Hobune on tervik ehk kuidas üks mure peagi teisi juurde tekitab

Nii oma töös sadulapassijana kui ka hobuste treenijana olen ammu läbi praktika omandanud teadmise, et hobune on tervik. Kui ühte kohta tekib probleem ja seda ei kõrvaldata on varsti neid probleeme mitu ning võimatu pole ka organismi üldine stressireaktsioon või haigestumine.
Apollo käis hiljuti hobuterapeudi Jaanus Nõgene käe all. Miks?
Poni üldine apaatne oleks hakkas muret tekitama. Õigupoolest oli see kestnud juba ajast, mil ta suvel paaritamast tugevalt stressisattununa tuli. Sellele lisandus üha pikema soojenduse vajadus ning lõpuks  ka võimetus joosta parema jala galoppi ning meile juba tuttav kõõluse ülekoormus esimesel vasakul jalal ja ülidne väga avatud liikumise järkjärguline muutumine kinniseks. Mingit otsest viga kusagilt ei paistnud. See on selline situatsioon, kus ühest väikesest murest koormuse all läheb veerema lumepall ning hobuse oma energiast enam taastumiseks ei piisa.
Vaja oli abi ja seda ka hankima mindi. Abi valulikele kohtadele lihastikus, lahtivõtmine liigestele ja ühteist toetavat kogu liikumise süsteemile.
JA tulemus ei lasknud ennast pikalt oodata. Hobuse töötahe on taastunud, ka liikumine on jälle vaba ja lõdvestatus suurem. Treeningud peavad nüüd toetama nõrkade kohtade tugevdamist. Kuid hobune võib edaspidigi regulaarselt vajada abi, justnagu inimsportlasedki, et taastuda ja oma ehituslike eripärade või vanade traumade tagajärjest lähtuvaid murede üldisemaks ja mujale siirdumise vältimiseks. Ei ole mingit kasu pelgalt ülekoormatd kõõluse ravist kui me ei suuda kõrvaldada selle põhjust, mis loogiliselt võttes võib peituda kus iganes. JA siit ka uuesti sadulate juurde. Kui ikkagi sadul põhjustab valuaistinguid ja pinges liikumist, siis ega ei ole kaua oodata kuniks probleemid mujal endast märku andma hakkavad. Hobune siiski on tervik.

