Atheena blogi

Võistlushooaeg avatud

2012-01-29T12:32:00.000-08:00

Eile võtsime ette jahedamapoolses ilmas sõidu Niitväljale, kus enam kui kaheteistkümnetunnise võistluspäeva tulemuseks pidanuks olema umbkaudu üheksakümmend starti. Peaegu kõik jõudsid ka päriselt kohale.
Minu jaoks oli sel korral võistlema minek seotud palju suurema pingega kui tavaliselt. Seniseid võistluseid on saatnud alati märksõnad kontrollimatus ja pelglikkus. Ma seisin eile suure teadmatusega silmitsi. See võistlus oli omamoodi eksam. Eksam sellest, kas hobune on muutunud kogemuste ja treeningu põhjal kontrollitavamaks või tuleb mul neelata alla väga mõru pill ja öelda, et olenemata hobuse ääretust andekusest ei ole võimalik tema pika võrdlemisi metsikus vabaduses veedetud ajaga kogutud harjumust karja juhina allutada. Täkule, kes on olnud alati juht igas situatsioonis on tõepoolest keeruline selgeks teha, et mingites kohtades see järsku ei kehti.
Täna rahulikult uuesti eilsele tagasi vaadates olen äärmisel rahul ja uhke hobuse üle. Jah protokollis pole haisugi neist kõrgetest protsentidest või kenast kohast, mis mullu kergemalt tulid kuid ma olen selle võistlusega kõige rohkem rahul. Sel korral ratstuasin hobusega siiski mina, mitte vastupidi. Hobune oli fantastiline! JAh tal oli erutusest kõht lahti ja ta jäi seetõttu keset skeemi seisma ning saime kirja vea. Jah ta ei seisnud tervituse ajal paigal. Kuid ta lubas ennast juhtida, ta kuulas ning vastas. Ta lubas end viia kohtadesse, mis näisid olevat hirmutavad. Ta andis andeks minu vead ja ikkagi kuulas.
Eelnevatele kogemustele tuginedes võtsin pika soojenduse ja kustutasin hobuse sellega ära. Aga ka see ei heidutanud teda. Ta ei näidanud eile oma tavalist lennukust kuid ta allus.
Meele teeb heaks veel see, et sel korral saabusime kohale vaid veidi enne võisltust ja isegi see ei viinud hobust enam oluliselt endast välja. Eelmisest võistlusest on seejuures möödas pea 8 kuud ja 5 sellest, veetis Apollo jälle vabalt karjas. Kokku on tal nüüd ratsahobuse tarkust ehk juba peaaegu aasta jagu. Ehk siis sisuliselt hästi arenenud nelja aastase tasemel, kuid oma vanuse tõttu paraku noorte hobustega võislema ei pääse, tuleb läbida veidi keerukam sisseelamisprogramm.
Meelestatus nüüd pea kahe kuu pikkuseks ilma võistlusteta treeningperioodiks on hea ning motivatsioon kõrge. Enesega tehtav töö on vähemalt sama suur kui hobusega. Eks näis kas kevad paneb täku hormoonid väga möllama kuid sellegi poolest olen saanud kinnitust, et kogemuste kasvades muutub ka nii palju metsikult ja juhtivaks isiksuseks kasvanud täkk, enam mõjutatavaks. Mureks on veel stress ja selgi korral muret teinud kõhulahtisus. Kuid sellegi tarvis on varuks variante ja küllap tuleb hobusega väljas treenimaski käia, et hobust ringi liikumisega harjutada.
Piltide autor: Karmen Kikas

Värvuste geneetiliste markerite testimine

2012-01-03T12:20:00.000-08:00

Värvuste teema aktuaalsuse valguses jagan veidi informatsiooni värvusgeneetika uurimise kohta. Eesti hobuste puhul on muutunud värvuste teema väga populaarseks ning üha enam omanikke ning kasvatajaid on huvitatud hobuse värvuslikust genotüübist. Teatud värvuste markereid on võimalik lihtsa DNA testi põhjal uurida.
Selliseid teste tehakse paljudes maades. Mul on kontakt ühe Saksa juhtiva laboriga, kes värvusmarkerite testimist pakub. Huvi korral saan aidata proovide võtmise, edastamise ja tulemuste tõlgendamisega.
Millal on mõtet värvusgeneetikat uurida?
Antud laboris uuritakse meil aktuaalsetest markeritest Agouti geeni ehk kõrvifaktori olemasolu, punasefaktori esinemist ning lahjendavatest geenidest kollase ja hõbeda tekitajate olemasolu.
KAsvataja või omaniku jaoks võib olla huvi puhtalt uudishimu rahuldamiseks või ka mõnedel juhtudel täiesti praktilisest vajadusest lähtuv. Näiteks kollasegeeni varjatud kandmine võib huvitada kasvatajaid, kes soovivad vältida topeltkollaste ehk cremellode varssade saamist või siis vastupidi on soov saada kollasegeeniga varssu. Varjatud kandmine esineb eelkõige mustadel ja ka hallidel hobustel. Eesti hobuse puhul on kollasegeeni olemasolu testimine oluline ka juhul kui on tekkinud kahtlus, kas hobune on harilik võik või ulukvõik, mille geneetüüp on sootuks erinev. Kollasegeeni välistamisega on võimalik tõestada hobuse ulukvõiku värvust, kuid seda kahjuks vaid juhul kui ei esine hiirjageeni kombineeritud esinemist kollasegeeniga.
Hõbegeeni kannavad varjatult raudjad hobused, kuid ka hall võib hõbeda katta. Kahtluse või lootuse puhul saada hõbedasi järglasi on võimalik tuvastada hõbegeeni oleasmolu või puudumine raudjal hobusel.
Huvitav on ka mustade hobuste genotüübi uurimine. On küllalt raske teha vahet mustjaskõrvidel ja päris mustadel hobustel, mistõttu Agouti geeni olemasolu või selle puudumise uurimisega saab tuua sellesse küsimusse selgust. Samuti saab uurida hobuse punasefaktori olemasolu ehk homosügootsust või heterosügootsust musta suhtes. Need teadmised on vajalikud juhul kui soovitakse teatud värvusega varssu.

Värvusmarkerite uurimise hinnad on hetkel järgmised
1. Agouti (kõrb, varjatud kandmine raudjal, homosügootsus või heterosügootsus kõrvile) - 30€
2. punasefaktor (uuritakse mustade hobuste homosügootsust mustale ehk retsessiivse punasefaktori olemasolu või selle puudumist) - 30€
3. kollasegeen (uuritakse kollasegeeni olemasolu või selle puudumist) - 30€
4. hõbegeen (uuritakse hõbegeeni olemasolu või selle puudumist ja homosügootsust) - 40€

Hinnas sisaldub testmaterjali edastamise tasu laborile, suhtlemine laboriga ning tulemuste edastamine ja tõlgendamine.

Testmaterjaline kasutatakse hobuse nääpsuga eemaldatud jõhvkarvu.
Tellimine e-mailile ingrid@est.ee
See ettevõtmine ei ole mõeldud tulu teenima ja on suunatud eeskätt eesti hobuste värvuste geneetilise uurimise edendamiseks. Aitan nii palju kui selleks aega jagub.

Kogumik "Eesti hobune 2011"

2011-12-15T01:03:00.000-08:00

Eelmise jutu jätkuks. Trükist saabus kogumik Eesti hobune 2011, kus on muuhulgas ära toodud täielik tunnustatud eesti tõugu täkkude kataloog. On viimane aeg hakata tegema valikuid järgmiseks hooajaks. Seltsi täkkudele tehtavad avaldused peavad saabuma juba aasta lõpuks!

Kuid kogumikus on ka pikalt ja põhjalikult juttu hobuste värvustest koos suurepäraste piltidega. Ning veel juttu aretusest, täpsemalt täkuliinidest ning midagi ajaloolist ka.

EHKÜ liikmed saavad selle oma postkasti tasuta kuid kõigil teistel huvilistel on võimalik raamat soetada Oma Hobu veebipoe vahendusel, toetades sellega Eesti Hobuse KAitse Ühingu tegevust 5€ läbi.

Head lugemist!

Andeka hobuse "needus"

2011-12-15T00:14:00.000-08:00

Mis siis täna? Täna on teemaks andekad hobused ja veidi ka andetud. Apollo treeningud on hakanud vaikselt edenema. Poolteist kuud on kulunud, et luua uut baastreenitust, mille pealt saab juba tõsisemalt treenida. See näitab kui kriitiliselt tuleb ikkagi suhtuda spordihobuste täielikku puhkamajätmisesse. Sellist asja sisuliselt ei saa lubada, sest see on oht nii hobuse tervisele kui sportlikule võimekusele. Lihastik kaotab oma toonuse väga kiiresti, lisaks koguneb ülekaal ning muutnud seljal tekivad sadula istuvuse probleemid. Ainuke millega sisuliselt midagi ei juhtu on hobuse väljaõpe, kuid lihased, mille abil sooritatavat teostada on samas kadunud. Nullring. Jah taastamine on kiirem kui loomine, aga siiski vaevaline.
Aga nüüd põhiteema juurde. Pidin tõdema just, et kipun nõudma hobuselt liiga. Ja millest see tuleb? Tuleb sellest, et andekas hobune suudab anda palju rohkem kui keskpärane. Seega tekib väga kergesti illusioon , et see on normaalne ja anname aga takka. Tahaks ikka rohkem ja rohkem. Pealegi hõljub pea kohal mingi nähtamatu kohustus näidata pidevalt parimat. Tuleb maa peale tagasi tulla ja saada aru, et teatavate asjade nõudmiseks on siiski tarvis teatud ettevalmistust ja kiirmenetlust pole olemas. See ei ole ainult meie probleem. VÄga suurt hulka andekaid hobuseid on aegade jooksul läbi põletatud. "vaata kui noorelt" ta suudab juba seda ja seda. Suudab tõesti, sest loomulik tasakaal on parem ja liikumiste või hüppe välja kujundmaiseks ei ole vaja seda tohutu tööga arendada vaid see on olemas. Kuid füüsilise treenituse baas tuleb siiski luua ning samuti dresseeritus. Kui endale selline teadmine teatavaks võtta, on kohe kergem olla ka ja kaob ka kohustuse koorem või vähemalt osa sellest. Kohustus näidata, et andekaks peetud hobune seda tõesti on ja näeb alati fantastiline välja. No ei , see ei ole alati nii ja kogu selle energia ja jõu kontrolli alla saamine on päris keeruline ning ei juhtugi iseenesest. HElgeid momente saab nautida ja viletsamatest tuleb üle olla mõistusega. Seitsmeaastaseseks saanud hobune, kes ei ole harjunud tegema tööd on juba väljakutse omaette. Ka hobused harjuvad töödisipliiniga ja seega on olemas mingisugune optimaalne vanus hobuse töösse võtmiseks. Apollo puhul oli erinevatel põhjustel jäädud sellega kõvasti hiljaks ja eriti täku puhul on nüüd tema tähelepanu hoidmine ja töödisipliini loomine küllalt keerukas, olenemata muidu suurepärasest iseloomust. See kõik vastandub loomulikule füüsilisele andekusele. Usun siiralt, et kogu töö tulemuslikkus sõltub puhtalt sellest kui kontrolli alla on võimalik see jõud saada. Raske ülesanne ja palju tööd, aga vähemasti igav ei hakka ja aega ilmselt kulub omajagu.
Nüüd aga vastupidisest olukorrast. Kui hästi ehitatud, hea tasakaalu ja liikumisega hobusel on loomulikult palju lihtsam olla selline nagu talt oodatakse, siis mõnel juhul võib olla olukord ka risti vastupidine. Miks ma seda kirjutan. Kirjutan seetõttu, et rõhutada veelkorra aretustöö tähtsust ja põhjusi, miks mõtlemata paarituste tegemine ei ole hea mitte kellegile. Jah, ka parimate vanemate järglane võib äparduda ja mitte millestki tulla midagi päris talutavad kuid need eksperimendid lõpevad enamasti halvasti. Viletsa kehaehitusega, halva tasakaalu ja liikumisega hobune satub oluliselt suurema tõenäosusega viletsa elu küüsi. Tal on raske olla selline nagu talt tahetakse, nõudes ratsanikult veelgi suuremaid oskusi luua ei millestki midagi. Head ratsanikud selliseid endale ei soovi, mis tähendab, et niigi viletsa eeldusega hobune satub ka veel viletsamasse seisu oskamatute ratsanike kätte. Valus, aga paratamatu tõde. Kõik hobused ei pea tegema sporti ja mõned võivad vabalt olla pelgalt metsa vahel jalutamiseks, aga isegi sellises rollis on lihtsam olla hobusel, kelle kehaehitus vastab ratsahobuse omale.
Varsad on armsad, aga lihtsalt niisama läbi mõtlemata varssu toota ei ole mõtet. Ka eesti hobuste puhul ootaks tänapäeval juba palju suuremat teadlikkust ja valmidust otsida parimaid paare, mitte piirduda piirkondlikku kättesaadavusega.

Suuremad plaanid

2011-12-07T12:41:00.000-08:00

Et kõik ikka külgi mööda maha ei jookseks ja oma kogemusi, oskusi ja võimalusi maksimaalselt ära kasutada on kavas suured plaanid.
Juba sel suvel võtsin hobuseid treeningusse vastu Uuril Kuusalu vallas. Nüüd pingutame väga, et järgmisel hooajal avada seal samas ka kliinik, juba paremate tingimustega treeningkeskus ning ka sadulapood, lemmikloomade pood ning töökoda. Ning sinna juurde ka koerte treeningkeskus. Plaanid on suured ja eks näis kuidas plaanid edenevad, kuid igal juhul tasub silma peal hoida nii blogil kui ka ettevõtmiste Sadulaauto ja Nara kodulehtedel. Koolitusse toodavate hobuste registreerimine on juba avatud ning esimesed kohad ka broneeritud.
Seni aga veidi vaiksem talvine periood, kus hobuste treenimise tähelepanu on suunatud pelgalt Apollole. Apollo on peale kuu aja pikkust väga ettevaatlikku vormi taastamise programmi hakanud vähehaaval kaalust alla võtma ning muutunud oluliselt jõuslisemaks. Hetkel ootame massööri, kes aitaks kõrvaldada "täkutööst" saadud vanu traumasid. Mitte löökide tagajärgi, vaid kõõluste venitusi, vigastusi, mis töötavatel täkkudel kipuvad tekkima. Hellad kõõlused ning lihaspinged vajavad taastamiseks läbimõeldud treeningut ning ka massööri või füsioterapeudi abi, et hobune saaks anda treeningul maksimumi ning viia vigastuste tekkimise oht miinimumi. Need on probleemid, mis vähenevad vaid õige tööga ja muutuvad halvemaks seismisega. Hobihobuse puhul ei pandaks ehk tähelegi, kuid suurte koormuste all muutub iga probleemkoht kordades valusamaks. Üldiselt tasub olla tähelepanelik kummaliste rütmimuutuste ja tugeva ühepoolsuse suhtes.Või ka näiteks selline tähelepanek, et hobune vajab soojaks saamiseks tähelepandavalt palju aega. See on tihti lihasprobleemide indikaator, ka sadulast tekitatute.
Lihashooldus on väga oluline, täpselt samuti nagu inimestegi puhul. Seega korralik soojendus ning venitused peale trenni on hea harjumus, mis hoiab ära nii mõnegi probleemi.

