Lihased ja nende töökorras hoidmine

Olen tahtnud sellest ammu kirjutada, aga aega pole kunagi ja ega ole õieti praegugi. Aga veidi siiski. Lihased on liikumisaparaadi üks osa ja loomulikult väga tähtis osa. Neile pööratakse tänamatult vähe tähelepanu ning ka lihasprobleeme meil sisuliselt ei diagnoosita.
Selleks, aga et probleeme ei tekiks, tuleb osata lihaseid arendada ja hoida.
On mõned põhireeglid
1) Soojendus. Igasugusele treeningule peab eelnema soojendus, mis suurendab lihaste elastsust.
2) puhkehetked. Tähtis on mitte töötada pikalt pinges lihastega vaid anda puhkust teatud intervallis.
3) Lõdvestus. Lõdvestus kogu treeningu vältelt tõstab oluliselt hobuse töövõimet.
4) Venitused. Venitamine aitab piimhapet lihaskiudude vahelt vabastada, millega taas suurendab lihaste elastsust ning vähendab piimhappe põhjustatavat jäikust ja valulikkust.
5) Soojus. Lihaseid tuleb hoida soojas või siis on parem öelda, et külmalt lihaselt ei või kunagi nõuda maksimaalset pingutust. Kui ilm on külm, siis vajab hobune pikemat soojendust ning massiivseid laudja, reie ja rinna lihaseid on hea mõte hoida soojas teki all, et veidi vähendada soojenduse pikkust.
6) Massaaz ja väline soojendamine. Masseerimine on alati abiks. SIin kehtib vaid reegel, et tuleb teada, mida teed. Ametialal teadliku massööri kaasamine treeningprotsessi on edumeelne ja valdavalt väga tulemuslik. Solaariumid, mida meil suuremas osas paremates tallides leidub, on väga hea külmemal ajal hobuse lihaste soojendamiseks kasutada. Apollotki sai vahel enne trenni soojendatud kui oli teada, et soojenduseks pole suuremat aega ning peale trenni masseerimise ning venituste tegemise ajal samuti.

Hobuse lihased ei ole väga massiivseid oma läbimõõdult, kuid kiude on palju ja igaühel neist on oma ülesanne. Igasugused lihastraumad mõjutavad oluliselt hobuse töövõimet. Lihaste eest tuleb hoolt kanda.

Kergus, impulss ja enese kandmine

Töörindel tagasi. Peale võsitlust sa hobune vähe hingetõmbeaega, sai natuke hüpatud ja muid vaheldust pakkuvaid asju tehtud. Pika sisehooaja tekitatud tülpimus hakkas ähvardama hobuse soovi tööd teha. Selline olukord on alati ohtlik, sest kui hobuse enese initsiatiivi hakkab välja vahetama pidev taganttorkimisvajadus, siis on aeg midagi kiiresti ja põhjalikult muuta.
Mul oli selleks tagvaraplaaniks ratsutamine suuremal avatud pinnal ehk põllul. Hobune liigub tugevamal pinnal kergemini ning võimalus liikuda rohkem sirgetel ja sirgel annab hobusele tagasi vajaliku impulsi. See effekt oli isegi üle ootuste võimas. Mõne korraga taastus hobuse iseeneslik edasiliikumissoov. Eriti muidugi märade aediku poole on hea teha keerukamaid harjutusi, kuna hobuse edasipürgivus on seda parem.
Nüüd jäi üle hakata tööle kerguse ja enese kandmisega. Loendamatud üleminekud muudavad hobuse tähelepanelikuks ja arendavad tagaotsa kandmise jõudu. Suurepärane, hobune on muutunud selle vahelduva töö tagajärjel kergeks ja tema tasakaal on taas paranenud. Tööd selle kogu saavutatud energia kasulikesse raamidesse paigutamisega on palju, aga see on meeldiv ja palju tulemuslikum kui töötada pidevas edasi sundimise vaimus.