Sporditegemise valu

Ma olen juba ammu mõelnud, et kirjutan veidi sellest, mida tähendab tegelikult hea sooritusvõime saavutamine spordis. Ei ole vahet, kas tegu on inimeste või hobustega. Olen ise nn. eluaegne sportlane ja ka aastaid treeneritööd teinud. Üks on kindel, sport on tõeliselt tervislik ainult sinnamaani, kuni mängitakse organismile antud sooritusvõime piirist allpool, ehk siis harrastatakse aktiivset liikumist. Niipea kui me alustame selle piiri nihutamist, tekivad erivajadused ja takistused. Organismid on erinevad, taluvus erinev ning lõppudelõpuks sõltubki sportlik edukus sellest kui palju kellegile ande kõrval ka füüsilist taluvust antud on. Kuid tänapäeval on võimalik seda piiri päris oluliselt erinevate tugitegevustega nihutada.
Nähes tõelist funktsionaalset annet hobuses, hakkame me seda kasutama, või pigem öelda ära kasutama.
Noor hobune alustab tööd esmalt sellest, et talle luuakse baastreenitus, ehitatakse üles funktsionaalselt toimiv lihastik, vastupidavus. Seejärel hakatakse töötama spetsiifiliste liigutustega, mis on alati erinevad kuid mis igal juhul koormavad organismis teatud punkte.
JA siis hakkab pihta. Iga väiksemgi tegur ilma igasuguse kahtluseta mõjutab sooritusvõimet ühes või teises suunas. Hobuse elutingimused, vaimne tervis ja stressitaluvus, tema toitumus, tema üldine tervislik seisund aga sealt edasi juba varustus, ratsanik, kabjad, hambad jne.
See nimistu on uskumatult pikk. JA tõepoolest kui me eeldame, et hobune peaks näitama head sooritusvõimet, siis meeskond selle võistluslooma taga muutub üpris suureks. See on asi, mida algaja hobuseomanik ei oska endale kõige värvikamas unenäos ka ette kujutada. Eriti tulevad mulle silme ette vastsed lapse võistlusponi omanikest vanemad. Neil endil pole mingisugust ettekujutust, mis toimuma hakkab ja mis kulutused kõik sporditegemisega kaasnevad. Aga see tugisüsteem on vältimatult vajalik või vastasel juhul jääbki hobune alatiseks toimetama allapoole oma võimete piiri, kus tema organismile langeb just sel määral koormust, mis võimaldab tal suuremate probleemideta aktiivne olla. Aga ka siin võib tekkida probleeme ning neid meist keegi ei soovi.
Teksti kirjutamise ajendiks on muidugi lood Apolloga. Ta on oma tõu kohta silmapaistvalt andekas ning raiskavalt suure liikumisega. See tekitab  kõhklustundeta soovi kombata piire kuhu tema sooritusvõimega  jõuda annab. Elementaarne on sobiv söötmine.  Regulaarne hammaste hooldus, mis tähenab eesti tõugu hobuse puhul õnneks mitte tihemat kui aastas korra külastavat hambaarsti. Seejärel sepp, kelle tähendus on märkimisväärne. APollo raudus ei käi, sest kabjad on tal head ja koolisõiduvõistlused peetakse pea eranditult liivaväljakutel. Seejärel tuleb elukeskkond, mis peab võimaldama stressi maandamist selliselt, et hobusel oleks võimalik treeningutel maksimaalselt keskenduda. Vabal ajal peab ta seega saama suhelda ja vabalt liikuda.
Seejärel tuleb mängu varustus. Sadulapassijana on mul seda osa suhteliselt kerge hallata, kuid ka meil on olnud momente, kus hobune intensiivse  treeningperioodi ajal järsku sadulast välja kasvab ja see tal vabalt liikuda ei lase. Igasugused lihaspinged ja valukohad otse loomulikult ei võimalda enam segamatut sooritusele keskendumist. See on lihtsalt nii loogiline nagu seegi, et tossuga, mis varbale villi hõõrub, me kuigi kaugele ei jookse.
Võiks nagu arvata, et nüüd on nagu kõik, aga oh ei.  Meeskonna põhiliikmed ehk ratsanik, omanik ja treener. Kolm inimest vähemalt, kes mõjutavad enim hobuse sooritusvõimet.
Kuid see ei ole ikkagi veel kõik. NAgu inimsportlastelgi, tekib ka hobustel koormuse all väsimus ja ülekoormatud liikumisaparaadi osi. Rahulikult harrastaval hobusel enamasti sellised asjad mööduvad puhkusega. Võistlev sporthobune nagu võistlev sportlanegi vajab taastumiseks tuge.  Seda saamata, on vigastused kerged tulema. Nii liitub meeskonnaga massöör ja veterinaararst, kes parimal juhul hoiavad regulaarselt hobusel silma peal ning aitavad vajadusel taastumise ja pingete maandamise korraldamisega.
Tundub liigne ? Võibolla olekski ja ega keegi meis ei soovi eelarvet veel ühe kuluga suurendada kuid praktiline elu näitab, et kui  pingete teket ignoreerida, siis on vigastused kerged järgnema.
Apollo ootab praegu pikisilmi massööri, kes tema valuliku parema nimmepoole jälle liikuma aitaks. See ei ole tegelikkuses asi, mis oleks tekkinud pelgalt treeningust, sellel on kindlasti aluspõhjus kuid koormuse ja algpõhjuse koosmõjul tekib probleem, mida pelgalt puhkamisega korda ei saa. Seda veel teadmata saime juba korra teada, mis juhtub kui seda mitte tähele panna. Ühe koha probleem, koormab üle teise, mis seda kompenseerib ning vigastus oligi olemas. Taastumine võttis aega, aga nüüd on aeg olla targem ning teades probleemide seost on võimalik tõsisemat ära hoida.
Füsioteraapia hobustele on Eestis uus sõna, aga abi on saanud juba paljud, kellede puhul pelgalt pubrist ja süstist väheks jääb. See eeldab liikumisaparaadi teadlikku ja regulaarset hooldust nii välise mõjutamise kui ta spetsiaalsete harjutustega.
JA nii lõpuks ongi, et saame kasutada looduse poolt antut kuid teha tuleb seda targalt. Ei ole mitte mingisugust alusta arvata, et hobused on millegi poolest teistsugused kui inimesed. Nende liikumisaparaat kulub täpselt samamoodi kui meie oma ja vajab hooldust ka samamoodi. Kui me tahame tervet ja pikka sportliku sooritusvõime perioodiga hobust, siis tuleb meil tema liikumisaparaadi tervisele ka regulaarset tähelepanu pöörata.