tagasi treeningusse

2011-11-03T14:12:00.000-07:00

Tänane postitus on pühendatud puhkepausil olnud hobuse tagasi treeningusse toomisele. Nimelt saabus üleeile suviselt paaritushooajalt karjas, tagasi eesti tõugu täkk Apollo. Eile jalutasin teda lihtsalt tema uues kodus Toominga tallis. Täna võtsin kapist välja varustuse ja mõtlesin sügavalt järele, et mismoodi õieti peaks uut treeningperioodi alustama. Kesksuveks saavutatud vormist ei ole otseloomulikult mitte midagi alles. Hobune on ülekaalus ning lihastik ilmselgelt oma meeldivas puhkeasendis.
Eelnevalt teatud tasemele treenitud looma on veidi lihtsam üles töötada kui sellist, kes enne midagi teinud ei ole. Kuid igal juhul tuleb enda jaoks läbi mõelda, mida teha ja mis eesmärki mingi tegevus kannab. Esmalt on vaja taastada normaalne kehakaal ja samaga ka baasvastupidavus. Mingeid pikki ja koormavaid treeninguid paratamatult ette võtta ei saa. Just nagu inimestelgi, koguneb ka hobustel ootamatu koormuse järel lihastesse piimhape ning need muutuvad hellaks. Vastupidavuse aluseks on aeroobne treening, ehk treening sellise pulsiga, kus organism veel hapnikuvaegusesse ei jõua. Sinna sekka venitavaid harjutusi, et võimelda lahti uuesti treenimatusest kinni jäänud liikumist. Lihased peab töötama uuesti elastseks ja venivaks.
Mis seal ikka, esimesel treeningul piirdusin vähese jooksutamisega ja üleminekutega ning seejärel üleminekutega maast käekõrvalt juhtides. Mis edasi? Edasi tuleb ilmselt ikkagi sadulasse ronida tasapisi, et saaks suuremal territooriumil ja võimalikult palju sirge hobusega liikuda. Esialgsele puhtalt aeroobsele treeningule lisanduvad mõne aja pärast raskemad lõigud ja jõuharjutused.
Millegi uue õpetamisega ei saa tegeleda enne kui baastreenitus on saavutatud. Selleks kulub vähemalt neli nädalat tööd. Mul ei ole kombeks hobust iga päev sõita. Pean piisavaks treeninguid 4-5 korral nädalas eeldusel , et muudel päevadel saab hobune vabalt liikuda. Milleks see hea on? Puhkuse ajal töötab aju kinnistamise programmil ning ka lihasmälu töötab hästi just puhkusel. Eirit just treeningusse naasmisel on hobusel tarvis piisavalt aega taastumiseks. Selliselt ongi mõistlik töötada kas üle päeva või kahepäevast tsüklitega.
Kui siia juurde lisandub vigastusest taastumine, siis sellisel juhul tuleb arvestada veel ka vigastuse iseloomuga ning füsioterapeutiliste näpunäidetega. Seda teemat aga praegu pikemalt ei puuduta, kuna meil on tegu pelgalt nelja kuu pikkuse täku tööst tingitud treeningpausi ning selle tagajärjel tekkinud ülekaaluga. Lähen homme ka pilti püüdma, et oleks hiljem võimalik võrrelda. Like total makeover. Silmaga hinnates võiks olla tarvis kaotada 40 kg. Mis tänu tallispidamisele ja kontrollitud söötmisele ei tohiks olla kuigi keeruline ülesanne. Liialt kiiresti ei või aga ühtegi hobust kõhnemaks muuta. Vastasel juhul võib organism sellest üle koormatud saada ja stressile alluda.
Mis meil siis menüüs on. Arvestades treeningus oleva hobuse sööda vajadust, mis on kuni 2% tema eluskaalust, siis oma umbe 400kg kaalu juures on päevane koresööda kogus maksimaalselt 8 kg. See teeb vähem kui terve heinapalli jagu. Lisaks väikene kogus täissööta, mis hoiab üleval toitainete vajaduse katmise ning harjutamine odraga ning immuunsüsteemi toetamiseks päevane annus granuleeritud küüslaukku. Kaer Apollo menüüsse üldselt ei kuulu ja üleüldse on kaera osakaal hobuste söötmisel oluliselt vähenenud. Nüüd toon siia ehmatava võrdluse. Vabalt heinale ligi pääsev hobune võib samas tunniga ahmida siisse kogu oma päevase vajaduse ! Eesti tõugu hobuste puhul on vähemalt töötavate loomade kohal selline asi lubamatu. KA vabapidamisel tuleb nende söötmist siiski jälgida ja jaotada ajateljele laiali.
Treeningute taasalustaiega kaassneb veel vajadus kontrollida hambad, teha korda kabjad ning kontrollida sadula sobivus. Apollo on hetkel 2 raaminumbri võrra laiem kui treeningult lahkudes! See tähendab aga kindlat vajadust sadulat kohendada, et hobusele mitte tõsist valu põhjustada. Edasi aga jälgimist, sest korralikult reeniv hobune muutub kiiresti.
Sadulatega on mul oma enda töö tõttu kerge tegeleda kuid hambaarsti tuleb meil alles oodata.
Peatselt juttu treeningute edenemisest aga püüan leida aega kirjutamaks ka sellest, mis sai pelgliku hobuse saduldamise loost.

Pelgliku hobuse saduldamine

2011-09-18T11:31:00.000-07:00

See teema on ajendatud veidi ühest nukrast seigast. Hiljuti jagati sõprade ringis linki kodulehest, kus lubatakse iga "ilgemaltki peru" hobune taltsaks teha, juures pildid hirmunud hobusest, keda jõuga mitme inimese abil vaos hoitakse. JAh hobuseid saab murda ka selliselt, kuid mis on selle tagajärg? Tagajärg on hobune, kellele ei saa mitte kunagi peale seda enam loota. On ammu teada, et hirm ja selle tekitaja kinnistub hobuse ajju momendist ja ei kao sealt enam kuhugile. See on neile ellujäämiseks vajalik, iga ohu allikas tuleb talletada, püsivalt ja jäävalt. hirmule allutatud hobune ühel heal päeval kahtlemata satu olukorda kus hirm ületab temale allutamisega tekitatud läve ning reaktsioon on seda ohtlikum.
See kõik ei ole üldse teemaks enamuse hobuste puhul, kelle tundlikkus pole eriti kõrge, närvikava stabiile ning kes ei ole saduldamisel valu kogenud. Kuid on olemas hobuseid, kellede tundlikkuse lävi on hoopis midagi muud kui keskmine. On hobuseid, kes reageerivad puudutustele justkui teda oleks tulise oraga puudutatud ning igasugused uued asjad tekitavad paanikat. Selliseid ületundlikke hobuseid esineb iga tõu juures peaaegu, kuid enam on see omane kõrgverelistele tõugudele nagu araabia hobused ning ahhal-tekinid.
Pildiseerial on 1/2 vereline araabia hobune. Hästi kasvatatud, heade kommetega, sõbrlik kuid ülitundlik. Tööd alustades tekitas paanikat iga kiirem ja võõras liigutus. Sellist hobust ( ega tegelikult ühtegi) ei saa "allutada" ilma hiljem selle eest karmi hinda maksmata. Sellist hobust tuleb harjutada kõigega ja rohkemgi veel ja seeläbi mitte reageerima ülemäärastele asjadele. Tänuks on hobune, kes on ülikerge sõita ning hallatav läbi uslduse. Vaid usaldusega on võimalik hiljem viia selline hobune näiteks võistlusareenile kus kõik on uus. Hetkel tuleb tal harjuda palju enamaga kui enamikel teistel noortel hobustel. Jaburalt vehkiva ja kargava inimesega, selga hüppamisega maast, mitte ronimisega nagu tavaks. Selleks, et ta harjuks endast kõrgemal toimetava inimesega kasutasime teise hobuse abi. See muideks on ülitõhus viis hobuste ratsanikega harjutamise esimesel etapil. Endast kõrgemal liikuv ratsanik muutub nii päris tavaliseks nähtuseks enne kui ta lisaks sellele raskust kandma peab. Muidugi on selleks tarvis hobust, kellega harjutatav loom on harunud koos olema.
Ära ei tasu unustada ka seda, et töö käigus tuleb hobust harjutada piitsaga ning õpetada sellele õigesti reageerima ning mitte iialgi seda kartma!

Eesti hobuse päev

2011-08-14T13:11:00.001-07:00

Eile võtsime Voore tallide paarisrakendi hobustega Amadeus ja Allegro ette pika reisi Kurgjale Carl Robert Jokobsoni talumuuseumi. Seal peeti nimelt esimest eesti hobuse päeva. Sellise päeva vajalikkusest on nii pikalt räägitud, nüüd sai ta siis teoks. Eesti hobustele oli selle päeva raames välja kuulutatud kolm võistlusala ning sellele lisaks näitusering. VÕistlusaladena takistussõit, koolisõit ja rakendisõidu täpsussõit krossi elementidega. Esimesele alale meil asja ei olnud. Rakendihobustega nimelt ei või üldse hüpata, vastasel juhul tekib oht, et hobused vankri ees millestki üle hüpata üritavad.
Päeva teisel alale panime aga juba välja täie koosseisu. Kokku tehti koolisõidu 18 starti!! Sellist hulka eesti hobuseid ei ole mitte kunagi ühelgi võistlusalal korraga välja olnud. Suurepärane ja seda enam, et ma tean paljusid, kes erinevatel põhjustel kahjuks siiski tulla ei saanud. VÕistluste skeemiks oli A6, mis oli isegi üllatavalt keerukas selle võistluse mõttes, aga siiski kõigile enamvähem jõukohane. Amadeus ja Allegro on nüüd mõlemad mõni nädal minu juures just ratsastatavust edendanud. Amadeus seejuures on väga hästi edenenud. Allegro, kes minu silmile oleks isegi võibolla lõppkokkuvõttes perspektiivika on palju aeglasem arenema ning selle skeemi jaoks ta kindlasti valmis ei olnud, aga samas üksi platsil olemise kogemust oli talle hädasti tarvis. Amadeusi jaoks oli see skeem igati jõukohane. KA temaga tekkis pisemaid konflikte allumise osas võistlusplatsil kuid üldjoontes oli ta tubli ning tasuk esikoht ja kaunis sini-must-valge rosett.
Koolisõidu järel läks kohe hobuste ette rakendamiseks. On see ju ikkagi Amadeusi ja Allegro põhiala ja igapäeva töö, mis heina nina ette toob. Koos on nad vankri ees jooksnud napi aasta jagu. Tööd sujuva sõidu nimel on tehtud tohutult. Igapäevased treeningud ratsa, kordel, ohjades, üksi ja kahekesi rakendis. Selleks, et ühte paarisrakendit tõeliselt toimima saada kulub ikkagi vähemalt paar aastat tihedat tööd, kui mitte kolm ja päris meisterlikkuse saavutamiseks enamgi.
Punased koonused ja värvilistest tõketest loodud krossiosa panid hobused veidi silmi punnitama kuid Anu juhtimisel läks raja läbimine üsna ladusalt. Tasuks mõlemale hobusele trikolori värvides rosetid.
Nüüd on Amadeus ja Allegro tagasi kodupõllul ja peale ühte puhkepäeva läheb lahti kõva töö. Allegro on vaja oma tasemelt järgi aidata. Mõte liigub suve lõpul veel päris rakendispordi võistlustel osalemise poole.
Eilne päev oli aga nii emotsiooniderohke, et seda on raske kirjeldada. Tuleval aastal jälle platsis ja loodan väga, et sellest saab suursündmus ning eesti hobsutel sel päeval osalemine tõeliseks auasjaks. Publikut oli Kurgjal eile raja ääres palju enam kui me tavaliselt ratsaspordi võistluste ajal oleme harjunud nägema! Egas me ka võlgu jäänud, igaüks kes julges küsima tulla sai vankriga sõitu ka.

Fotod: Ago Ruus

Hambaarst

2011-07-31T22:34:00.001-07:00

Eile oli meil hambaarsti päev. Allegroga sõites ja teda jälgides tekkis kahtlus, et kõik ei ole päris nii nagu peaks. Hobused, kes tänapäeval enam just kuigi tihti puukoori ei näri ega tegele muudele metshobustele omaste tegevustega ei kasuta oma hammaste kõiki funktsioone ning seetõttu tekib hammaste hõõrdumisel nende anatoomiliste iseärasuste tõttu teravaid servasid. Probleeme võib aga ka teistsuguseid tekkida. Üldjoontes on igati soovitatav korra aastas hobustega hambaarsti väisata. KA eesti hobsutega, kes küll õnneks oma looduslähedamate elutingimuste tõttu kannatavad ehk vähem hambaprobleemide all kuid sõiduhobustena ja eriti tallis peetavatena on nende hambad täpselt samasuguses olukorras kui kõigil teistelgi. Ainult, et tundlikkus võib olla erinev.

Allegrol oli raskusi lõugade lõdvestamisega pea madalamasse asendisse viimisel. Seik, mis vähemkogenud ratsanikule võib jääda märkamata. Kuid kindlasti ei jää märkamata see, et hobune süües pudistab või pead imelikult viltu veab.

Põhjus seisnes selles,et purihambad olid erineva kõrgusega ning seetõttu olid tekkinud nn. "lukustavad mulgud". Hobune ei saagi selliselt oma lõugu langetatud peaga õigesti liigutada. Seda ei ratsastamisel ega süües. Probleem polnud veel kuigi süvenenud aga antud hobune on tundlik ning andis selle kiiresti välja.
Amadeus sai tavapärase hoolduse osaliseks.

Suured tänud Joosep Tikule, kes hobustel keset karja, ilma rahustiteta ja täies rahumeeles põhjalikult hambad korda tegi ning ka kõiki neid selgitusi lahkelt jagas. Meil sattus olema kuulajaid rohkem kui küll ja targemaks sai hulk hobuseomanikke.

Korralik hambahooldus nõuab tervet rida erilisi tööriistu. Ja kõrva jäi ka see, et just seda probleemi, mis Allegrot vaevas tavaliste hambarasplitega korda ei saagi, need vajavad spetsiaaseid riistu, mis on käe pärast tihti vaid spetsialiseerunud hambaarstidel.

Villem näitas oma hambad ka ette, teda võib oodata ees millalgi ühe piraka susihamba eemaldamine aga rohkemat me hetkel ette ei võtnud, aga varsti on temagi kord esimeseks korraliseks hoolduseks.

Kodus

2011-07-29T02:28:00.000-07:00

Nii palju sündmusi on kogunenud, et pole jõudnud isegi krijtuama. Apolloga sai enne jaani sõidetud esimene L skeem 60% peale. Äärmiselt rahul hobusega ja kuigi EMV osalemisest kõrvale jäämine oli veidi mõru, saatsin hobuse selle tulemuse pealt rahumeelega puhkusele. Sügisel saab ehk uue hooga alustada. VÕistlusest endast kirjutan eraldi.
Palju põnevat on aga juhtunud kodus. Juunis olid kodus Apollo ja isladi hobune Jonatan. Nüüd juulis tulid linalakaline Villem ja paarisrakendihobused Allegro ja Amadeus. Peagi peaks lisanduma veel üks eesti hobune. See kõik on väga põnev ja ehk jõuan nende koolitamiseprotsessi ka blogis kajastada, aga hetkel vaid pilte vaatamiseks.
Villem tuli algõppesse ja enne seda ka veidi inimese juures korralikult ja ohutult käituma õppima. See on tal juba selge ja Villemist on saanud meeldiv kaaslane.

Allgero ja Amadeus lihvivad siin oma ratsastatust. Ka rakendihobused saavad päris korralikku koolisõidukooli , et olla konkurentsivõimaline. Voore tallide rakend on igapäevases mõttes kasutuses kaariku ja kalessihobused. Kiigake uhkeid pilte pulmakalessist nende kodulehelt.

Veidi ebaõnne kuid kiitus hobusele!

2011-06-03T04:02:00.000-07:00

Eelmisel nädalavahetusel käisime Apollo ja Amadeusiga (mõlemad Voore tallide hobused) Liivakul sellesuvilse ERLi koolisõidukarika esimesel etapil võistlemas.
Sõitsime kohale reede õhtul, et kogenematud hobused saaks koheneda ning laste stardid hakkasid juba ka kell 8 hommikul. Üleüldse oli starte kokku väga palju ja võistluspäev pikk.
Kohale jõudes ümbritsesid treileriplatsi igast küljest märakarjad. Apollo enesevalistusele oli see tõeline katsumus. Õhtune treening mõõdus üsna rajult ja ratsastamisest oli asi kaugel. Hommikuks lubati vähemalt võistlusplatsi tagant märad ära viia, milline kergendus. Ehk ei peagi kirjutama markeriga hobusele peale märkust, et see hobune omab tegelikult ratsastust.
Hommikuks oli aga hobune ära vahetatud ning soojendusel suurepärane. Suurepärane oli ta ka skeemi esimeses pooles. Oli sel korral julge ja liikus hästi ülesmäge ja näitas head raami pikenemist. Eks ma sellel kohal pingutasin veidi üle ka, aga kui hobune tahab, siis las ta parem õpib, et suured liikumine ongi see, mida talt tahetakse. Küll hiljem jõuab neid koondama hakata kui selleks jõudu juba jagub.
JA siis sai õnn otsa kah, kuna sõidu alguses lähenenud treleri omanikud ei hoomanud üldse seda, et võistlusväljaku ääres hobuseid laadides peaks ikkagi arvestama ka võistlussoorituse tegijaga ja ehk ootama hetke ning laadima loomi soorituste vahehetkel. Sammu ja galopiosa kvaliteedile oli sellega ka kriips peal. Hobune kiirustas sammus ja galopi ajal jagus tal tähelepanu vaid treilerist väljuvate hobuste jaoks. Tulemuseks ebaühtlane, kiirustav, raamist väljas ning lõpuks ka vale jalg. Küllap kogemus õpetab hobust ka selliste situatsioonidega toime tulema kuid täkk jääb täkuks ikkagi. Oli seega pisut ebaõnne ja kõrge koht sinna ka kadus.
Hobuse üle on aga äärmiselt hea meel. See oli ikkagi meie esimene välisvõistlus ja ta ületas oma ratsastatavusega kõik mu ootused. Tulemusprotsent 61.67% kajastab seda keskmist, mis suurepärase traaviosa ja täiesti nurjunud glopiosa peale kokku tuli. Järgmisena vaatame Vääna poole ning siis juba koolisõidu karika teine etapp Niitväljal 19. juunil. Paraku ei ole Säreveres Tori hobuste karikasarjast eesti hobuste arvestust koolisõidus, vastasel juhul võtaks ette sõidu sinna.

