et hobune mõistaks, et neis piirides tuleb püsida. Unustada ei tohi anda hobusele sirutamispause vähemalt iga 5 minuti järel!!

Hobuste iseloom on erinev ja loomulikult kaasa antud aktiivsus ka. Atheena on loomult elav ja liigub meelsasti. Samas on tal kalduvus erutuda ja kiirustada, mis samuti ei ole soovitav nähtus. Kõik 4 kuud tööd on siiani olnud suunatud aktiivsele kuid samas lõdvestatud liikumisele. Tulemus on juba päris hea. Kui sama õnnestub saavutada ka galopis, siis saaks mõelda ka järgmisele etapile liikumisele. Ma ise sooviks Atheena liikumist veel oluliselt avardada ja suurendada, aga näis kuidas see õnnestub. Ootame nüüd pikisilmi treeneri abikätt, et teha järgmised sammud õiges suunas. Algul ette alla ja aktiivsusele suunatud liikumise hoidmine on üsna kerged tulema. Et aga kaelaasendi kerge tõsmitmine ja enese kandmine hästi välja tuleks on alati hea kui on olemas tugev juhendaja, kes sel protsessil silma peal hoiab. Seda tööd peab töepoolest ettevaatlikult tegema, et hobune ei saaks ülekoormust ega õpiks midagi muud kui peaks ning mis peamine ei kaotaks liikumise aktiivsust ja lõdvestatust. 

Koolisõidu ABC

Eesti Ratsaspordiliit on tänavu kutsunud ellu uue võistlussarja koolisõidus, mille eesmärk on pakkuda võistluskogemusi kõige kogenematumatele. Nii uutele ratsanikele kui esimesi võistluskatseid tegevatele hobustele. 

Minugi plaan anda esimene võistluskogemus Atheenale oli taandatud sellele võistlusele. Esimene etapp toimub 25. ndla aprillil Rahulas. Paraku, olenemata sellest, et Atheena ratsastus on viimasel ajal lausa kukesammudega edenenud, jääb meil see debüüt tegemata. Vahepealne treeningpaus võttis selle võimaluse. 

Koolisõidu ABC kõige kergema klassi skeem on ülesse ehitatud just selliselt, et näidata kätte hobuse algratsastuse ja ratsaniku algõppe head ja vead. Sirged ning suured kaared. Põhiallüürid ja lihtsad üleminekud. Traaviosa on lubatud läbida kergendatud traavis, mis on noorte hobuste veel arenemata seljale väga teretulnud lähenemine. 

Kel on 25. ndal aega, soovitan Rahulasse võistlust kaema tulla, et ehk järgmise korra jaoks endalegi julgust koguda. Osalemiseks on vaja, et hobune oleks gripi vastu vaktsineeritud ning, et tal oleks pass. Lisentse saab nüüd omandada ka vaid ühe võistluse jaoks, nii ei ole korra paari võistluse pärast vaja suuri summasid välja käia. Klubilist kuuluvust ei nõuta. Algtaseme skeemis ei pea omama ka nõuetekohast võistlusvormi, riietus peab olema lihtsalt puhas ja korrektne. 

Atheenaga püüan skeemi võistluste kõrvalt läbi sõita ja ehk leian kedagi ka hinnangut andma. Mida Atheena siis tänaseks oskab. Aksepteerides ratsme seatud piire pürib Atheena kenasti edasi. Püsib valdavalt säärte poolt antud suunal ja on võimaline kaarel kerges paindes liikuma. Lõdvstatust on tulnud palju juurde ja enam ei kulu treeningu algul kuigi palju hea rütmiga elava liikumise saavutamiseks. Seega sammu ja traavi osas on algtaseme skeemi jaoks juskui põhiteadmised olemas. Galopp vajab veel tublisti tööd. Galoppi tõuseb, kuid see liigutus on tihti veel ülemäära äge ning galopp tasakaalutu ja kiirustav. Juhitavus on paranenud ja alus edasiseks tööks sellega loodud. Galopis kipub Atheena katus veel vahel ära sõitma ja siis saan tahtmatult väga kiireid sõiduotsi. Igatahes olen praegu positiivselt meelestatud ja kindlasti vajan nüüd treeneri abi, et osata edasist tööd tulemuslikult planeerida ja teostada. Et mitte jääda saavutatu külge rippuma ja arutult ühe koha peal trampima. Võistlus oleks olnud hea indikaator, kuid eks varsti kiikan kalendrisse ja otsin uue võimaluse. 

Fotodel Atheena ja Apollo harjutamas paar päeva enne koolisõidu ABCd. Pildid võttis Taive Abner. www.taivefoto.com

Motivatsioon, töötahe ja vorm

Motivatsioon ja töötahe on kaks kuldselt kirjutatud sõna hobuse väljaõppes. Hästi motiveeritud ja töötahteline hobune on kõigi sõitjate unelm. Kuidas hoida ja tõsta hobuse motiveeritust on samas küsimus suurte tähtedega?