Metshobuse kodustamine 5000 pealtvaataja ees

Sellest saab ilmselt raamatu peatükk. Peatükk minu ja Apollo koostöös on see niikuinii. Ega keegi tegelikult ei tea millise kaaluga on see saavutus. Tõsi, kõik ei kukkunud päriselt välja just selline nagu oleks pidanud, kuid võit oli meie poolel siiski. Apollo on kõige huvitavam hobune, keda ma kahekümne aasta jooksul kohanud olen. Veel kaks aastat tagasi oli mul mõningane või parem öelda üsna tõsine kahtlus, kas toona seitsmesest täkust saab ratsahobust. See oli metshobune, kes minu ees seisis, valmis põgenema ja enda sõltumatust ning elu kaitsma igal momendil. Ilma igasuguse pahatahtlikuse või allumatusega seejuures, vaid lihtsalt metsiku ja hirmununa. Sellesama metshobuse võtsin nüüd kolmandal oktoobril Saku halli kaasa, et ta sinna lahti lasta ja jälle enda juurde kutsuda ning kinni võtta ehk kodustada. Seesama pidi õnnestuma ka seitsmendal oktoobril Saku halli täis tribüünide ees. Seda hobusega, kes on elanud suurema osa ajast tuulest sasitud lakaga hektarite suurusel alal oma märakarjas, valvanud seda ning kaitsnud.
See peatükk saab pikk ja ehk mõnelegi inspireeriv ja selle kirjutamine võtab aega, kuid kes Tallinn International Horse Showl käisid ja etendust Minu Eestimaa vaatasid nägid laval metsiku hobuse taltsutamist ja seda sugugi mitte pelgalt ülekantud tähenduses. See oli suur risk ja  samas õnnestumine. Hobused väärivad võimalust ja usalduse jõud on määramatult suur!

Tarpani taltsutamine

Jättes vahele kahe kuu sündmused, millest tegelikult võiks isegi väiksema raamatu kirjutada, aga mille jaoks mul hetkel sugugi aega pole olnud, tulen tänase päeva seikluste juurde. Apollo on vahepeal taastunud suvisest kurnavast täkutöö ja võistlushooajast. Ootame kaheksat varssa järgmisel aastal. See on seni põnevaim ootus, kuna varssu sünnib üle Eesti Saaremaast Lõuna-Eestini ja hästi erineva põlvnemise ja taustaga märadelt. Kahjuks ei tiinestunud Soomes seemendatud mära. Meie jaoks on muidugi oodatuim Aidi varsa sünd meie juures juunis. Aidi on  äärmiselt teenekas ja ilmselt üks parima liikumisega eesti hobuseid üldse.

Kuid tänasest päevast. Mõne tunni pärast pakime ponid autosse ja sõidame Tallinna Saku suurhalli. Apollost saab tarpan. Mida ta ehk hinges ja tema esimesi aastaid meenutades ongi. Apollol tuleb etendada metsikut hobust ning olenemata möllust areenil ennast eelajaloolisele inimesele kätte anda ehk kodustatud saada. Meil ei ole olnud palju aega seda asja ette valmistada ning kogu protsessi on häirinud selle hobuse uskumatu inteligentsus. On raske arvata, kas hobune, kellega ma iga päev koos töötan on tõepoolest säilitanud endas enam oma metsikut eellast kui teised. Kogu tema ratsahobuseks saamise lugu on olnud põnev ja õpetlik mulle, kuid ma olen taas hämmingus.
Apollo vaatab mind pika pilguga ja küsivalt. Ta ei tee ühtegi üleliigset liigutust ega innustu millestki nii, et kaotaks valvsuse oma tegevuse üle. Ta mõõdab iga kord kaalutlevalt üle vahemaa ning näib mõtlevat selle üle, kas energia raiskamine kaalub üles saadava meelehea. Justnagu metshobuste karja juht, kes esiteks ei lahku oma positsioonilt, kus ta saab hinnata ümberringi toimuvat ning ei raiska kunagi oma energiat tühja, sest mine tea, kelle või mile eest põgenemiseks seda järgmisel hetkel tarvis läheb. Sundida tööle saab teda küll, aga meelitada tööle, see nõuab juba inimeselt erilist leidlikkust.
Niisiis on Apollole saanud küll selgeks, et inimene on sihtmärk ja temale lähenemine annab tähelepanu ja vahest midagi enamatki. Kuid kutse läheneda võetakse vastu väga pikaldaselt. Nüüd sõidame vaatama, mis juhtub siis kui heli on põhja keeratud, prozektorid välguvad ja inimesed möllavad. Minu pole õrna aimugi, kas poni peab paremaks otsida tuge või metslooma kombel pakku joosta, sest sellist kogemust tal veel pole. Kaks aastat tagasi keeldus ta platsi ääres seisvale inimesele lähenemast, täna ootan, et ta tuleks ja otsiks inimeselt tuge. Kas tarpanist on saanud koduhobune ?