Pildi peale püüab Apollot endiselt Ago Ruus. Piltide kasutamine ilma autori loata pole lubatud!

Lihased ja nende töökorras hoidmine

2011-05-24T11:23:00.000-07:00

Olen tahtnud sellest ammu kirjutada, aga aega pole kunagi ja ega ole õieti praegugi. Aga veidi siiski. Lihased on liikumisaparaadi üks osa ja loomulikult väga tähtis osa. Neile pööratakse tänamatult vähe tähelepanu ning ka lihasprobleeme meil sisuliselt ei diagnoosita.
Selleks, aga et probleeme ei tekiks, tuleb osata lihaseid arendada ja hoida.
On mõned põhireeglid
1) Soojendus. Igasugusele treeningule peab eelnema soojendus, mis suurendab lihaste elastsust.
2) puhkehetked. Tähtis on mitte töötada pikalt pinges lihastega vaid anda puhkust teatud intervallis.
3) Lõdvestus. Lõdvestus kogu treeningu vältelt tõstab oluliselt hobuse töövõimet.
4) Venitused. Venitamine aitab piimhapet lihaskiudude vahelt vabastada, millega taas suurendab lihaste elastsust ning vähendab piimhappe põhjustatavat jäikust ja valulikkust.
5) Soojus. Lihaseid tuleb hoida soojas või siis on parem öelda, et külmalt lihaselt ei või kunagi nõuda maksimaalset pingutust. Kui ilm on külm, siis vajab hobune pikemat soojendust ning massiivseid laudja, reie ja rinna lihaseid on hea mõte hoida soojas teki all, et veidi vähendada soojenduse pikkust.
6) Massaaz ja väline soojendamine. Masseerimine on alati abiks. SIin kehtib vaid reegel, et tuleb teada, mida teed. Ametialal teadliku massööri kaasamine treeningprotsessi on edumeelne ja valdavalt väga tulemuslik. Solaariumid, mida meil suuremas osas paremates tallides leidub, on väga hea külmemal ajal hobuse lihaste soojendamiseks kasutada. Apollotki sai vahel enne trenni soojendatud kui oli teada, et soojenduseks pole suuremat aega ning peale trenni masseerimise ning venituste tegemise ajal samuti.

Hobuse lihased ei ole väga massiivseid oma läbimõõdult, kuid kiude on palju ja igaühel neist on oma ülesanne. Igasugused lihastraumad mõjutavad oluliselt hobuse töövõimet. Lihaste eest tuleb hoolt kanda.

Kergus, impulss ja enese kandmine

2011-05-16T01:53:00.001-07:00

Töörindel tagasi. Peale võsitlust sa hobune vähe hingetõmbeaega, sai natuke hüpatud ja muid vaheldust pakkuvaid asju tehtud. Pika sisehooaja tekitatud tülpimus hakkas ähvardama hobuse soovi tööd teha. Selline olukord on alati ohtlik, sest kui hobuse enese initsiatiivi hakkab välja vahetama pidev taganttorkimisvajadus, siis on aeg midagi kiiresti ja põhjalikult muuta.
Mul oli selleks tagvaraplaaniks ratsutamine suuremal avatud pinnal ehk põllul. Hobune liigub tugevamal pinnal kergemini ning võimalus liikuda rohkem sirgetel ja sirgel annab hobusele tagasi vajaliku impulsi. See effekt oli isegi üle ootuste võimas. Mõne korraga taastus hobuse iseeneslik edasiliikumissoov. Eriti muidugi märade aediku poole on hea teha keerukamaid harjutusi, kuna hobuse edasipürgivus on seda parem.
Nüüd jäi üle hakata tööle kerguse ja enese kandmisega. Loendamatud üleminekud muudavad hobuse tähelepanelikuks ja arendavad tagaotsa kandmise jõudu. Suurepärane, hobune on muutunud selle vahelduva töö tagajärjel kergeks ja tema tasakaal on taas paranenud. Tööd selle kogu saavutatud energia kasulikesse raamidesse paigutamisega on palju, aga see on meeldiv ja palju tulemuslikum kui töötada pidevas edasi sundimise vaimus.

Juba parem - 67,28%

2011-04-24T23:38:00.000-07:00

Teine võistlus selja taga. Eellooks sai nädal tagasi hobuse söödaratsiooni muudetud. Menüüst kadus praktiliselt ära kaer ning tuli juurde oder. Täissööda kogused jäid esialgu samaks. Viiendal uue menüü päeval oli juba hobuses näha selgeid muutusi. Kaer kipub andma ainevahetuse kaudu jääke, mis mõjutavad hobuse psüühhikat. Võib isegi öelda, et on hakatud kahtlema kaera sobivuses hobuste söötmiseks. Kuniks laiaulatuslikke uurimusi veel tehtud pole, pole mõtet ka üldistada, kuid eesti hobuse söödaratsiooni kaer üldiselt ei sobi. Ilmselt tuleb mul küll tõsta veel täissööda kogust, et tagada piisav energia saamine välihooaja algusega kaasneva koormuse tõusuks.

Nüüd võistlusest endast ka. Hobune oli selgelt ärev sagina ja võõraste hobuste üle kuid mitte enam arulage, nagu ta seda Rahulas kaks nädalat tagasi oli. Käituda oskab ta õnneks igasuguses olukorras viisakalt, aga sooritusele jättis see eelmisel korral kõva jälje.

Soojenduseks oli võimalik ka väljas hobust liigutada, mis oli meile äärmiselt tähtis, kuna Apollo vajab tähelepanu koondamiseks vähe pikemat soojendust kui seda sisehooajal maneezis võimaldatakse. MAneezis ratsa soojendust alustades tekkis üha enam märke sellest, et midagi ei klapi. Ja ei olnud juba eelmisel päeval klappinud. Hobune hakkas kannusele vastu, tõmmates küljed jäigaks, mis tema puhul on selge märk selles, et midagi on väga mäda. Ruttu appihüüe treenerile, ma vajan teisi kannuseid. 3sentimeetrised ketaskannused olid ilmselgelt liig. Olenemata kogemustest, suutsin ma selle järelduse teha alles võistluseks soojendades. Aga hea oli, et suutsin. Veel 10 minutit soojendamist ja hobune oli kohe oluliselt parem. Moment seisneb lihtsalt selles, et poni on väike ja jalad ripuvad allpool kõhu piiri, kanda tõstes on knnusekontakt vältimatu ja terav kannus ei ole sellises olukorras lihtsalt hea vahend. Õppetund seegi. Hobuselt oleks tahtnud kll vabandust paluda, kui ta seda mõistaks.
Soojenduse lõpus näitas poni juba meelsasti head keksmist traavi ja tegi tasakaalukaid tõsteid.

Stardijärjekorras olime oma soojenduse esimesed. Üksijäämine Apollot ei häiri. Skeem ise kulges suhteliselt rahulikult. Kuigi kohtunikud märkisid ära hea edasipürgivuse ja ülesmäge oleku, siis tegelikult mina seljas tundsin pidevalt, et see pole sugugi päris see, mida ta juba on võimeline näitama. Oma osa selles oli vast ka minu pingesolekul. Traaviosa kujunes ühtalseks ja 8 punkti saime 4 aasalise serpentiini eest, mida ma polnud isegi harjutada saanud - super hobune oli lihtsalt tubli ja kuulas. 1 galopitõste läks aia taha veidi hobuse hirmu tõttu , aga samas üleminek galopilt traavile tuli üle ootuste hea ja sai sellekohase märkuse. Samm oleks võinud olla palju parem ja sinna läksid kaduma väärtuslikud punktid. Ratsme andsin liiga pikaks ja hobune tõlgendas seda rohkem kui vabaduse andmist kui et ratsmele järele minemist. Jälle minu viga. Sel korral oli minu kord vigu teha, hobune oli sel korral rohkem oma oskuste tasemel.

Kokuvõtteks võib öelda, et see oli juba midagi sinapoole, milleni Apollo treeningutes jõudnud on, aga sugugi mitte maksimum, mida ta on võimeline esitama.

Järgmise nädala võistluse jätame vahele. Hobune on maneezisõidust tülpinud ja otsustasin talle vaheldust ja puhkust pakkuda, et siis kuu aja pärast algavaks välihooajaks valmistuda. Saab vahepeal maastikul jõudu koguda ja hüpata ning muid vaheldust pakkuvaid asju harrastada. Hobuse vaimu ettevalmistus on äärmiselt tähtis, eriti kui hobuse meeled on nii ergud kui nad seda Apollol on.

Igatahes olen ma Apollo üle uhke ning loodan, et ta suudab iga võistlusega ennast üha rohkem avada. Tänavu ma loodan,e t õnnestub võistleda kuni jaanini ja seejärel läheb Apollo oma põhitööle Voore tallidesse. Juunis peaks sündima ka mitmed Apollo varsad. Kuna ta kannab erinevaid värvusgeene, on tema varssades sünd alati seda huvitavam. Kas tuleb kollaseid või hiirjaid või kas mõni jääb "värvidest" sootuks ilma - eks näis:)

Iseloomu tähendusest

2011-04-23T08:47:00.000-07:00

Eesti hobuse iseloomujoontest olen ennemalt juba korra kirjutanud. See teema on väga tähtis ning sel korral täku vaatevinklist. Eesti hobune peab olema oma loomult sobilik väga mitmeteks ülesanneteks. Tänapäeval on tema peamisteks kasutusaladeks laste ratsasport ja turism. Mõlemad nõuavad hobuselt pikka meelt, sõbralikkust, suur töötahet, aktiivsust ja ka julgust. Vanad hobusemehed juba teadsid, et teatud täkkude ja märade järglastel esineb nii ja naasuguse loomuga järglasi. See ilmselt peab paikka, iseloom on mingi piirini päritav. Keskkond määrab hiljem küll palju enam, kuid geenidega kaasa saadud soodumus omab kalduvust süveneda. Seetõttu tuleb aretuses hobuse iseloomule pöörata samuti tähelepanu. Kuigi mära iseloomul ja käsitletavusel on varsa loomuse kujunemisel palju suurem tähendus, on tähtis ka täku loomusega tutvuda.

Teema on veidi tabu, kuid märaomanikul peab olema võimalik saada ülevaadet täku järglastel esinevates päriliku soodumusega haigustest, tervise rikke soodumustes, aga ka iseloomu joontest. Senini rohkem siseringi teave.

Mida täku puhul jälgida? Väga palju oleneb täku saatuses sellest, kui oskuslikud on tema käsitlejad olnud ning kui loomuliku elu on saanud ta elada.

Kuid siiski, ei tohiks teha mööndusi tigedate ning inimese suhtes vaenulikult käituvate täkkude osas. Selliseid loomuomadusi ei tohi esineda ning selliseid täkke ei tohiks aretuses ka kasutada. See kõlab võibolla jõhkralt, sest vaenulikkuse süü võib olla põhimõtteliselt inimeses, kuid hea aretustäkk neelab ka mõningase ebakõla oma elus alla ja ei muutu vaenulikuks.

Minu elus on olnud mitmeid täkke. Täkud on hingelt väga õrnad ja igasugune toorus läheb neile palju enam korda kui märadele näiteks, erandid muidugi välja arvata.

Eesti tõugu sugutäkkude puhul olen alati öelnud, et aretusse ei tohiks lasta täkke, keda ei ole "töös" katsetatud, et tuleks välja nende võimed ja ka õpetatavus ning iseloom. Me oleme ammu üle ajast, kus iga isendit tuli säilitada. Selleks, et saada väga kergelt ratsastavat, lastele turvalist, sõbralikku ja võimalikult usaldusväärset hobust, tuleb aretuseks ka selliste eeldustega loomasid valida. Märade puhul on see raskem kuid täkkude puhul on kahtlemata võimalik teha valikuid. Väga rangelt jälgitakse loomuomadusi näiteks welsh ponide kasvatuses.

Hetkel minu juures ratsastamisel oleva VOore tallide sugutäku APollo iseloom pälvib minult küll vaid kiidusõnu. Õigupoolest tema ju kirjatüki ajendiks ongi. Apollo on äärmiselt kergelt käsitletav ning inimesest ta iialgi "üle" astuda ei julge. Veidi pelglik loomus võib olla päritud isalt kuid oma osa on siin kindlasit ka kogenematusel. Samas piisavalt tasakaalukas selleks, et tema selga oma kolmeaastane usaldada. VÄgisi tekib Apolloga seoses pilt täkust, milline ta oma tõu esindajana olema peaks.

Pelglikkuse vastu on rohuks järjepidev harjutamine kõikvõimalikuga. Homme jälle võistlmea, näis mis sellels korral välja kukub. Loodan vähemalt, et hobune on veidi rahulikumalt meelesatud melu, võõraste hobsute ja ajaliselt raami seatud soorituse osas.

Mu parem käsi!

2011-04-17T12:48:00.000-07:00

JA tänase päeva kangelane on mu parem käsi. See võib olla vahel lausa uskumatu kuidas me kehad endale midagi sisse õpivad ja siis seda liigutust jonnaka järjekindlusega esile tõstavad. Mul on iseseisva mõtlemisega parem käsi. Kui rahulikus olukorras ma juba suudan endale meenutada ja teadlikult sundida kätt rahulikuks jääma, siis niipea kui tähelepanu mujale läheb hakkab parem käsi puhta oma elu elama. Miks ma seda üleüldse räägin. Aga ikka sellepärast, et sellised sundliigutused on samasugused tüütud kaaslased nagu parasiitsõnad kõnes ja pea igal ratsutajal on mõni selline asi sisse harjunud.
Mul ei ole kõige õrnemadki aimu sellest, et miks mul üleüldse see parem käsi sellist omaette elu elama on hakanud, aga igatahes on see ikka korralikult sisse harjunud. Ja kuidas lahti saab?
Abiks ikka treener. Ilmselt oleks täitsa hea mõte ka filmida, et näha, mis tegelikult toimub.
TÄna andis treener käsu sõita jaluserihma tagumine ots tugevalt peos, et käsi ei saaks minna libahundina oma teist teadvust mõõda uitama. Sellest oli ka kasu, kuid ilmselt tuleb mul sedasorti harjutusi ikka väga pikalt veel ette võtta, et kustutada lihasmälust need tõmblused.
Kel treenereid käe pärast pole, soovitan lasta oma treeninguid vahel filmida, et tuvastada sarnaseid häireid oma keha toimimises. See võib olla mis iganes, aga käte teadvustamata tegevust esineb päris paljudel. Kas tegutseb üks käsi või mõlemad, aga käed peaks olema rahulikud, hoidma ühtlast kontakti ning andma üheseid ja arusaadavaid märguandeid. See on väga tähtis , rahuliku ning väga täpset tööd tegeva käe nimel tasub kõvasti vaeva nägemine ära küll .Hobune võib muutuda uskumatult kuulekaks kui kõrvaldada ratsutamisest ära arusaamatud märguanded, mida annab iseseisvat elu elav käsi või jalg või mis iganes.

Esimene võistlus -" tõrksa taltsutus"

2011-04-09T10:46:00.000-07:00

Nüüd on see siis tehtud. Esimesel võistlusel käidud ja sellega ühe pika harjutustetee algus võetud.
Tulemus 60, ...% on selline Harju keskmine. HInnetelehe vaatamine annab aga palju selgema pildi sellest, mis toimus. Apollo jaoks oli situatsioon väga erutav ning kohutavalt hirmus. Nii kõikusidki hinded väga suures ulatuses. Ühe galopitõste hetkel hüppas hobune ehmatusest lausa kõrvale ja sealkohal paistab kohe lehel ka hinne 4, mis on madalaim hinne, mida elus ühele lehele saanud olen. Samas õnnestusid kenasti näiteks ette antud ratsmega traav ja üldiselt kõik elemendid, mida ei tulnud sooritada emmas kummas maneezi otsas, kus lehele tulid kenad seitsmed.
Üldiselt oli aga kõik päris raske, sest hobune oli pinges, hirmunud ja erutatud, röökis ja keeldus nurkadesse minemast. Just nagu neljaastasega esimesel võistlusel, aga ega seal suurt vahet polegi, kas 4 või 8. Kui kogemusi pole, siis tuleb need hankida ja algus on nüüd tehtud. Positiivseim hetk oli skeemi lõpuosas, kus tuli sooritada 20m volt etteantud ratsmega traavis. Sel hetkel oli hobune nõus lõdvestama ja muutus kuulekamaks, päris hea oli jällegi tunda, et on võimalik ratsutada, mitte hambad ristis hobust nurkadesse jooksma sundida.
Apollo oli siiski tubli, enesekindlus tuleb lihtsalt saavutada visa tööga. NUkker on see, et ebaõnnestus sammu osa, mis tegelikult on Apollol tulgev külg. Ta lihtsalt keerutas ja röökis ning pööritas silmi.
Järgmine katse tuleb kodumaneezis, näis mis sellest ka tuleb. Uus skeem ette võtta ja ettevalmistused võivad alata. Eks dialoog treeneriga oota veel ees, et mõelda, mida teha parema kontakti ja lõdvestuse saavutamiseks spingelisemates situatsioonides, kus hobuse tähelepanu kipub hajuma.
PIltidelt on hästi näha silmi pööritav hobune, veidi paremad hetked kui ka halvemad.