Apollo ja Atheena on hea võrdlusmaterjal ka selles osas. Atheena on loomult väga energiline ja kui nii võib öeda, siis kaasa sündinud suure tegutsemissooviga. Temaga on algusest peale tehtud tööd seda piiri kombates ja just nii palju, et hobune peaks iga kord veidi enam pingutama kuid mitte kunagi lõputult ära väsitatud. See kusjuures käib pigem vaimu kui füüsise kohta. 

 Apollo puhul ma ei saa rääkida tema loomuomastest omadustest, sest ma ei tunne teda selleks piisavalt kaua. Küll aga näen ma seda, et tema hetkel vähene füüsiline vorm ning eelnevad töökogemused ei ole tema motiveeritust kuigi kõrgele asetanud. Siin lasub ülesanne laduda alus heale vormile ning samaga tõsta hobuse töötahet ning motiveeritust. 

Kuidas ma seda teha plaanin? Hetkel mul plaani ei olegi, kuid esimese töönädala teen just nii palju, et hobust ei ole veel vaja liigselt sundida. Üritan leida midagi, mis tal hästi välja tuleb ja sellega hobusele treeningtöö lõpus positiivse noodi anda. Alles siis kui näen, et hobune on hakanud tundma huvi ratsanikuga koostöö tegemise vastu ning peab elavana vastu vähemalt 15 minutit, saab hakata rääkima ka pisut tugevamast füüsilisest treeningust. 

Mida tuleks kindlasti arvestada!

-Tehes trenni jälgi, et õige liigutuse eest järgneb alati järeleandmine ja ilma järgmiste sundimisteta liikumishetk. 

- Õpeta hobust ise aktiivsust hoidma. Tehes seda nii, et palud hobuselt aktiivsust ja jätad ta siis rahule. Tuletad talle aga niipea kui ta on aktiivsust kaotamas, et edasi.  

- Tee hobusega harjutusi mitte enma kui 5 minutit järjest ja tee õnnestunud momendi järel seejärel kindlasti puhkepaus, mil hobuselt midagi ei nõuta. Kui  harjutus ei näi sujuvat, tee hetkel mõni parem harjutus ja anna siis hobusele puhkus. Hobune lihtsalt ei ole võimaline tõhusalt konsentreeruma pikemalt. Alusta pausi järel uuesti.

- Liiga pikal treeningul ei ole mõtet. See küll õpetab hobust kannatama kuid ei lisa kuidagi tema töötahet. Halvima juhul õpetab see hobust, et alles trenni lõpus tasub pingutada, sest ennem niikuinii pääsu ei ole. 

- Vahel tasub treening kasvõi 10 minuti pealt lõpetada ku midagi iseäranis hästi välja kukub. Ratsaniku seljast maha tulek on hobusele kahtlemata suurim kiitus. 

- Lõetades trenni tule seljast maha. SIis teab ka hobune, et nüüd on puhkus ja ei pea enam olema valmis võimalikeks nõudmisteks. Ehk siis ära jaluta hobust maha seljas. Sellega väldid laiskemise õpetamiset hobusele. 

- Vaheta keskkonda ja harjutusi. Maastikuretked tõstavad nii vormi kui motiveeritust. 

Tiku ja Taku

Apollo ja Atheena on saanud tallis hüüdnimed Tiku ja Taku. Tiku ja Taku käisid mõlemad täna trennis nagu kord ja kohus. Apolloga sain teha esimese arvesse mineva treeningu sadulas. Mingit pahameelt sadula ega ratsaniku suunas enam välja ei tulnud. Apollo puhul tuleb korraga luua nii füüsilise vormi alus kui tahe liikuda ja tööd teha. See ei olegi nii lihtne, sest võhma arendus nõuab pikemaid rahulikke treeninguid, samas motiveerimine on pigem lühike, aga intensiivne. Tuleb leida mingisugune kesktee. Hetkel on seis selline, et hobune väsib tõesti ruttu ja ta ei ole harjunud ka vaimuga tööd tegema. Vaikselt edasi ja kuna iseenesest on tegu suureprase isloomuga hobusega, kellele on antud ka head füüsilised eeldused, siis ilmselt ei lase tulemused ennast kaua oodata. Vähemasti ma loodan seda.