Eesti Meistrivõistlused

Apollo esimesed meistrivõistlused on edukalt selja taga.  See on isegi veidi uskumatu. Apollo on tänaseks üheksa aastane. Kuni seitsme aasta vanuseni veetis ta valdava osa ajast vaba täkuna karjas nind sadulat nägi väga harva. Tõsisemat ratsastustööd oleme teinud veidi üle aasta. Võistleda oleme jõudnud üsna vähe, sest täkutöö nõuab ka oma. Eeslmisel aastal olid esimesed välistardid täkule raskeks katsumuseks. Veel välja kujunemata rutiini juures oli allumine ja koostöö üsna nigel. Ja ma poleks ealse uskunud, et nii vana täkk võtab uued elukorraldused nii kiiresti omaks. Omajagu abi on olnud väga range vahe tegemisest sportimise ja paaritamise vahel . Elu sporttallis tähendab väga ohtrat käsitlemist. Mitu korda päevas nööri otsas talutamist, puhastamist, pesemist, solaariumis seismist jne. See kõik õpetab vähehaaval hobusele disipliini.  Paaritamas käiakse nüüd vaid ühes kindlas kohas ja hobune on õppinud kenasti ära, et valjad peas ja sadul seljas tähendab töötegemist.
Selliselt läksime meeldiva tundega peale Eesti meistrivõisltustele. Kuna mina ise enam ammu poniklassi ei kuulu, tuli meil loomulikult startida keset suuri sporthobuseid.  20 konkurenti erineva taseme ja etteevalmistusega. Alt läksime vaid võistlustele eelnenud nädala treeningutega. KAsutasime võimalust Saksamaalt siia sõitnud MArlen Vassili treeningutel osalemiseks. Treeningutel keskendusime suurema koondusastme saavutamisele, mis oli kindlasti jälle samm edasi kuid hobuse füüsis ei olnud selleks päriselt valmis. Meistrivõistluste esimesel päeval väga lühikese soojenduse pealt tuli päris kena ja nauditav sõit. Vaid ühe kohtuniku teistest erinev arvamus jättis päris korge koha saavutamata kuid hobusega olin väga rahul.
KÜRi päeval valitses leitsak ning hobuse jalgadesse oli kogunenud juba märkimisväärne kogus väsimust ja sõit jäi veidi jõuetu kuid siiski ühtlane  ja kena ning mis peamine, hobune oli äärmiselt kuulekas. Võibolla isegi liiga kuulekas. Kokkuvõttes teenisimegi seitsmenda koha tugevate 63,5% ja 65,8% tulemusprotsentidega.
Harrastajate konkurents on muutunud väga tihedaks ning esimese otsa sõitjate tase on ammuilma väljunud A tasemelt. Näis mida tulevaks aastaks otsustakse kuid selliselt ei ole enam väga sügavat mõtet jätkata. Igatahes oli väga meeldiv võisltus ning Apollo on sellega teeninud auga ära sporponi tiitli. Väga võimekas koolisõiduponi võiks hakata otsima võimekat ponisõitjat.

Tänavusel suvel stardime Apolloga veel kindlasti Ruilas koolisõidu karika finaalis ning Eesti hobuse päeval Kurgjal.