Skeemi õppimine 2.osa

2011-04-03T09:34:00.000-07:00

Täna jõudsin skeemiga ka treeneri ette. Uh-uh, see võib ikka raske olla. Isegi tervitada ei oska korralikult. HE.

Igatahes esimene pool, mille olin enda jaoks lahti mõtestanud suuri üllatusi ei toonud. Selge on see, et diogonaalil hobuse sirge hoidmine ning peatus on meie jaoks kõige raskemad elemendid. Peatust peab suisa harjutama veel järelejäänud nädala jooksul. Selgeks sai ka see, et mul ei ole õrna aimugi kuidas täkk ennast võistlustel üleval võiks pidada. See on täiesti esimene kord ning kui miski ta tähelepanu köidab, siis võib kommunikatsioon ikka päris keeruline olla. Kuid kusagilt peab alustama ja enne kui pole proovinud , pole ka aimu kuidas hobune võõral platsil käituda võib.

Nüüd aga skeemi teisest poolest.
Vabale sammule F-E järgneb keskmine samm E-H. Ega siingi pole suurt muud meeles pidada kui see, et kerge ratsme kontakt ning lasta hobusel astuda. H tähes tuleb üle minna traavile ja kuna nurk on kohe ees ning C tähes järgneb galopitõste, siis see traavi osa tuleb pigem ülepingutatult vaos hoida kui et hobune väga laiaks lasta. KA painet paremale tuleb julgelt anda, et hobune ikka õigest jalast galopile tõuseks. Sel ei oleks muidu suuremat tähtsust kuid kohtunike nina ees võib olla hobusel nii mõndagi passida, mis ta tähelepanu mujale viib. Eks näis.
Galopi tõstele järgneb rajal sõit kuni B ja seal 15m volt. Need asjad pole iseenesest väga keerulised, kuid kuna galopi tasakaaluga on meil alles nagu on , siis kipub hobune laiali minema veidi. Tuleb ise hoolsam olla ja korralikult sõita ning mis peamine sõita täpselt oma tähemärkides. Edasi tuleb jätkata rajal B-F-A-K ning keerata diogonaalile. Diogonaali keskel on üleminek traavile. See on ka hea koht. Esiteks peab hobune olema otse ning ta tuleb tagasi saada nii, et ei jääks muljet koperdlikust ninalikukkumisest. Tuleb valmsitada hobune poolpeatustega ette ja õige sügavalt sisse istuda ning hobune tagasi kutsuda. Sellel momendil on enda istumisel väga suur tähendus. Kui enda tasakaal säilib ja hobune seeläbi eest kerge, siis pole probleemi ka.
Edasi järgneb samasugune tõste C tähes vasakusse jalga ja ka järgnev harjutus on sama peegelpildis. Suurt vahet meil pole, ehk on vasakule mul endal veidi keerukam sõita.
Skeemi lõpuosas on veel kaks kahega korrutatava koefitsendiga harjutust. C tähes tuleb sooritada 20m volt kergendatud traavis ratset ette andes. See harjutus eeldab, et hobune läheb ratsmele järgi ning sirutab ennast kenasti ette ja alla. Minu jaoks on miskipärast selle 20m voldi õige suuruse ja kujuga sõitmine väga keeruline. Ning hobune kipub õige tempokalt edenema kui talle järsku ratse ette anda. Pean seda asja õigupoolest lausa harjutama, et venitamine tõesti venitamise moodi välja näeks.
Ning lõpuks diogonaal M-K kergendatud traavis kus keskliini ületades tuleb näidata venitatud samme. See harjutus iseenesest on meile meeltmõõda kuid üliagaruses võib Apollo pakkuda seal ka mida iganes ja sellisel juhul on kergendamise rütmi raske säilitada. Ei või lihtsalt üle sõita kuid loodan, et see harjutus meil hästi välja tuleb, sest selleks on eeldusi kõige enam.
JA nüüd ei muud kui sõit keskliinile, peatus X tähes ja tervitus.

Loodetavast tuleb tõhus treeningnädal ning väga tähtis on meile võimalus teha suhteliselt pikalt sooja. Apollo on hobune, kelle tähelepanu muutub sedamõõda paremaks, mida soojemaks ta läheb. Ettevalmsitus on nii palju hea, et ära ta ei väsi kuid treeningu algul on keskendumisega tõesti raske. Püüame aga püüame.

Piltide autor: Ago Ruus

Skeemi õppimine

2011-03-29T09:27:00.000-07:00

Võtsin just ette uue skeemi, mida võistlusteks ette valmistada. Kirjutan sel korral kuidas ma uut skeem lahti harjutan. See ei ole mingi üldine standard ega õpikujutt, aga võib anda ideid teistelegi kuidas skeeme lõikudeks jaotada ning mida ja kuidas harjutada.

Kõigepealt tuleb endale ette manada koolisõiduplats tähtedega. kes on rohkem võistlenud ned teavad seda peast väga hästi, kes aga alles algust teeb , vajab skeemi paberil ette. Selle leiab ratsaliidu kodulehelt näiteks. Sel korral on skeemiks ABC 2-2.

Skeem algab sissesõiduga töötraavis A tähest piki keskliini. Töötraav kujutab endast hobusele endale kõige omasemas tempos joostavat kuid kindlasti hea impulsi ja rütmiga traavi. Väga tihti "töötame" tegelikult hobusega väiksema traaviga kui talle loomuomane. KOhtunikele ei jää see aga märkamata. Püüan traavi säilitada. Asi selles, et noor hobune ei ole vee valmis väga pikalt täisistakus sadulas istuvat ratsanikku kandma, aga skeem on õnneks väga lühike.

Keskliinil liikumine on meil veidi keeruline. Noore hobuse puhul on väga tähtis otsesuse saavutamine ja keskliinil sissesõit reedab selle töö edukuse kohe alatult ära. Et see paremini välja kukuks siis püüan treeningutel üleüldse vältida seinte ääres sõitmist, et hobune õpiks säärte vahel ja otse püsima.

Peatus on tähes X, mis on platsi keskpunktiks. Peatus a tasemel ei pea olema hoogsast traavis müraki neli jalga maha. Hobune ei ole mul selleks valmis ja seega on sujuva lõpptulemuse saavutamiseks kergem harjutada teda veidi aeglustama enne peatust ja siis peatuma. Ratsmes peatus meil veel välja ei kuku ja ma sellest numbrit ka ei tee. Kohtunikke jõuga raami surutud hobusega ei peta niikuinii ja kellele seda vaja on. Aga hobune võib väga äkki ostutuda küpseks mõne järgmise taseme oskuseks, eks näis.

Edasi tuleb jätkata töötraavis sõiduga paremale tähes C ning tähes B poolring paremale ja tagasisõit rajale M tähes. Pikem traavielementide jada, kus noore hobuse jaoks on küllalt keerukas 10m poolvolt. Teades, et mu hobune ei ole veel valmis ennast oluliselt koondama, siis mul tuleb laialivalgumise vältimiseks teda selle elemendi jaoks lihtsalt tempos alla tuua, aga samas impulssi kaotamata. Seda tuleb ilmstingimata harjutada kuid kindlasti mitte pidevalt samas kohas kus see skeemis tehakse. Hobustel on kalduvus õppida tegevusjadasid ja nad hakkavad seepeale ennetama märguandeid. Pole üldsegi kena kui hobune järsku ühes kohas volti alustades iseenesest mõtlema hakkab.

Jätkub skeem samase elemendiga maneezi teises küljes algusega tähes E ja tagasisõiduga rajale tähes H.

Järgneb töötraav rajal ning suunamuutus MXK , kus 3-5 sammu peale X tähte tuleb minna üle sammule. Väga hea ja nähtav koht kohtunikele ülemineku hindamiseks. Üleminek kiiremalt allüürilt aeglasemale nõuab hobuselt oma tagaosa head kasutamist ja tasakaalu pidamist. Selle mitteõnnestumisel on oht, et hobune avab suu, sest ta lihtsalt ei ole oma mõne ratsastuskuu jooksul veel suutnud nii tugevaks saada, et alati läbi minna. Siinkohal tuleb samuti püüda teha üleminek võimalikult sujuvalt ja see poolpeatustega ette valmistada, nii et hobune end hästi kannaks. Eriti tähtis on ratsme pehmeks andmise moment, et hobune saaks minna üle heale rütmile ja kaela sirutusele sammus. Kuid üleminekud on niigi treeningu pidev osa ja seetõttu see mingi eriline harjutamise objekt ei ole.

A tähes on peatus. See on me selle skeemi kindlasti kõige kahtlasem moment. Ma ei ole lihtsalt veel jõudnud tegeleda peatuste harjutamisega, sest suurem rõhk on ikka hobuse edasi liikumise arendamise peal. Aga mis seal ikka, kuna peatus tehakse sammust, pole suuremat asi probleem, kuid tähtis on ise mitte peatusest enne hobust lahkuda :D ehk õppida kannatama need nõutud 5 sekundit ja ka hobust paigal seismisega veidi harjutada. Täiuslik raam ei ole sel korral veel prioriteet.

Jätkub samm , mis FE vahel on nõutud vaba sammuna. See on ka kohtunikele väga hea element hinnata hobuse üldist tasakaalu, impulssi ja lõdvestatust. Sammu ei ole võimalik "sõita", eriti mitte vaba sammu. See tuleb õigesti välja siis kui hobune on õigesti treenitud. Pean jälgima et ei hakkaks siin kohal hobust kuhugile "sõitma" ega takistaks ta vaba astumist. Seda elemeti eraldi ei harjutata.

Jätan selle siinkohal pooleli ja tulen teema juurde hiljem tagasi. Treenima pääsen niikuinii alles paari päeva päarst.

Võistlus kus ma ei osalenud

2011-03-26T23:48:00.001-07:00

Laman sirakil maas, samas kui peaksin praegu hobust tema elu esimeseks võistlusstardiks soojendama. Viimasel ajal on selle võistlemise teemaga midagi lahti, niipea kui mul selline idee tekib, läheb midagi valesti. Mina kes ma olen haruharva haige, suutsin teha sellise ajastuse. Mis seal ikka, söön tablette ja mõtlen, et kuidas siis oleks läinud.

Midagi erilist vast poleks niikuinii oodata olnud, aga igal juhul olin valmis hobuse proovile panema ja temaga võistlemist alustama. Järgmine katse tuleks teha aga võõras maneezis. Võibolla on see isegi parem, sest hobusel on kalduvus olla pelglikum kodumaneezi tekkivate uute asjade suhtes, võõrsil ei osata neid ehk näha. Aga seda saame varsti teada.

Niipea kui jalad all, hakkame uut skeemi harjutama.

"India sadul"

2011-03-21T12:40:00.000-07:00

Sadulatega tegeledes puutun tahestahtmata kokku ka "india sadulatega". Blogikande mõte on seejuures tõsine. Kuna neid sadulaid õnnetuseks liigub üsna palju ja neid ka endisel kaupluses müüakse, siis on hobuseomanikel hea teada, mida neid sadulaid ostes väga tähelepanelikult jälgida tuleks.
Üsna lühikese aja jooksul on mul tulnud välja prakeerida 4 katkise raamiga ning paar korvamatult kõveralt kokku pandud sadulat. Mõned eksemplarid on õnnestunud sirgeks ajada, paaril on vahetatud tope (töö, mida naha rabeduse tõttu tihti teha ei õnnestugi) või topet korrigeerida.

Nende sadulate kvaliteet on vilets, sest kui me maksame poes nende eest uuena 100 - 150€, siis mõistate isegi, mis raha nende valmistajad saavad ning mis materjal maksab. Põhimõtteliselt mitte midagi ja võib olla üsna kindel, et nende sadulate valmistajad hobust ja sadulat koos oma elus näinud ei ole. Aga tulles tagasi reaalsesse ellu, siis rahalistel kaalutlustel selliseid sadulaid siiski soetatakse. Ja kuna neid juba soetatakse, siis hobuste tervise säätmiseks ja enda ratsutamiselamuse mitte rikkumiseks tuleb mõnda asja osata vaadata.

Esiteks mitte ühtegi sadulat ei tohiks osta ilma seda konkreetsele hobusele proovimata. Ka mitte 100 € maksvat sadulat, sest olenemata hinnast on sobimatu sadula tehtav kahju väga suur.

Esmalt sadulat poes või kellegi käest ostes sellega tutvudes

1) Võta sadul tagakaart pidi vastu vöökohta ja püüa sadula hõlmasid väänata laiali ja kokku. Kuuldes raginat-naginat ja täheldades ebanormaalset liikuvust - tõsta see sadul kohe kõrvale. Uutel sadulatel vast katkiseid raame ei ole, kuid kasutatud india sadulatel on neid väga tihti.
2) Vaata sadulat eest ning kontrolli kas paneelid on ühe kõrgusel ning ühe paksud.
3) Keera sadula teist pidi ja vaata tagant, kas paneelid on ikka sadula keskkoha suhtes võrdses asendis ning ühesuurused.
4) Kontrolli jaluse konksud - need peavad olema kenasti kinni raami küljes ja päästelukud peavad toimima !
5) Kontrolli kas vöö kinnitused on mõlemal pool samas kohas ( eriti just koolisõidusadulatel võib esineda selles osas vigu). Ning ka seda, kas üldsadulal esimene tripp ikka asetseb vähemalt kohe raami otsa taga. (On nähtud eksemplare kus kinnitused on rännanud paneeli keskosast tahapoole, selline sadula ei saa mitte kuidagi normaalselt hobuse seljas püsida)
6) Keera sadul tagurpidi ja vaata ning katsu paneelide topet. See peab olema pehme, selles ei tohi olel kühme, muhke ega tugevaid lohke. PAneel peab olema ka sirge, et see saaks täies pikkuses ühtlaselt vastu hobust olla. Kasutatud sadulatel on tihti keskosa tühjaks sõidetud ja sadul istub paljalt raamiga hobuse seljas või on paneelide taguosad ületäidetud ja punnis. Selliseid asju peab oskama näha, et endale õnnetust mitte kaela osta!
6) Kontrolli õmblusi ja sadulavöö trippe. Need detailid on su enda turvalisuse huvides.

Ka kvaliteetsadulatel esineb defekte kuid "india sadulate" puhul on väga harva paneelid ühtlase toppega. Väga sagedased on ebasümmeetriad ja vahel näeb ka lausa karjuvalt viltuseid sadulaid. Veidi keerulisem on lugu sellega, et vahel on ka raamid kõverad kuid seda esmase vaatlusega tavaliselt tuvastada pole võimalik.
Kui sadul näib olevat muidu täitsa kobe ja hobusele sobib kuid tope ei ole korras, siis tasub pöörduda sadulsepa poole ja küsida, kas see on võimalik vahetada. PAljudel sadulatel on.
Üks asi on aga küll kindel - seni nähtud India päritolu latekspaneeliga sadulad ei kõlba kasutamiseks.

Sama kontrollnimekiri kehtib mistahes sadulat, eriti kasutatud sadulat ostes. Ei ole harvad juhud kus inimesed on ostnud katkise raamiga sadula või lootusetult erinevalt välja veninud paneelidega sadula või mõne muu parandamatu veaga sadula.

Kui kahtlete oma oskuses ostetavat sadulat hinnata, siis tasub küsida nõu sadulsepalt, sest kahju mida katkine, viltune või alt muhklik sadula tekitab on kordades kallim kui nõu küsimine.

Lõpetuseks veel veidi sellest, miks India sadulate raamid nii kergesti purunevad. Need sadulad on ehitatud täispuitraamidele, mis on erinevatest lauajupist voolitud osadest kokku pandud. Kaare tugevdamiseks on kasutatud plekki, mitte terast nagu korralikes sadulates.
Selline kooslus ei ole kuigi püsiv ja kui sadulaga vähegi midagi juhtub, on tagajärjeks raami purunemine. Väga tihti on põhjuseks ka see, et sadul on hobusele kitsas. Siis on jõud, mis kaarele langeb suurem, ning plekkkaar ei pea vastu. KEevitada seda mõistagi ei saa. Olen näinud,e t tehakse uus korralik metallist kaar. Seda põhimõtteliselt saab teha juhul kui puitraam selle all on jäänud terveks, mida ta enamasti ei ole, sest purunemist märgatakse liiga hilja. Parandamistööde hind ületab ka valdavalt sadula hinna kahjuks. KAtkine raam on aga väga ohtik. Kujutage ette olukorda, kus purunenud pleki servad hobusele turja vajuvad !