Taku aka Atheena läheb sadulas üha paremaks. Täna jäi trenni algusest ära pingestunud ja ärev liikumine, hobune ei tõmmanud saba jalge vahele ning on kõige selle juures mõnusalt ära õppinud, et edasi pürgimine on tema töö. Loomult on ta ka Apollost elavam ehk, aga täpsemat hinnangut saab sellele anda siis kui Apollo on saavutanud samasuguse füüsilise vormi. Igatahes on hakanud pikk põhitöö vilja kandma ja ma saan öelda, et Atheenaga sõitmine on meeldiv ja kerge. Tõsi, säärte vahel püsimine tahab ikka veel lihvimist ja liikumist saab muuta kindlasti veel oluliselt suuremaks, kvaliteetsemaks ja tasakaalu paremaks. Olemegi ju alles alguses. 

KAhjuks pean tõdema, et esimene suurema eesmärgi täitmine lükkub kolme nädalase treeningpausi tõttu edasi. Plaan oli teha esimene võistlusstart koolisõidu ABC I etpil Rahulas, kuid see ei ole kahjuks vee võimalik. Aga võibolla on see ka hea ja saame tasapisi välishooajaks valmistuda.  

Ühtlane kerge kontakt

Hea ratsastuse aluseks on ühtlane ja kerge kontakt hobuse suuga. Kõlab lihtsalt kuid ilmselt on see kõigi ratsanike kõige suurem väljakutse. Muidugi seda neile, kes on endale teadvustanud kerge kontakti eelised ja vajalikkuse. 

Suutes hoida ühtlast kontakti loome aluse sellele, et hobune oleks võimeline erisatama ja täitma väiksemaidki märguandeid. Samas oma suud lõdvestatuna hoidma. Ilma lõdvestatud suuta pole lootuski näha ka muus osas lõdvestunud hobust. 

Mis selles siis nii keerulist on ? Teoreetiliselt ei olegi, aga praktikas ei ole kuigi lihtne tagada alati kerge ja ühtalne kontakt läbi ratsme kõigis allüürides ja eriti noore hobusega, kelle reaktsioonid ei ole alati etteaimatavad. 

Siinkohal jõuangi ringiga tagasi maast töötamise juurde. Just seetõttu teen tihti maast tööd, et selliselt on lihtsam hobusele ratsme kontakti mõtet ja suulise seatavat  piiri selgitada. 

Atheena oli kolm nädalat sadulas treeningust kõrval, kuid ratsastus on pigem edasi läinud kui, et pausi tõttu seiskunud. Ratsme aksepteerimine on sedavõrd parem, et nüüd kus hobune ei ole kõigi meeltega oma suus toimuva juures on ta jällegi võimeline paremini tajuma seda, mid talle säärega öelda üritatakse. 

Ja ikka ja jälle taban ennast tegemas seljas asju mida pole vaja.  Kutsun ennast korrale ja üritan jälgida, et kontakt oleks igas olukorras ühtlane ja just nii kerge kui võimalik, samas vankumatu ja kindlaid piire seadev. Liikumine edasi suunatud ja otsene. Ja nii ikka ja jälle. 

Üks ja sama asi käib kogu aeg läbi. Ja nii ta on ratsastuse algusest kuni mistahes tasemeni välja. Mida vähem ebavajalikku infot, pinget ja valu, seda kiirem on õppimine ja koostööaltim hobune. Ometigi tuleb aru saada, et märguanded peavad jällegi olema selged ja vajadusel ka rangemad, et hobune õpiks reageerima alati juba kergele meeldetuletusele. Tuleb mõista järeleandmise vajadust õige reaktsiooni kinnituseks ning järeleandmatuse või vääral ajal järele andmise halba tulemit. Üleüldse tuleb vähemkogenud ratsanikult päris palju kompenseerida läbi mõeldud tegevusega, samas kus aastaid õigesti tegutsenud ratsanik teeb suurt osa sellest automaatselt.  

Igatahes väärib kerge kontakti hoidmise ja täpsete märguannete andmise oskus harjutamist. Harjutada tuleb tõesti palju. Aga mis väljakutse see ratsutamine muidu olekski. 

Tagasi sadulas

Täna sain teist päeva Atheenaga jälle sadulas trenni teha. Uudis on ka see, et oma tegevusega oleme kolinud maneezist õue. Suurem osa uue talli maneezirahvast ei ole veel kevadet ja ideaalses seisus liivaplatsi enda jaoks teadvustanud, mistõttu on ruumi laialt ja elu ilus. 

Muidugi ei ole kevadine hullumeelsus veel kuhugile kadunud ja kolm nädalat tagasihoidlikumat treeningut ning mudased koplid tahavad väljaelamist. 

Ponidega töötamise eripära on see, et nende liigutused on  kiired ja reaktsioonid kuidagi ägedamad kui suurekasvulistel hobustel. Tänagi korraldas Atheena mulle korduvaid selga jäämise katsetusi. Tema küll ei soovi ratsanikust selle otseses mõttes vabaneda kuid erutununa paneb ta väga kergesti plagama, kargab alt ära või siis nelja jalaga õhku. Viimast juhtub õnneks harva. 