"Platsil ainult poisid"

Kodune sõiduplats hakkab valmis saama ja koplid ootavad hobuseid. Tänavune suvi on poiste päralt. Kuni augustini asustavad meie kopleid 
1. Eesti tõugu täkk Apollo 778E. Minu põhihobune ja tänavu kindlasti võistlushobune number 1. Hakkame nüüd peale paaritushooaega ette valmistama meitrivõistlusti, mis toimuvad juulis. Samas tahaks juunis ka koolisõidu karika etapid kaasa teha, olenevalt sellest kuidas treenitus taastub. Raskusastme poolest peaks nüüd juba olema eest L klass.
2. Eesti tõugu täkk Ahtos 755E. Ahtos tuleb meile hoiule ja oma treenitust ning koolisõiduoskusi lihvima. Kui kõik kenasti läheb, siis vähemalt eesti hobuse päevale tahaks selle kena kollase hobu ka kaasa võtta.
3. Eesti raskeveo täkk Vagabond 2192ER. Vagabond on kaugelt üle minu tavalise mõõdupuu, aga ta pidavat leebe olema:) 800 kg tõsise mehe võlu. Vagabond peaks ka veidi lisaharidust omandama, et hiljem ka sõiduvhendit vedades sujuvamalt kõik toimiks. 
4. Üks üliarmas minishetlandi poni. Tema ülesanne on hooldada muru ja õppida käru ees käima. Oma 86cm turjakõrgusega ta ratsahobuseks väga ei kandideeri, kui siis vaid pisematele. Aga viisakalt käituma ja pisutki kasulikuks tuleb ikkagi õppida.
Suve teise poole asukate osas ei ole veel nii palju selgust, aga üks täismees on veel ootamas oma korda.
Kes aga tahaks tulla LAhemaale oma hobusega suve veetma ja ratsutama, siis see võimalus on ka olemas!

Kui väike longe on tõsine longe?

Apollo tuleb tagasi! Tuleb tagasi kahes mõttes. Esiteks hakkab läbi saama tema esimene täkutöö periood sel suvel ning teisalt saime arsti loa uuesti reeninguid alustada.
Seoses sellega tahan rääkida lonkest. Ja täpsemalt sellest, kui oluline on siiski longe võimalikult kiiresti ja täpselt diagnoosida.
Apollol tekkis aprillis õhkõrn käiguvahe, kus ta ühe esijala viis paremini välja kui teise. Esimene mõte oli, et pehmekudede ehk lihaste venitus nagu sportlastel ikka ja küll üle läheb. Aga teades samas kui ohtlikud ja põhjapanevad on kõõlusevigastused, ei jäänud ma selle mõttega 10 päeva mõõdudes enam rahule. Kuna olukord ei muutunud ja samas algusest peale ei olnud mitte ühtegi väliselt inspekteeritavat vigastust, turset, paiset või üldse midagigi,  siis hakkas närima kahtlus, et asi võib olla sügavamal.
Veterinaar Triin Tohveri abil alustasime põhjalikku diagnoosi. 4 blokaadi esijalale ning positiivse vastuse saamisel ultraheli, mis näitas luudevahelihase (tegelikkuses siiski sellise nimega kõõlus) kerget venitust.
Millest?
Pole õrna aimugi ja ilmselt ei saagi kunagi teada. Esijalgade kõõluste tabandumine koolisõiduhobustel ei ole teab mis üldine, samas arvestades selle hobuse  suurt liikumist oma kehaehituse kohta, siis kes teab. Pigem arvan süü olema ühes pealtnäha süütus vahejuhtumis. Oli ta siis mis ta oli. Igatahes oleks selle tähelepanuta jätmine võinud lõppeda kõõluse suurema kahjustusega, mille ainsaks raviks oleks kuid boksis veedetud aega, ilma kindla prognoosita.
Saime hoiatuse ja kinnituse, et ka kergeimad lonked vajavad vähemalt sooritushobuste puhul uurimist.
Raviks rahu ehk kuu aega sammureziimi ja järelkontroll. Järelkontroll on tänaseks tehtud ja pilt hea. Apollo tuleb tagasi treeningusse, et suvist hooaega alustada. Hilinenult küll, aga siiski .
Nüüd järgneb rida erilisi jõuharjutusi, et kiirendada lihaste toonuse taastumist, samas vältides esialgu suuri koormusi ja tabandunud kõõluste ülemäärast venitamist.  Loodetavasti positiivsete tulemustega.
Pildil Apollo koduste õunapuude all. Pilt: A.Pärisoo 
Saime seega õnneks vaid hoiatuse, aga olgu sellest kogemusest abi ka teistele. Selliste järelduste tegemine eeldab oma hobuse väga head tundmist ja paljude tavalisemate põhjuste kõrvalelükkamist.