Liikumise suurus

2011-03-19T12:45:00.001-07:00

Täna jälle selja taga üks intensiivnse treening treeneri käe all. Selle valguses teen veidi juttu hobuse liikumise omadustest ja liikumise "suurusest" Seda just sellest vaatepunktist, mida hobune sadula all teeb ning kuidas ratsanik liikumist tajub.
Liigagi tihti on kuulda väiteid, et oh minu hobune näitab sellist uhket traavi vaid vabalt koplis. Ja mis takistab teda seda ka sadulas näitamas ? Enamasti on see takistaja ratsanik, vahel mõni muu tegur nagu sadul vms. Asi on iseenesest lihtne. ME lihtsalt sunnime hobuseid liikuma väiksemalt, aeglasemat ja vähem lennukalt. Millegi pärast eeldavad välja paljud, et kui hobuse liikumine aeglaseks muuta, siis on see palju nõutud "kontroll". Kuid tegelikkuses tapetakse sellega hobuse liikumise loomulik suurus ja hobune ei hakka iialgi näitama seda, milleks ta tegelikult võimeline on.
Selleks, et hobusel üleüldse oleks võimalik ratsaniku all lennukalt ja tugeva tagaotsa tõukega liikuda, tuleb tema füüsis selleks ette valmistada. Ja seda ei saa teha tõntsa- tõntsa traavi lastes või libisevaga hobuse kahekorra kokku kangutades ja kannusega peale sudides. Hobune peab saama liikuda talle omaselt suurelt ning tal tuleb seda ka lubada teha. Võib üsna julgelt väita, et enamus ratsanikke peab hobuse loomulikku liikumist mingisuguseks hullumeelseks ja kontrollimatuks lendamiseks. See pole sugugi nii ja sellega harjub. Hiljem kui hobune on saavutanud jõu, millega end kanda ja julgeb end avada, siis suudab ta ennast ka koondada. Seda ei suuda aga kunagi hobune, kes on sunnitud alati liikuma jäigas, allasurutud liikumises.

See on teema, mida on väga raske kirjeldada, kuid kogu jutu mõte on vaid see, et ärge kartke lubada hobustel liikuda, eriti noortel. Vastupidi, nõudke neilt suur, vaba ja lennukat astumist. Hobuse asi on edasi liikuda ja ennast kanda. Teie asi on tal seda teha lubada ja seda suunata.

Ma kuulen väga tihti praegu ütlemist, et ei või olla, et sul on eesti hobune. No on küll. JAh talle on antud vähe rohkem kui mõnele teisele "eestlasele" ehk, aga neid sünnipäraselt suure liikumisega eestlasi on päris palju. Paljudel pole olnud võimalust seda arendada ja näidata.
Mõned samas on võistlustelgi seni näidanud, et just koolisõit on eesti hobuse ehk kõige perspektiivikam ala. Aretajad püüavad samuti muuta hobuseid enam "ratsutamissõbralikuks". Eelkõige on siin tähtis kõrvaldada tagakõrged ja raskusega liialt esiotsal hobused (vedajad tüübid). Saavutada tuleb piisavalt pikk selg ja hea sadulakoht ning piisava pikkuse ning hea asetusega kael. Siia juurde veel jalad, mis võimaldavad suurt liikumist. Nii lihtne see ongi :D

Ratsaniku ülesanne on mitte kustutada hobuse liikumist. Ma tõesti tahaks näha, et eesti hobuseid toodaks julgemalt välja võistlustele ja siinkohal eriti täkkusid, keda aretuses kasutada tahetakse, et nende perspektiivi ka millegagi tõestada. Eesti hobuse pelgalt säilitamise ajad on läbi, nüüd on meil vaja väga hea hobune valmis teha!

Värskeid pilte ikka pole :( Kuidagi ei leia aega ja piltnikku. Ehk varsti siiski.

Vana Kiefferi elustamine

2011-03-17T10:56:00.000-07:00

Tänane lugu on vana sadula taastamisest. Räägin kõigile, et oma sadulaid tasub hästi hooldada. See tähendab, et sadult tuleb iga kasutuskorra järel puhastada ning vähemalt korra nädalas määrida. Hoida katte all ning vältida sadulapuid, mis võivad topet kahjustada (laiad peenikese toruga raamid). Ning kõige tähtsam osa sadula hooldusest on toppe hooldamine. Villtoppelisi sadulaid tuleb väga jämeda rusikareegli järgi kaks korda aastas kontrollida, vajadusel kohendada. 2-4 aasta tagant tuleks vill välja vahetada. Villal on omadus liikuda kasutamisel eest tahapoole ning ajapikku ka kõvemaid sõlmi moodustada. Lõpuks muidugi moodustub üleni kivikõva kiht, mis harva on ühtlane. Kuid vill on nagu plasteliin, mis võimaldab sadulat hobuse järgi muuta ja vill kannab end ka ise oma kandja selja järgi sisse.
Reaalsus Eestis on aga praegu selline, et valdav osa sadulaid on hooldamata või halvasti hooldatud. Topped on vahel sadulatel 15 aastat vahetamata, kivikõvad ja muhklikud. Iseasi on veel India sadulad, millede tope on tihti juba tehasest tulnuna kasutamiskõlbmatu.

Blogikande illustreerivad pildid ühe ligi 20 aasta vanuse Kiefferi eluleäratamisest. Tegu on väga ausalt teeninud sadulaga, ehk sadulaga, mis sõidutab turiste ja ratsakooli õpilasi.
Esialgne eesmärk oli vahetada tope, kuna senine sünteetiline tope oli väga kõva ning ka ebaühtlane. Just sadula tagumine osa oli väga täis.
1. Sadula avamisel selgus, et raami "kõrvad" on murdunud. Need kõrvad fikseerivad raami paneeli küljes olevatesse taskutesse. Tähtis osa, mis tagab paneelide stabiilsuse.
Sadula sisule tavaolukorras ligi ei pääse, seega tuli sealt välja ka aastatega kogunenud mustus. Seda saaks küll ennetada, kui sadulaid hoida katte all ning puhastada regulaarselt. Kuna sadul ise on kvaliteetne ja nahk võimaldab selle veelkord kokku õmmelda, siis oli otsus see restaureerida.
2. Õmblemist vajasid veel mõned kohad
3. Esmalt korralik puhastus ja siis vanade kõrvade eemaldamine ning õmblustööd.
4. ning uute nahast kõrvade paigaldamine
5. Seejärel toppimine. KOGU see hunnik ja veel enamgi läks selle sadula sisse ära.
6. Lõpuks sadula pea kokku õmblemine, kus tähtsaimaks on sümmeetria säilumine.
7. LIKE NEW ja see sadul saab endale veel vähemalt selle toppe ära käimiseni eluiga. KAs see sadul veelkorra lahti võtmist peale seda enam kannatab ei oska hetkel ennustada, kuid vähemalt paar aastat teenib ta edasi.

Mu väike Totilas

2011-03-13T10:23:00.000-07:00

Nüüd ma muidugi pingutasin kirjatükki allkirjastades veidi üle, aga sellest ei ole mitte kõige vähematki. Apollo pidaski end täna üleval kui pisike Totilas. Apollo on teinud vägeva arenguhüppe ja näitas täna treeningtunnis, mida ta juba suudab. Suudab päris paljut.
Tööd oleme teinud nüüd kuus nädalat ja kuue kuise pausi ajal kaotatud lihastik on suuresti taastunud ja hobune on valmis võtma järgmisi samme. TÄna tegelesin endaga, püüdes taas treener Annikese käe all oma sisse kulunud harjumusi lõhkuda ja tegevusele värskust ja uut sisu anda. Emotsioon on laes, see on alati peale trenni nii. Püüan kuulata ja püüan teha:) Töö iseendaga on raske, aga ka väikesed muutused on tuntavad ja vähemasti mõneks ajaks on endal mudimist jälle küllaga.
Hobune püüdis väga. Endaga on isegi raskem. Ikka väga kange tahtmine on unustada end nautima ja lasta hobusel oma suurt traavi demonstreerida. Aga paraku see väljuks üsna pea kontrolli alt.

Kogu senine töö on olnud aga üheselt suunatud baastreenituse saavutamisele - rütm, impulss ja lõdvestatus. MItte midagi muud.
Treeningute sisu oli seni põhiliselt kokku-lahti sõitmised allüüri sees, lõdvestatuse saavutamine ja aktiivse edasi pürgimise sisse "kodeerimine" hobusesse.
Nüüd on aeg küps, et liikuda edasi ja hakata tegelema enam ka kontrolli, paindlikkuse ja liikumise suurusega veelgi.

Mõtted on ka esimeste võistluste peal kuid selles on praegu kõhklusi hoopis muul teemal kui treenituse edenemine. Nimelt on ikkagi kaheksa aastasel seni peaaegu töötamisest puutumata hobusel, eriti täkul, väga raske hoida oma konsentreeritust kui silmapiirile ilmub teisi hobuseid. Mitte midagi suurt või ohtlikku, kuid täpselt nii palju, et töö oleks häiritud. Ning metsaeluga harjunud hobusel on maneezis iga päev midagi, mida silmad punnis vahtida.
Aga küllap tuleb mul tuleviku nimel sellest kõigest üle vaadata ja siiski skeeme sõitma hakata, sest kust need harjumused muidu tulevad. Ehk lähevadki mõned elemendid selle nahka ja ilmselt mitu esimest võistlustki, aga on ju lootust, et see on ületatav.

KAhjuks pole pakkuda uuemaid pilte, pole olnud päevapiltnikku, kuid püüan selelgi vea parandada peagi.

"NO EI OLE VÕIMALIK" ja sadulatest ka veidi

2011-03-02T09:51:00.000-08:00

Tegelikkuses ma muidugi ei mäleta, mis selle pildi tegemise ajal teemaks oli. Aga see oli üks kahest, kas sadulahoolduse või ratsutamisõppe olukorrast Maarjamaal.
Võttes sadulateema, siis teadmatus sel alal on üldine ning Eestis on tohutu hulk hooldamata sadulaid.

MÕtlesin, et ehk on kasu kui kirjutan veidi sadulate tegemisest ja sellest, miks sadulad nii palju maksavad nagu nad maksavad. Teisalt aga sellest, millist hooldust sadulad vajavad, et nad hästi kestaks ning hobustele liiga ei teeks.

Sadulad tehakse eranditult käsitööna. Peamine osa kvaliteetsetest sadulatest tehakse Euroopas. Juhtivad sadulatootjad on inglased, itaallased, saksalsed ja ka prantslased. Kuid Euroopa kõrval on küllalt arenenud ka sadulatööstus Lõuna-Ameerikas, eeskätt Argentiinas. NAgu kõigi muude spordikaupade puhul on ka sadulatööstuses sekundeerimas India ja Hiina oma odava järeltoodanguga. Käsitöö on sadul aga siiski. Sadulate raamid tehaks kas lamineeritud puidust (va India sadulad, kus on sees lihtsalt voolitud laudplaat) või siis sünteetilisest plastikkiust. LAmineeritud puidust raamide tegemine on keerukas ja küllalt ajamahukas töö. Kalleimad sadulad ehitatakse just sellistele raamidele.
Sadulate nahad valitakse eraldi selle otstarbe jaoks ning pargitakse vastavalt. Seegi on kästiöö. Sellele järgneb värvimine.
Sadula tegemisel võetakse kõigepealt raam, millele ehitatakse iste. Istme ehitamisel on erinevaid viise , sellest kirjutan kunagi hiljem täpsemalt. Seejärel lõigatakse nahast välja kõik vajalikud osad. Siin on väga tähtis, et sadula sümmeetria tagamiseks lõigataks mõlema poole tükid välja samast kohast naha peal. Järgneb õmblemine. Paneelid topitakse üldjuhul käsitsi aga vahel ka masinaga. Kasutatakse kas naturaalset või sünteetilist villa ning eraldi toodetakse latekstäitega paneele, millede tegemisprotsess on ka erinev. VIimaseks liidetakse topitud paneelid istmepoolega. Mõeldes vaid kui palju töötunde kulub selle protsessi läbimiseks ning materjali ette valmistamiseks ning lõpuks materjali enda maksumus, siis pole kuigi keeruline arvestada, mis see kõik kokku maksma läheb.
Selleks aga, et suure investeeringuna ostetud sadulad aastaid teeniks tuleb nende eest tõepoolest hoolitseda. Regulaarselt hooldatud sadulad püsivad kaua kenad ja töökorras ning neid on võimalik vajadusel väga palju kaotamata edasi müüa. Igapäevane puhastamine ja määrimine . Talvisel perioodil piisab veidi harvemast hooldusest. Sadula toppeid tuleb samuti regulaarselt kontrollida ja vahetada. KErges hArrastuskasutuses olevatel sadulatel 3-4 aasta tagant. Sportkasutuses sadulatel paari aasta tagant ning kestvussadulatel isegi iga aasta. Ratsakoolides ja matkahobuste sadulate hooldevajadus on ka üsna suur just toppe ärakandmise tõttu. Ka latekspaneelidega sadulaid peab kontrollima ning ka need ei kesta igavesti. Viletsamad vajuvad kasutamiskõlbmatuks mõne aastaga. Sadulapaneelide täite omadustest ja eelistest räägin kunagi hiljem.
Siiski tuleb aru saada, et ükski sadul ei kesta igavesti ning endale ei ole mõtet soetada või iga hinna eest edasi müüa sadulaid, mille nahk on kivistunud, või on paneelid ajaga välja veninud ja erineva kujuga. RÄäkimata vigasest raamist. Kivistunud nahaga sadulaid ei saa enam ümber toppida. Ebaühtalset välja veninud sadulate toppimine ei pruugi enam tulemust anda. Katkine raam on aga ohtlik ja selline sadul ei kuulu enam kasutamisele. Va juhud, kus seda on võimalik parandada.
Praktikas tuleb vastu ka sadulaid, mis 25 aasta vanuseski on suurepärases korras kuid need on pigem erandid. Eestis valdavalt ei osata hoolida oma kallist varustusest ja sadulate hooldusele ei panustata piisavalt. Loodan, et see paraneb, sest sellega koos paraneks ka sadulate järelturg Eestis

Sadulapassimise sügav elu

2011-02-21T12:33:00.000-08:00

Saatsin täna välja tellimused sadulatele BlackCountry tehasesse. Need on "eritellimussadulad", mis tehakse hobuse järgi ja ratsaniku soovide kohaselt.
Kuid see kõik ei ole nii lihtne nagu võiks arvata. Jah sadulapassimisel on omad reeglid, meeletu hulk teooriat ja praktilisi võtteid. Kõige aluseks on hobuse anatoomia ja seejärel ratsaniku anatoomia, füüsika ning geomeetria.
Ükskõik kui sügavalt teadlik keegi sellest ka poleks ja kui hästi absoluutsele tõele vastavat teooriat me ka ei valdaks, tuleb paratamatult ette olukordi, kus see kõik ei maksa mitte midagi.
On olemas hobused ja on olemas sadulad, mis töötavad koos vastupidiselt igasuguse mõistuspärasuse reeglitele ning on sadulaid ja hobuseid, mis peaks absoluutselt kõigi reeglite kohaselt sobima, aga ei tee seda siiski.
Kirjutan seda kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et mõistaksite, et seisva staatilise hobuse seljaga sobiv sadul ei pruugi seda mitte sugugi olla siis kui hobune liigub. Ning teisalt seetõttu, et oleksite alati iseenda vastu ausad ja kuulaksite oma hobuseid. Just teie olete need, kes ütlevad, kas asjad toimivad. Sadulapassimine võib olla uskumatu väljakutse ja on kahtlemata meeskonnatöö sadulapassija, ratsaniku ja hobuse vahel, kus viimane sõna on alati viimatimainitul. Või vähemasti peaks olema.
Tänase postituse tänud lähevad Hillele, kes ikka ja jälle on nõus oma hobust kuulama ning alustama jälle kurnavat jada tõe otsinguil. Ühel päeval Hot ka saab öelda, et no te uskumault rumalad inimesed, lõpuks jõudsite siis tõeni. Oleme poolel teel sinna, saades aru, et Hoti selga ei saa midagi passida pelgalt kõigi maailma sadulapassimise seaduspärasusi kirjeldavate teooriate järgi. Oleme saanud aru, et hobuse selja kujuga kasvõi igal sentimeetril ühtiv sadul võib kutsuda esile hobuses esile rektsiooni, mida väljendab sama ilmekalt vaid reumaatilises valus inimene, kes üritab maast maha kukkunud münti võtta.
Ootame nüüd sadulat, mille loomisel on võetud arvesse kõik teadmised ja tähelepanekud. Loomulikult hoiame jälle hinge kinni selle hetke ajel, mil hobusel on vaba voli öelda, kas seekord oleme suutnud lahenda lahendamatu ülesande.

Koplikaaslased vol 2 - piltides

2011-02-16T08:09:00.000-08:00

Pisut pildimatejali Apollo suvistest ja talvistest koplikaaslastest.
Suviti märakari, mis koosneb 5-10 märast. Muide, enam kui kümme mära karjas muudab täku olukorra stressitekitavaks. Pidev mure karja laialivalgumise pärast ning ka suur töökoormus võib täku ära kurnata. Optimaalne kari on 4-7 mära. Varssade karjasolemise korral tuleb alati olla valvas, kuna on täkke, kes on varssade suhtes agressiivsed.
Talvine poissmeesteseltskond koosneb tavaliselt ruunakarjast. Väga palju liikmeid sel olla ei saa ja neidki peab siiski valima. Agresiivsete ja domineerivate ruunadega täkku koos pidada ei saa. Vahel on kummaline lepilikkus seotud pisikeste ponidega. Täkud kes muidu kaaslasi justkui ei soosi, on nõus kenasti oma ruumi mõne pisikese poniga jagama.