Vahepealsed maast ja käekõrval töötamised on muutnud ratsme aksepteerimise arusaadavalt paremaks. Niipea kui lennuharjutused ületatud ja hobune silmnähtavalt lõdvestus, muutus sõitmine päris meeldivaks. Juskui ei olekski pausi olnud. Edasipürgivus on hea, mis annab tunnistust, et mingit valuaistingut ei ole. 

Mis mind häirib on ikka see, et erutus tuleb väga kergesti ja siis kaob tasakaal ja otsesus ning rütm. Sellist olukorda ei või last palju korduda, sest see jääb hobusele liikumismällu. Kuid selle hobune puhul on see nii kerge tekkima. Ühe külmaverelise aborigeeni kohta on ta ikka õige tuline. Jätkan juttu homme kui saan teha järjestikku päevadel trenni, ehk on kvaliteetaeg sellisel juhul pikem. 

Apollo sai ka sadula selga. Temaga ei ole hetkel asjad nii lihtsad. On ilmselge, et kolm aastat tagasi alustatud saduldamisel ja ratsastamisel ei läinud kõik päris nii kuis peaks. Esialgu alustan uuesti hobuse sadulaga harjutamist, et vabaneda ebameeldivatest rodeoetendustest. Muus osas on kaks päeva olnud edukad ja täku suhtumine inimesesse on austav ja sõbralik. Join Up andis loodetud tulemust ja küllap saab ka ratsastuse algus õigesse rööpasse juhitud. 

Apollo

Täna saabus Rahulasse eesti tõugu täkk Apollo. Apollo tuli enne paaritushooaega veidi oma ratsahobuse oskusi lihvima. Need kaks eeposliku nimega hobust on elevust tekitavalt sarnased. Täkk on muidugi täkk ja on jõulisem ja suurema kaela ning laiema rinnaga. Kuid siiski Atheena ja Apollo on võõrale silmale segadusttekitavalt sarnased. Kajastan edaspidi Atheena blogis ka Apollo tegemisi. Sest täku käitumise ja õpetamise juures on nii mõngagi teisiti kui mära puhul ning võrdlusmomentki on huvitav. 

Join up!

Tänavu näib olevat nii, et ka hobused ootasid kevadet tavalisest enam. KEvadine "hullumeelsus" ei taha taanduda. Atheena käitumist võis nimetada eelmise nädala lõpul juba ohtlikuks. Seda võimendab asjaolu, et lumesulaveest mudastes koplites on liikumine praktiliselt võimatu. 

Peaksin alustama taas ratsastustööd sadulas, kuid pööraselt käituva hobusega ei ole seda kuigi meeldiv teha. Nii tuli appi jälle Join up. 

Piirasin juba tahenenud väliplatsil väiksema ala ning tegin seal eile puhtalt kontaktiharjutusi, et hobust endaga paremale koostööle "sundida". Sundida ei olegi siin ehk tegelikult vale sõna. Join up tehnika olemus seisneb selles, et hobust hoitakse liikumises kuni ta ise oma käitumisega annab märku lõdvestusest ja soovist inimesega kontakti võtta. Ideaalis tuleks sellist tööd teha ringaias, kus puuduvad nurka pugemise võimalused. 

Atheenale ei ole see tegevus võõras ja ta teab juba eelnevatest kogemustest väga hästi, mida ta tegema peab, et rahu saada. Siinjuures tuleb aga jälgida seda, et hobust ei aetaks närviliseks ega õhutata tormama. Selge on see, et kevadiselt erutunud noor hobune võtab algul tuurid üles, aga kogenumal inimesel õnnestub päris kiiresti kontakt saavutada. 

Kahjuks ei saa ma anda siin üheselt võetavaid juhiseid Join up tehnika kasutamiseks, ilma, et võik karta ebaõnnestumisi. Väära tegevusega võib hobuse usaldusega sootuks vastupidi juhtuda. See nõuab lihtsalt võimalust nähe seda tööd ja seejärel harjutamist. 

Atheenaga on mul olnud õnne ja pean aegajalt vaba hobusega sel meetodil töötamist üheks õnnestunud koostöö aluseks. Veidi tööd ja ta tuleb igal hetkel, mil tal kehakeelega läheneda luban, ligi. Mitte lihtsalt vaid siis juba muud ümbritsevat tähele panemata järgneb nina minu õlas. Mis see mulle annab? 

HEtkel annab loodetavasti seda, et hobune saab kontrollitud viisil oma liikumisvajaduse välja elada, samas õppides, et rahus saab ta olla just inimese juures, mitte inimesest eemaldudes. Sellise hobusega on lihtsalt kordades kergem tööd teha. Võimalik, et mul tuleb enne tulemsulikke trenne Join up tööd veel paar korda korrata. Sellest juba järgmises sissekandes.