Koplikaaslased

2011-02-14T10:53:00.000-08:00

Täkkude elu üks muserdavamaid seikasid on see, et neil väga harva võimaldatakse nii vajalikku sotsiaalset suhtlemist. Apolloga on toimitud teisiti ja see on kahtlemata üks tema terve mõistuse tagajaid olnud. Eesti hobusele tavapäraselt veedab ta suvel mõned kuud märakarjas. Talvisel ajal samas on tema osaks olla poissmeestekarja liige.
Ka looduses eksisteerib lisaks kesksele täkk-märad karjale seal kõrval poissmeestekarjad. NEis karjades mänglevad ning lihvivad oma oskusi noored täkud aga ka vanemad ilma märadeta täkud. Vahel liituvad selliste karjadega ka juhttäkud ja mängivad noortega. Neis karjades üldiselt tõsimeelselt ei rivaalitseta. Selleks pole lihtsalt vajadust. Rivaalitsema minnakse ikka märakarja juhttäkuga kui keegi söandab tema kohta tahta. Poissmeeste karjas valitseb pigem mänguline ja üksteist toetav õhkkond.

Seni on õnnestunud ka Apollot hoida paaritushooaja välisel ajal ruunadega koplis. Tõsi ta on, et kaaslasi tuleb valida. Kuid rahumeelsemate ja lepilike ruunadega mööduvad päevad vaimselt tervendavas keskkonnas. Mõningased mängud kopliaias, paratamatult nii mõnigi lõhkine tekk, kuid mis peamine, hobune saab ennast sotsiaalselt välja elada ja suudab seejärel selle vähese aja, mis inimene talt täit tähelepanu tahab, ka seda pakkuda.

MA arvan siiski, et ilma olulise soojätkamise potensiaalita täkud tuleks ruunata, et nad saaks stressivabamat elu nautida. Kuid samas täkkudeks määratud täkkudele tuleb samuti püüda tagada nii loomuomast elukeskkonda kui võimalik. Ruunast sõbra leidmine on võimalik pea kõigile täkkudele. Vahel ei ole see lihtne ja mõnikord tuleb sellest ka turvalisuse kaalutlustel loobuda, kuid kel närv kannatab, siis tasu on pärast seda suurem. Üks õnnestumise olulisi alustalasid on see, et märasid poissmeeste karja silma all olla ei tohiks. Pelgalt seetõttu, et ei tekkiks rivaalitsemist ega tarbetut stressi. Ruum peab olema piisavalt suur, et iga hobune saaks soovil eemalduda.

Sotsiaalselt aktiivne ja ennast välja elanud hobune on inimesele palju parem tööpartner. Apollogi on selgelt rahul iseendaga ning rahumeelne ja ei vaja peale koplipäeva enam igal sekundil teiste hobuste tähelepanu.

Tere Apollo

2011-02-01T12:03:00.000-08:00

Täna võtsin vastu Apollo. Eelmisest väljaõppetsüklist on möödas pool aastat. Järgnevad blogi sissekanded saavad suuresti olema Apollo päralt. Jätkame tüüd treeningpüramiidil ja vaatame kuhu see meid järjekordse perioodi vältel viia jõuab. Kui eelmise tsükli peamine tähelepanu oli rütmil ja lõdvestatusel ning aimu sai juba ka kontaktist ning impulsist, siis nüüd tuleb esimesed kaks taastada ning töö ligub suurema tähelepanuga just kontakti ning impulsi peale ehk tõukejõu suurendamisele ja selle kontrollimisele. Ilmselt lülituvad programmi ka hüppetreeningud.

Atheena on oma uues kodus kodunenud ja hakkab samuti tegema ettevalmistusi võistlushooajaks. Pildil seisab Atheena oma nüüdses kodukoplis, kus tema kaaslasteks on gotandi russ poni Roope ja üks kena Soome tõugu mära. Tallinaabreiks aga muuhulgas kümned vasikad :D
Omajagu nalja on saanud maastikul kolades, kus Atheenal on tulnud pista rinda seninägematute koletistega nagu käruga traavel ja rohelised postkastid. Seni on kõik õudused võidukalt ületatud ja kõik osapooled rõõmsad.

Pikk matk ja uus kodu

2011-01-05T10:59:00.000-08:00

Täna kaapis Atheena juba oma uute sõpradega suures lumises koplis lume alt kõrsi, käis väikesel treeningul ning uudistas veel uusi tallinaabreid, kes miskipärast on lapilised, pisikesed ja ütlevad MUU. Atheena kolis nimelt vasikate lasteaeda. Tema pererahvas kasvatab üles aastas sadu ja sadu pisikesi piimavasikaid.

Reis iseenesest kulges päris kenasti. Sadamasse jõudmine võttis veidi enam aega kui plaanitud, kuna Tallinn on lume tõttu täiesti umbes. Laevas tuli vahetada esimene tekk hobuse seljas, sest see oli täiesti läbimärjaks higistatud. Sai selga teise teki niiskuse imamiseks ning jäi heina sööma. Enne väljasõitu laevalt tuli veelkord tekki vahetada, kuna niiskuse imanud tekk oli samuti märg. Selga läks veidi paksem tepitud tallitekk. Veel tunnine veeremine Helsingist Põhja poole ja lõpuks kohal oldigi. Atheena silmad läksid suureks kui ta nägi oma uusi naabreid. Lisaks soome tõugu hobusele jagatakse katusealust suure hulga pisikest piimavasikatega. Need näisid Atheena algul ehk veigi kummastavad kui hommikuks oli nendega juba harjutud. Koplikaaslaseks on veel ka gotlandi russ poni Roope, kellest näib saavat üks hea mängukaaslane.

Mis Atheena elu edasi juhtuma hakkab, eks kuuleme peagi. Praegu seisab ees tutvumisaeg ja treening. Eesmärk on siiski jõuda võistlusradadele koos uue omaniku Alinaga. Edukaid poniaastaid neile!

Homme pikale reisile - mida ettevalmistuseks ?

2011-01-03T12:59:00.000-08:00

Homme sõidab Atheena oma uude koju Soomes. Sinnasõidusks tuleb kõigepealt sõita 40 minutit Tallinna reisisadamasse, kus tuleb oma tunni jagu oodata laeva saamist ja selle väljumist. Seejärel kaks tundi laevasõitu. Helsingi Läänesadamast uude koju tuleb sõita üle tunni aja. Kokku kestab treilerisseismine üle viie tunni. Mida ja kas peaks kuidagi sellist reisi ette valmistama ?

Reisi teeb veidi keerukamaks asjaolu, et hobune on treileris üksi ehk ilma kaaslaseta kellega oma ärevust jagada. Samas ei pea aga ka heina pärast kaklema.

Kui hobusel seisab ees pikk reis, siis on igati aus ja õige hobuse suhtes teda eelnevalt treileriga harjutada ja võimalusel enne ka lühemaid otsi sõidutada. Hobune peaks käima peale just nii hästi, et tema laadimiseks ei vajata veel omakorda üht määramata pikka aega.
Treier tuleb üle kontrollida ning vajaduse varustada vajalikuga. Treileris peab ilmtingimata käepärases kohas olema korralik pussnuga, millega saab hetkega köisi läbi lõigata. Soovitavalt on seal ka taskulamp ning ka kõige esmasemad esmaabi vahendid.

Hobusele pannakse pikale reisile kaasa hein heinavõrgus. Alati peab olema kaasas varu päitsepaar. Kui seda pole, siis juhtub selle ainumase paariga ilmtingimata midagi. Soovitatav on transportida hobust kas nahkpäitsetega või sellistega millel kuklarihmal on nahkosa. See on turvalisuse pärast. Nailonpäitsed võivad olla purunematud, kuid turvalisuse seisukokhast on hea kui hobusel on peas midagi, mis väga suure jõu rakendmisel siiski järgi annaks. Ka nööre peab olema topelt ning üldiselt on mõsitlik omada ka kordet. Hobuste puhul kes vajavad tagantaitamist laadimisel on tarvis kahte kordet. Vaid kahe kordega on võimalik hobust õigesti peale suunata.

Talvisel ajal on omal kohal tekid. Tekkide hulk oleneb sellest, millega hobune harjunud on. Pydevalt ilma tekita õues seisvat hobust pole mõtet ka treileris tekitama hakata. Kuid üks villane tekk juhuks kui hobune end märjaks higistab, võiks siiski kaasas olla.

Raudadega hobusel tuleb alt ära keerata kriffid ning soovitavalt kasutada transprdikaitsmeid. Nendega oleks kena ka hobsut enne harjutada. Mitte kõik hobused ei võta jalgade põlveni sisse mässimist oma elu loomnuliku osana. Mida vähem on aga stressitekitajaid, seda parem.

Igaks juhuks võiks olla olemas ka loodulisku baasiga rahustavat suukaudset ravimit Sedalin. Viimast võib anda hobusele aga vaid siis kui ta on rahulik. Juba närvis olevale hobusele on seda üsna mõtetu manustada.

Ka kaamera olemasolu treileris on väga hea lahendus kuid hea autojuht tunneb väga hästi kui taga midagi teitsmoodi on ja teab vajadusel kontrollpeatust teha.

Viimane aga mitte vähem tähtis on hobuse jootmine. On hea kui hobust on võimalik meelitada enne teele asumist hästi jooma. Mõni hobune joob hästi peale kerget liigutamist. Vedelikupuudus on reisiva hobuse suurim vaenlane. Niiöelda "transpordipalavik" on tingitud just vedelikupuudusest. Ärevad ja stressis hobused keelduvad tihti joomast ning paljud ei taha ka võõrast vett juua. Nii võib väga pikkadel reisidel olla hobuse tervis tõsiselt ohus. Aga ka veidi lühemate otste puhul on hea kui hobune asub teele joonuna.

Kuidas reis auto ja laevaga sujus, kirjutan peagi.

Pekk maha, karv siledaks ja sportlik vorm

2010-12-26T12:06:00.000-08:00

Atheena pühad olid töökad, kuigi Scarlet tekitas paar päeva puhkust. Programmis on kaalukaotus ja sportlik vorm. Äärmiselt meeldiv on tõdeda, et uue sadula all on täielikult kadunud nägude tegemine saduldamisel ja suurima hüppe on teinud galopi kvaliteet. Täna harjutasime jalavahetusi üle paari traavisammu ning õhus üle lati. Viimase harjutuse mõte ei ole küll kaugeltki veel õpetada hobusele lennult jalga vahetama, selleks pole tema lihaste jõud, tagant peale tulemine ja koondatus veel kaugeltki piisavad. Kuid üle lati jala vahetus õpetab hobust takistuselt tulles kergemini õiget jalga valima. Seda muidugi juhul kui ratsanik suudab õiges tasakaalus püsida. Atheena puhul on sel lisaks võimlemise moment ja õige tasakaalu leidmise tagamõte ning mis väga oluline, õpetada hobust lähenema latile ning ületama seda hea ja muutumatu rütmiga.

Mis kaalulangetamisse puutub, siis mõningane edu on meid juba saatnud. Hobust eest vaadeldes ei paista enam meeletu ümar kõht ning ka seljast on tunda sadula paremat asetumist seljale.

Lisaks kaalulangetamisele toimub ka eesti hobustele ehk veidi kohatu programm, karvkatte vähendamine, kuid aktiivses ratsatöös olev hobune ülikarvasena on lihtsalt ebapraktliline ja ka hobuse tervisele mitte kuigi kasulik. Pügama hobust ei hakata, kuid pideva tekitamise tulemusel on karv veidi õhenenud ning kuivab nüüd rutem. Siinkohal tuletan aga meelde, et ärge pange kuiva karvaga hobustele selga õhukesi tekke. Need vaid lükkavad külma-sooja isoleeriva õhu hobuste karvkatte vahelt välja ja hobusel on veelgi külmem kui enne. Hobuse mahajahutamiseks sobib villane või puuvillane tekk. Fliistekid sobivad küll niiskuse ärajuhtimiseks kuid tuleb siis koheselt eemaldada, kuna nad on märjalt külmad ja see niiskus jääb teki pinnale ning ei hinga. Erandiks on mõned väga kallid fliismaterjalid kuid neid tekke kohtab harva. Talvel on ikkagi hindamatu abimees villane tekk.

Tervisekontroll

2010-12-17T10:09:00.000-08:00

Atheena on suundumas oma põhitööle, ehk noore ratsaniku ratsuks ja võisltuskaaslaseks. Tõsi küll, tulevane ratsanik on leitud piiri tagant ja Atheenal tuleb peagi võtta ette laevareis, et kolida oma uude koju. Uute omanike hobuseotsingutest kirjutan peagi pikemalt.

Ennekõike seisis aga ees tervieskontroll. Olenemata hobusest, tõust või tema hinnast, on hobuse pidamine ühtviisi kallis ning samamoodi ravikulud. Seetõttu on üsnagi mõistlik lasta hobust enne ostmist korralikult kontrollida. Atheena läbis nii tavalise painutustesti kui pildistamise ehk tema jalgadest tehti 18 ülesvõtet. Samuti tuli kontrollida hambad, silmad ja hobuse üldine konditsioon. Kontroll oli edukas ja ilma halbade leidudeta.

Meie jaoks oli aga veelgi tähtsam asjaolu, et hobuse transport oli lihtne ning tema käitumine võõras kohas adekvaatsem kui paljudel kogenud võisltusratsudel. Seda on tulevastel omanikel väga hea teada, mõeldes just võistlustel hobusega toimetamise peale.

Ees seisab meil veel mõne nädala jagu hüppekoolitust ja kui jõudu ja aega jagub siis ka ette rakendamine. Üks õige eesti tõugu hobune on piltlikult võimeline oma omaniku vanrkis võisltustele viima ja seejärel kenasti hüppama ja siis jälle koju sõitma:)

Loodan, et tema tegemistest tuleb tagasisidet edaspidigi, et jälgida, mis viisil noor hobuse ja noore ratsaniku koostöö ja edasine õppimine sujub.

Atheena blogis kajastan edaspidi teistegi eesti hobuste tegemisi ja üldisi arutelusid meie hobsute teemadel. Kui kõik hästi läheb, siis saab edasi jälgida niminäona ka täkk Apollo tegemisi.

Sadulaseminarid

2010-12-15T05:05:00.000-08:00

Menukad seminarid saavad järje. Jaanuari keskel üks või vajadusel ka kaks koolituspäeva Tondi maneežis. Sel korral keskendume sporthobustele, kuid ka eesti hobuse eripära ja mured saavad oma eraldi tähelepanu ja kajastuse.

Koolituspäevade kava

10:00

1. Avamine ja sissejuhatus

2. Hobuse anatoomia ja liikumine

3. Valust tulenev halb käitumine ja terviseriskid

4.Eesti hobuse eripärasused

5. Sadula anatoomia

6. Sadulapassimise teooria

LÕUNA ja sadulateemaline mõmin lõunalauas.

14:00 Praktiline sadulapassimise demo.

Koolituspäeva hind täiskasvanutele 200 krooni ning õpilastele 150 krooni. Hinna sisse kuulub lõuna ning koolitusmaterjalid.

Registreerimine e-mailile ingrid@est.ee

Lisateave jooksvalt kodulehel.

Plaane peetakse ka koolituste tegemiseks Pärnumaal ja Tartumaal. Ootame võimalusi varakevadel!

Lõpuks ometi - hüppetreeningud!

2010-12-10T13:06:00.000-08:00

Atheena sai sadula, mis ei sõida õlgadesse, mahub sadulakohale ja millesse ka mina enamvähem ära mahun. Ideaalis võiks see sadul ehk veel grammi sirgem olla, aga üldplaanis on tegu senist arvesse võttes lausa suurepärase leiuga. Kent&MAstersi ponisadul eelviimase laiusega kaarega hetkel. Seda numbrit tahaks küll vähemaks saada. Muidugi anatoomiline S vöö on vältimatu abinõ.

Tänu piisavalt lühikesele sadulale on liikumisega praegu kõik normis, ka galopp. Ja nii saingi alustada hüppetreeninguid. Väga tähtis hetk, sest Atheenal on peagi uus noor sõitja, kes temaga justnimelt hüppama hakkab.

Võtsin esimesed sammud ette. Nüüd on vaja suur algtöö hea rütmi, kerge juhtiavuse ja edasipürgivusega "ära vormistada". On vaja õpetada hobune takistuste vahel ja neile lähenedes rütmi hoidma ja oma äratõuke kohta hindama ja üldse nii palju kui võimalik ise toime tulema. Selline hobune on igale ratsanikule meeldiv, aga lapsele on hobune, kes suudab ise endaga toime tulla suurepärane õpetaja. Laps peab saama õppida usaldatavalt hobuselt.

Esmalt tulevad harjutused maalattide ja väiksemate takistustega. Alles siis kui neid on võimalik ületada juhitavalt, hea rütmi ja hobusepoolse innukusega, saab liikuda "päris hüppamise" poole.

Esimene harjutuskord oli rohkem täis hobuse innukust kui et arusaamist sellest, mida täpselt tegema peaks. See innukus peab säilima ja liituma peab tähelepanelikkus ja kogemus. Kogemus aitab hinnata hobusel olukordi ja toimida neis õpitud viisil.

Peaegi ülevaatlikumad reportaazid. Uudiseid on ootamas veel, kuid kõigest tasapisi ja õigel ajal.

Mida sadula seest leida võib?

2010-11-28T05:20:00.000-08:00

Tänane kanne jälle sadulate maailmast. Töötasin ühe koolisõidusadula kallal ning leidsin sellest midagi, mis väärib näitamist teistelegi.

Eellugu on selline. Tähelepanelik ja oma hobust hästi lugev omanik leidis, et hobusega ei ole kõik korras ning probleemid ilmnevad just sadulasse panemisel ja sadulas liikumisel.

Vahepealse, ehk sadulapassimise loo jätan mõneks teiseks korraks, kuid selle sadula seest tuli välja midagi, mis võiks panna mõtlema nii mõnegi, kes järjepidevalt üritab väita, et sadulal pole tähendust.

Juuresolevatelt piltidelt esimesel on näha, et sadulavöö kinnitus on oma õigest kohast lahti rebenenud - no ikka juhtub. Kuid seda on seejärel "parandatud". Uus kinnituskoht on eelmisest 5cm eespool ning just täpselt raami kõige kõrgema serva peal, mis vastu hobust kõige lähemal. Kaks kruvi turritasid 3-5mm kõrguselt raamist välja. Vöökinnitused, mis on erineval kaugusel tõmbavad sadulat pidevalt kõveraks. Ükskõik kuidas me sadulat selga ei paneks, ikka üritavad erinevad pooled teineteist kompenseerides sümmeetriat saavutada ning seetõttu on sadul alati hobuse seljas viltu. Lisaks sellele kruvid, mis läbi toppe ratsaniku raskuse all võite arvata isegi kui meeldivad olla võivad. Sellist asja ei näe aga ilma, et sadulat lahti võtaks. Seda aga ilma teadmiste ja vahenditeta teha ei või.

Teemat puudutan veel ühel põhjusel, nimelt seetõttu, et kuigi see sadul on kvaliteetne ja probleem on hilisema käsitlemise käigus tekitatud, siis odavate aga vahel ka korralike sadulate puhul on vöökinnituste ebasüümmeetrilisust tulnud välja ka uutel sadulatel! Rääkimata turritavatest kruvidest, klambritest, naharibadest jms.

Nüüd teine pilt. See on juba tavaline nähtus. Pildil on näha alates vasakult vill, mida sadulasse pannakse, keskel vill, mis on veidi vanunud ja vahetakse ning seejärel vill, mis tuli äsja sellest sadulast. Vildistunud villapallid, kõvad nagukartulimugulad. Selle sadula "parandamisel" oli äravajunud toppele lisatud uut, aga ei olnud vana välja vahetatud. Nii oli vill segunenud ja rullidesse keeranud ja vildistunud. Tulemus on võrreldav magamisega hernekotil. Kuidas aga hobune ratsanikku kandma peaks on juba iseküsimus.

Sadulad vajavad regulaarset hoolet, jälgimist ja kohendamist. See on hobuse tervise ja töövõime seisukohast vältimatu. Veel tähtsam on aga osata oma hobust kuulata. Kui ikkagi hobune saduldamisel hambaid näitama hakkab ning liikumises sadula all vabadus ja lõdvestatus nagu vitsaga pühitud saavad, on alust kontrollida muuhulgas ka sadulat. Nagu näha võib sadulas peituda asju, mida pealtpoolt ei näe. Lisaks sellele muidugi, et hobusedki muutuvad ja sadul mis aasta tagasi kenasti sobis, seda enam teha ei pruugi.

Ripsu sõitis koju

2010-11-21T11:32:00.000-08:00

Tänane blogisissekanne on pühendatud Ripsule. Õigemini metsiku või poolmetsikuna kasvanud hobuste käsitlemisele.

Ripsu oli minu juures peaaegu kuu aega eesmärgiga ületada treileripaanika ning veidi selleks, et kõrvalt ka muid inimeste maailmas kehtivaid reegleid juurde õppida.

Kogu teema selgituseks kõigepealt metsikutest ja poolmetsikult kasvanud hobuste käsitlemisest. See teema on Eestis samuti aktuaalne, sest päris palju varssu kasvab üles ilma, et nad omaks olulist eeskuju ja võimalust kogeda inimkontakti. Nad küll näevad inimest, aga kontakt piirdub kõrva tagant sügamise, leivatüki ja võibolla harjamisega. Nad aga ei näe oma ema tööd tegemas ega ka igapäevaseid kasutushobuse ülesandeid täitmas ning ei tule neil ka endil inimese seltsis mingeid ülesandeid täita ega olukordi lahendada. Selles ei oleks iseenesest midagi valet ega halba, varsad kasvavad üles omas tempos ja rahulikult. Kuid paljudeil neist tuleb siiski mingil hetkel tööloomaks hakata. Ja just see moment on kriitilise tähendusega. Juhul kui looma kasvataja on seni jätnud tegemata tähtsad hobuse inimeste maailmas toime tulemise õpetused, peab seda tegema looma uus omanik. Nüüd jääb kõik rippuma uue inimese oskuslikkuse peale, aga mitte ainult. Esimene kogemus on pahatihti transport, mis on ka kogenud hobustele piisavalt stressirikas.

Nii saab nii mõnigi noor hobune oma esimese tõelise kogemuse inimeste maailmast - kinnine kuut, kinnisidumine, kodust kaugele, võõrad inimesed ning täiesti arusaamatud nõudmised. Just see viimane on väga tähtis ja samas asi, mida saaks kenasti vältida kui hobuseid nende metsas kasvamise vahel ka õpetusele võetaks. Üks ontlik kasvataja, kes oma hobuse tulevikust ka hoolib, õpetab talle siiski nii mõndagi enne selgeks. Hobune kes saab aru, mida talt tahetakse, toimib inimeste maailmas paremini ning oskab oma tegevusega tuttavaid olukordi juba soovitud viisil lahendada.

Ilma eelneva õpetuseta jäetud hobuse saatus sõltub edasi suuresti juhusest. Juhusest mille suurim tegur on tema teele jäävate inimeste kogemused ja oskused.

Treilerisse minemine on proovikivi usalduslikule allumissuhtele. See peaks tulema peale vastava suhtel tekkimist, mitte vastupidi.

Ripsu on just sel viisil kasvanud ja kodust ära toodud. Hirm treileri ees ja õpitud oskus hirmutavasse kohta minemisest pääsemiseks olid kasvanud reavukaks enesekaitseks. Täna peale kolme nädala pikkust tööd lubas ta ennast alles veidi ebalevalt kuid siiski mõistlikult treilerisse juhtida, end sinna sulgeda, reisis rahulikult koju ja suundus niisamuti rahulikult uute kaaslaste seltsis koplisse heina sööma.

Tõsi see oli alles jäämäe tippude tipp ja suurem töö seisab omanikul ees kodus. Sest kindlat usaldavat alluvussuhet saab saavutada vaid järjepideva mõtestatud tööga. Praeguseks saavutatu ei ole kindlasti veel püsiv ning ka treileriteema tuleb tulevikus veel päevakorda.

Hobusesse tuleb suhtuda just nii nagu ta ei saaks mitte millestki aru ja talle tuleb igat asja lolli järjekindlusega selgeks teha. Aga just nii see käibki. Tuleb olla selge, konkreetne ja vankumatu. Ning mis peamine, mitte kunagi ei või kaotada enesevalitsust ja anda hobusele arulagedaid, emotsioonidest kantud signaale, mille tähendust isegi ei mõista, saati siis veel hobune.

Õppimine vajab kinnitust, kuid hirm jääb ajju ühs ainsa hetkega ning ei kao sealt enam kuhugile! Tekkinud hirmust mööda vaatamise õppimine on vaevarikas.

Head hobuste õpetamist!

Kuidas elada üle mudaaeg

2010-11-19T04:12:00.000-08:00

Hetkeeisu hobusepidamises kirjeldab kõige paremini lõputu muda. Paari hobusega karjamaal pole see teab mis aktuaalne teema kuid suurema koormusega hobuaedikutes igapäevane õudusunenägu. Mudased jalad tahavad iga päev hoolt. Pikaaegne igapäevane mudavann teeb jalad altiks prei tekkele ning mõni nõrgem võtab ka kiilumädaniku ja muud õudused külge.

Atheenal on tagumistel jalgadel pikad põlvikud. Nii mõnigi päev ei ole aga võimalik neid keha muust värvist eraldada. Sõrgatsid on ka karvased. Nii ma siis võtan igapäevaselt ette jalgade pesu. Saba on muutunud juba nii õudsaks, et selle pesemisest ja harjamisest olen sootuks loobunud, sel ei ole lihtsalt mõtet.

MIs on aga tähtis kogu selle jama juures on jalgade alaosade korralik hoodlamine preid ja kiilumädanikku silmas pidades. Mina ei ole hobusel sõrgatsikarvu ära püganud, need kaitsevad nahka vigastuste eest. Mõnel hobusel aga on kalduvus karvatuti sees hauduma minna. Seega on lähenemine hobustele individuaalne. Sellegipoolest ei tasu sõrgatseid väga ära pügada, sest jalad on siis tõesti haavatavamad. Pigem tuleb seda karvkatet hooldada. Preid tekitab mullas olev bakter, mis läbi mikrohaavade hobusele naha sisse pääseb ja seal pahandust tegema hakkab. Ravimata prei võib tungida väga sügavale ning põletik haarata suurt osa jalast. See on ohtik ja lubamatu olukord. Märgates preid tuleb sellega koheselt tegeleda. Raviks kasutatakse erilist ravimit. Küll on aga saanud selgeks et paksudele korpadele seda peale määrides suurt tulemust ei saa. Korpasid tuleb leotada puhta veega ja lahtised väga ettevaatlikult eemaldada. Ära kiskuda neid ei või, sest siis jäävad alles pahad haavad. Kui hobusel on prei väga ulatulsik, tuleb teda mõnda aega sisetingimustes hoida ning ravida. Üks niiskuse eemal hoidmiseks sobivaid vahendeid on ka looduslik saialillesalv, mis tehtud suuresti searasvale.

Kiilumädanikku esineb palju harvem. Hobuse kapju tuleb igapäevaselt puhastada mudast. Tallis ööbivatel hobustel jõuavad need kenasti ära kuivada. Regulaarne värkimine on ka oluline.

Loomulikult oleks korralikult trenaazitud liivakoplite loomide üks paremad lahendusi, kuid see on tihti rahaliselt võimatu ja seega tuleb ühes mudaga edasi elada ja loota, et lumi varsti maha tuleb.

Eesti Hobuse Kaitseühingu koosolek

2010-11-07T10:03:00.001-08:00

Eile peeti Eesti Hobuse KAitse Ühingu juubelikoosviibimist.Tegevuse alustamisest on möödas juba kümme aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Kümme aastat tagasi oli kogu tegevus suunatud sellete, et saaks eesti hobuse arvukust kuidagigi tõsta. See on läinud korda. Nüüd on aeg kvaliteedi tõstmise käes. Seetõttu on sel aastal olnud palju juttu hobuste ratsakasutusest ja rakendikasutusest, koolitamisest ning varustusest.

Minu poolt väike ettekanne eesti hobuse sadula eripäradest. Esmakordselt Eestis sai tehtud katse hobuse peale tema luid joonistada. See toob muidu veidi ähmase luustiku ja selle liikumise osa hästi silme ette. Usun, et ükski seda pilti näinutest, et kahtle enam selles, et abaluu tõepoolest liigub ning, et sadul võib seda oluliselt takistada.

Hobust sel korral päris pühademunaks ei maalinud kuid sadula seisukohast tähtsate elementide pildi sai ette manada küll.

Koos tõdesime taas, et eesti hobuse eripäradeks olev lühike sadulakoht, väga võimas abaluu ning pahatihti ettepoole langev turjatu selg on olemas ja ei kao kuhugile. Seega võib öelda, et lihtsam on siiski sadulat "aretada". Hobuste aretuses võib ja peabki pöörama samuti tähelepanu suurimate probleemide, nagu väga lühikese selja vältimisele ning paremini väljendunud turjale näiteks.

Samuti sai arutletud selle üle kuidas hooaegade lõikes suurusesse muutuva hobuse probleemidega toime tulla. Üleüldse ülekaalulisusest ja siis juba eesti hobuse ratsakasutusest.

Sadulateemale järgnes TOndi ratsakooli õpilaste toredad demonstratsioonid eesti hobsute ning siis liiguti sujuvalt üle juba tuleva aasta tegevustele. Suurimaks eesmärgiks on võistlussarja taaselustamine. Seda nii takistus - kui ka koolisõidus. Arvestus vaid puhtatõulistele eesti tõugu hobustele, turjakõrguse piiranguta ning ratsanikele vanusepiiranguta. Tähtis on veid eesti tõugu hobune ise. Motiveerivaks elemendiks on asjaolu, et parimad saavad koha "eesti koondises" Leedumaal sügisel plaanitavale Läänemere põlistõugude võistlusele. Kogu projekt on alles mõttejärgus ja aktivistide ettepanekud ja kaasaitamise soovid on väga teretulnud.

Näiteks sai mõeldud selle üle, et miks 80 cm tase kipub jääma paljudele laeks. Leidsime, et seda põhjustab ikkagi suuresti sõidutaseme mitte edasiarenemine, millele aitab kaasa võimalus võistelda madalates ja lihtsates parkuurides ajaj peale. Selle asemele pakuti, et võiks teha madalama parkuuri hindamiselementidele nagu see on kombeks paljudes muudes riikides. See võimldaks tõsta esile korretse sõitmise oskuse tähendust.

Dieet hobusele

2010-11-04T12:43:00.000-07:00

Mõni teema ei vaibu. Sõites nüüd palju mööda Eesti talle, on mulle saanud tuttavaks uus õudusunenägu ja see on paks hobune. Ka kodutallis on teema teravalt üleval ja otsitakse lahendust, kuidas hobihobuseid tervislikus konditsioonis hoida. Asi on ju selles, et oma omanikega mõnel õhtupoolikul nädalas veidi maneezis tiirutavad lemmikloomad ei saa sisuliselt mitte mingisugust füüsilist koormust. Talvisel ajal mudastes aedikutes konutamine ei kuluta ka midagi. Isegi veidi enam trenni tegevate harrastushobsute koormus ei ole piisav, et oma ninaesisest saadud energiat ära kulutada. Samas tahavad kõik hirmsasti head oma hobsutele ja kui muud ei oska, siis sööa ette kallata ikka.

Tulemuseks on mitte lihtsalt ülekaalus, aga suisa rasvunud hobused. Heina kvaliteedi tõstmise tähe all on mitte üksnes liigutud organoleptiliste näitajate parandamise poole vaid kasutatakse üha enam kultuurheina. See on aga selgelt üks probleemide allikas. Selline hein on liialt toitev. Eriti kui me räägime eesti hobsutest ja muudest ponidest.

Paksu hobuse elu on aga raske. Tema organism on koormatud ebavajaliku koormaga, liikmed kannavad ebanormaalset raskust. Ning paksule hobusele on tihti võimatu ühtegi sadulat õigesti selga istuma panna.

Tuleb aru saada, et hobitavad hobused ei või olla vabalt ninapidi heinas. Samuti ei ole vaja neile sööta arulagedalt jõusöötasid. Pigem tuleks liikuda nõudmistes selle poole, et hakataks tegema söödaanalüüse, mis võimaldaks hobuste söödatarvet ning lisasöötmist palju paremini organiseerida. Ning hobused peaks rohkem liikuma.

Tihedamad, väikeste koguste söötmised on tallihobustele ainuke dieedipidamise võimalik vorm. Sest eraldi koresööta jõutakse harva hankida ning pikalt tühja kõhuga hobune seista ei või. VAhel on hobuse sobivas konditsioonis hoidmine tõepoolest keeruline ja nõuab nupukust.

ISe vaatan Atheenat tallis täiesti nõutu näoga. Magu venib gravitatsiooni jõul maa poole. Sadulat pole meil juba teab mis ajast. Trenni teha ei saa, sest pidevat jooksutamist hobuse jalad vastu ei pea. Sadulat lühikese seljaga punnkõhule sobitada on üsnagi lootusetu. Nokk kinni ja saba lahti.

Tuleb nuputada hobuse tervist säästev dieet ja liikumisprogramm ning näha tõsiselt vaeva.

Sadulaseminarid meelitaisd kokku suure hulga huvilisi

2010-10-18T00:13:00.000-07:00

Nädalavahetusel peetud sadlaseminarid tõid kokku enam kui poolsada inimest. Veel paarkümmend inimest jäi ootama võimalust oma teadmisi sadulatest ja nende sobitamisest suurendada. Rühmad olid tõhusa praktika jaoks ehk juba praegu liiga suured kuid samas oli hädavajalik võtta juurde nii palju inimesi kui võimalik. Edaspidi on võimalik sadulasobitaja abil omade hobuste peal edasi praktiseerida.

Ürituse võib lugeda suures joones kordaläinuks. Laupäeval Tihusel toimunud koolituspäev oli iseäranis edukas, sest islandi hobustele spetsialiseernud Anita ja Pekka Kaakkola oskasid oma kogemusi just eesti hobsute peal suurepäraselt edasi anda. Sobimatust sadulast tulenevad probleemid on siiski ühesugused olenemata tõust, mistõttu said koolituspäevadel omad teadmised kõik kohaletulnud.

Loodetavasti satub mõni osaleja siin kommenteerima oma kogemust, kuid mina annan edasi, seda, mida koolitajana nägin ja kuulsin. Esmalt kohtasin väga suurt huvi, mis loomulikult teeb ainult rõõmsaks. Paremad teadmised laiendavd silmaringi ning tahan uskuda, et viib seeläbi hulga rahulolevamate omanike ja hobusteni.

Nägime erinevaid hobuseid ja sadulaid. Olenemata sellest, kas tegu on turismishobuste või kalliste koolisõiduhobustega, on probleemid üsna ühesed. Lähtekohad võivad olla erinevad kui tulemus ikka sama. Sadulat ei tee sobivaks tema hind vaid ikka tema sobivus hobuse kehakujuga. Valdav on meil hoopis mure sellega, et sadulaid ei hooldata. Sadulad on enamasti täidetud villaga, ning see vanub ja vajuba ära. Olen näinud viimaste nädalate jooksul nii palju kohutavas seisunds sadulaid, et võtab silme eest mustaks. Eriti nigel on olukord odavamate sadulatega, millede täitematerjal tuleks välja vahetada kohe poest ostmise järel, kuna seal ei ole sees vajalikku kraasvilla vaid tokerdunud lehmakarv või lausa riideribad. Seda saime kursusel ka käega katsuda ja näha, mis India päritolu sadulate seest välja tuleb. Harvad ei ole ka kohtumised katki läinud raamiga sadualtega või ka juba sünnipäraselt viltuste sadulatega. Selliseid asju oskab nüüd ehk päris suur hulk hobuseomanikke ka ise märgata.

Koos õpiti tundma neid hobuse anatoomia osi, mida sadula seisukohast väga hästi teadma peab. Erusaam vabalt liikuvast abaluust ja selja nõrkusest roiete taha jääval osal. Praktiseerimise käigus nägime hästi kuivõrd petlik võib olla pilt hobuse selja pikkusest. Pikana näiva selja sadulat kandev osa võib olla sootuks lühem kui välja paistab.

Üheskoos tõdeti ka sedagi, et pole olemas sadulat, mis sobiks kõigile. Olenemata sellest kui kallist sadulast me räägime, et saa see sobida kõigi selga. Ka selline tõdemus sai ehk nüüd paljudele selgeks.

Sadul on investeering ja kogu sadulaga seonduv soetamisest hoolduseni peab olema hästi läbi mõeldud ja regulaarne. PAlju on olnud juttu sellest, et raha seab piirid. Küllap ta seab, aga paremad teadmised näisid lahendavat ka neid probleeme. Oskus aru saada, mida sadul teeb või ei tee ning kuidas neid muresid lahendada, andis ka rahale ja investeeringutele uue tähenduse.

Tahan uskuda, et hooldamata ja sobimatute sadulate hulk hakkab tasapisi vähenema.

Näha sai ka hobuseid, kelledele sadul oli tõsiseid probleeme tekitanud. Halb näide ei ole alati parim osa koolitamisest kuid antud juhul oli see kahtlemata silmiavav. Mõnel puhul on probleem lihtne ja lahendatav, teisel puhul tuleb jällegi sadul kindlasti välja vahetada.

Sadula hooldus ja sobivuse kontroll on regulaarne ning järjepidev tegevus. Omanik, kes oskab jälgida oma hobust ja sadulat, oskab ka vajalikul hetkel abi otsida ning õiget tagasisidet anda.

Kui nüüd veel Atheenast rääkida, siis tema sadulamured ei ole seni lahendatud. Kuigi talle sobiv sadulamudel on sisuliselt leitud, takistab proovimiste lõpuni viimist hetkel see, et ta on omandanud segava ülekaalu. Hetkel sobiv sadul peagi enam ei sobiks ja seetõttu on mõstlikum üritada hobust enne veidi vormi ajada ja seejärel sadulasobitamine ja hankimine lõpuni viia.

Eesti hobuste aretuse prohmakad ja tulevik

2010-10-05T10:31:00.000-07:00

Olles pikalt vaaginud eesti hobuse kui ratsahobuse kasutamiskõlblikkust on tulnud ka mõtlemapanevaid järeldusi. Eesti hobuse kehaehituses on sagedased omadused, mis takistavad tema edukat kasutamist ratsahobusena. Need on asjad, mida tuleks tõsiselt edaspidi hobuste aretusse valmisisel ning paaridevalikul silmas pidada.

Probleem on kerkinud esile väga teravalt sellest peale kui olen tegelenud eesti hobuste sadulamurede ning kohati viletsa ratsastatavusega. Neil hobustel on juba kehaehitusega suunatud tasakaalukese esiotsale ning esiots on võrreldes tagaosaga kiitsakas. Saduldamisel kerkivad siit esile uued probleemid. Esimese otsa madalamal asetsemine tingib ettepoole langeva joonega selja. Rinnakorv on sageli väga ümar ning tingib vöö asetumise kaenlasse. Selg on lisaks langevusele ka pudelikujune ehk ettepoole kitsenev. Sellisele seljale sadulat asetades ei ole tal madala turja korral mitte mingit pidepunkti, mis sadulat ette liikumast takistaks. Sadula liikumise tee katkestab alles abaluu. Abaluule suruv sadul piirab kogu hobuse esijalgade liikuvuse ning põhjustab olulisi pingeid. KAenlas asetsev vöö juba iseenesest ei anna mingit võimalust hoida sadulat normaalse koha peal.

Pudeljas selg ja langev seljajoon on aga otsene pärandus araabia hobustelt. Ei ole alust arvata, et seda enne ei esinenud kuid antud probleemi mitte teadvustamine on seda süvendanud. Ebaproportsionaalselt lühikesed esijalad on aga puhas sisene aretuse praak ja sellega tuleb tegeleda. Iseäranis mõjutab hobuste liikumisvabadust ja ka sadulakohta õlavarreluu, mis eesti hobustel on sageli liialt lühike. Madal turi vaid süvendab probleeme, kuid ei ole sugugi olulisim probleem.

Paaridevalikul tuleks väga tähelepanelikult jälgida hobuste mainitud omadusi. Vastasel juhul me jäämegi rääkima viletsast sadulakohast, väheilmekast liikumisest ning esiotsalt liikuvatest hobustest.

Õnneks ei ole sugugi kõik eesti hobused kõiki mainitud puudusi omavad ning teadlikuma valiku puhul on võiamlik nende esinemist ka vähendada. Üheks pärssivaks asjaoluks on hobuste vähene asjatundlik kasutamine ratsahobustena, mistõttu neid probleeme ei osata näha.

Suguhobused hinnatakse sageli kaheaastasena, mil nad läbivad alles kasvufaase ning keha proportsionaalsust ei ole võimalik hinnata. Ka seda tuleb silmas pidada, eesit hobuen on siiski hilisvalmiv.

Võimatut probleemi pole samas olemas ja ka neile hetkel lootusetu seljaga näivatele hobustele on olemas teatud mööndusega lahendused. Vähemasti enamusele leidub mingisugunegi sadulalahendus. Käiguomadused on õige treeninguga teatu piirini mõjutatavad kuid kusagil tuleb siiski piir ette. Viletsalt ehitatud hobustel on raskem neile seatud ülesandeid täita. Hobuste ostmisel tuleks samuti sellistele asjadele tähelepanu pöörata. Nõudluse vähenemine ükskõik milliste hobuste vastu paneb ka kasvatajaid paremat tööd tegema.

Ühesõnaga jagub eesti hobsute aretuses tööd kuhjaga ning hobuseomanike teadlikkuse tõstmise vallas samuti.

Sügis

2010-09-30T12:25:00.000-07:00

Kas käe kõrval käimine on oskus? Aga treilerisse tulek? Või kinniseotult seismine?

Need kõik on oskused, mida oskuslik hobuse käsitleja alati hobusele ratsaõppe kõrval jagab. Ükski hobune ei sünni teadmistega reeglistest, mis inimese maailmas kehtivad. Ega võta ükskõikselt vastu asju inimeste maailmast. Teda tuleb nende asjadega harjutada ning nõudmisei täitma õpetada. Mõtle, palju sa hobustele teadlikult peale ratsaõppe jagad? Palju üldse hobuse õppimisest ja käitumisest tead? Hobuste iseloomud on erinevad kuid viletsat käitumist ja allumatust saab küll vaid enda süüks ajada. Olgu siis põhjuseks hobuse mitte õpetamine, stress, valu või harjumatus inimeste maailma asjadega. Võta ratsutamise kõrvalt aega ja tegele niisama innukalt muude asjade õpetamisega ning õpid isegi paremini hobust koolitama. Jõudu tööle!

Marutaudi vaktsiin tõstis pahameeletormi

2010-09-22T23:46:00.001-07:00

Protestiks ja kaastundeks Raja talu hukkunud loomadele väike sõnavõtt ka siin blogis. Kuigi uudis on alles verivärske ja loomade huku põhjust ei ole veel millegagi tõestatud, on enam kui palju põhjust avaldada pahameelt ametkonna poolt organiseeritud metsloomade vaktsineerimise osas.

Kevadel tiirutas lennuk ka Rahula küla kohal. Seda Tallinna lähedal tihedalt asustatud kohas. Tabletid lendasid kuhu juhtus. Korjasime neid kokku nii koplitest kui hoovis kui lausa sõiduplatsilt. KAs see tõesti on normaalne?

Kindlasti mitte, sest tegu on vaktsiiniga ning selle sattumine neile mitte mõeldud organismidesse on tegu ohtliku asjaga. Vaktsineerimise ajal hoiatatakse küll selle eset, et omad loomad tuleb kinni hoida. Aga kus imet neid veel hoidma peab kui hoovis ja omal karjamaal , aga kui vaktsiinipalad ikka hoovis pähe kukuvad, on alust olla pahane.

Loodan, et ühel vähestest kordadest suudetakse probleemi objektiivselt ja tegelikkusega arvestades lahendada, mitte poliitiliselt ja oma tagumikku kaitstes. Ei ole naljakas.

Tuleb oodata tõestavat või ümber lükkavat uurimust kuid sellegi poolest olla väga valvas, et ära hoida enda ja oma loomade tervise kahjustumine. Väide, et inimasusutse kohal neid alla ei loobita on kahjuks vale. Vaevalt keegi kõike lendusid on kontrollinud ning suurt hulka inimesi valetajateks tituleerida on hädine valekaitse.

Sadulaseminarid

2010-09-20T12:41:00.000-07:00

Täna on välja panna kaks oodatud uudist. Esmalt kutse lubatud ja paljude poolt küsitud sadulaseminarile. Teine uudis puudutab, seda, et kutse ning täpsustavad teated leiate uhiuuelt KODULEHELT Koduleht on alles sissetöötamise järgus, mistõttu kõike vajalikku ei ole ma veel jõudnud üles riputada. Peagi tuleb ka sadulate kataloog. Sadulate puhul kehtib reegel, küsija suu pihta ei lööda. Õiget sadulat on raske leida. Selle leidmiseks tuleb küsida ja uurida ning selleks on ka sadulaauto tehtud. Vastan meelsasti teemasse puutuvatele küsimustele.

Teretulemast sadulaseminaridele ja kodulehele!

Sadul on keskse tähendusega kogu hobuse ratsakasutuses. Sadulast sõtlub otseselt hobuse sooritusvõime ning ka hea tervis. Vaba liikumist takistav, ebamugav või valu põhjustav sadul hävitab hobuse loomuliku sooritusvõime. Tulemuseks on halvenenud liikumised, vastuhakud, tõrked, lihasvigastused ja muud tervisehädad ning kogu organismi nõrgestav stress.

Iga ratsanik ja hobuse omanik saab aidata nii ennast kui oma hobust paremate teadmisega.

TULE SADULASEMINARILE

16. oktoobirl Tihusele Muhumaal või 17. oktoobril Rahula talli Harjumaal

Koolituspäevade kava

10:00

1. Avamine ja sissejuhatus

2. Hobuse anatoomia ja liikumine

3. Valust tulenev halb käitumine ja terviseriskid

4. Eesti hobuse eripärasused

5. Sadula anatoomia

6. Sadulapassimise teooria

LÕUNA ja sadulateemaline mõmin lõunalauas.

14:00 Praktiline sadulapassimise demo.

Sadulapassimise praktilist õpet viib läbi islandi hobuste sadulate passimisele spetsialiseerunud Anita Kaakkola. Erikülaline on islandil meistriks õppinud sadulsepp Hanna Arima. Teooriast aitab läbi närida ja päeva tõlkida Ingrid Randlaht.

Registreerimise ja vabade kohtade info www.sadulaauto.ee Eelregistreerimine e-mailile: ingrid@est.ee või helistades 5530110

Osalustasu 200 krooni täiskasvanuile ning 150 krooni õpilastele. Sisaldab lõunat.

Osalemine oma hobusega 500 krooni (mõlemal kursusel 1 koht).

Tänud Kaakkola tallile, Tihuse turismitalule ja Rahula tallile, ajakirjale Oma Hobu ning Eesti Hobuse Kaitse Ühingule.

Lõbusat islandi hobuse koolitamisest

2010-09-15T11:20:00.000-07:00

Jonatan käib sadulas. Kulus vähem kui kuu aega ning hobune on täiesti mõistlikult juhitav, hästi edasipürgiv ja mis üllatav, vägagi julge.

See selleks, tegelikult kaasneb "tavahobuste" ratsastajale islandi hobuse juures naljakas segadusemoment. Hobust ühelt allüürilt teisele viies tuleb kõigepealt küsimus - mis asja t anüüd teeb ?:D Tavalise ratsahobuse kolm käiku on kergesti eristatavad. Islandi hobuse viis käiku on juba aga iseasi. Ja siia juurde tulevad paratamatult käiguvead ehk töldilik traav või possupassi ehk õhufaasita küliskäik. Need on vead, aga samas tulevad algul kui hobusel pole veel jõudu ega tasakaalu, päris tihti ette.

Mind ajab igatahes muigele alati see moment kui tekib küsimus, mida see hobune nüüd teeb.

Homme lähen maastikule puhast tölti püüdma. Väikeseid töldilõike olen ka platsil välja meelitanud kuid selleks on parem kasutada kõvemat pinda ja sirget liikumist.

Kindel on veel see, et kui enam kõvasti ratsutada ja sportida ei viitsi, siis hangiks endale just sellise muheda ponimõõtu tegelase viiekäigulise käigukastiga.

Topeltkorde kui tõhus alternatiiv ratsutamisele

2010-09-13T23:28:00.000-07:00

Atheena sadula ja seljamurede taustal ei ole olnud võimalik viimasel ajal ratsutada. Palju on tulnud teha kordetööd chamboniga. Kuid pikaajaline intensiivne kordetöö koormab jalgu. Seisma jätta hobust ka kinldasti ei või, sest lihaskond degenereerub. Vaid hästi arenenud ja tugeva lihastikuga hobuse liikumisaparaat püsib stabiilne ja terve.

Siin tulevad appi jälle ohjamine ja topeltkorde. Vastavaks tööks vajalikud ümarad kerged ohjad ostsin juba talvel. Nüüd võtsin nad jälle kapist välja. Mõnenädalalne kordetöö on andnud veidi tulemust. Topeltkordel jooksutades oli eile näha, et midagi traavi õhufaasi sarmast hakkab taastuma. Tööd on aga tohutult ees.

Topeltkorde eelis on võimalus juhtida hobust mõlemast suulisest ning ergutada jalge tagant joksva kordega hobust rohkem enda alla astuma. Probleemiks on pika ja raske ohja mõju suhu. Seetõttu tuleb topelkordetades kasutada ilmtingimata kergeid punutud ümaraid ohjasid ningtagada nende vaba liikumine sedelga rõngastel (parem on plokkidega lahendus).

Ohjamine nõuab veidi harjutamist kuid on võimalus maast hobusega enamat kui ringliikumist harjutada. Poolkaared, serpentiinid, tagasipöörded, koondamisharjutused jne. Kõik on võimalik. Olen ka eelnevalt kirjutanud, et see nõaub hobuse harjutamist ohjadega ning ratsmest paratamatult veidi tugevama suulisekontaktiga.

Atheenat ohjad ei häiri. Tõttöelda on temas näha ka ehteestlaslikku head veotahet ja kui vaid oleks veovahendit oleks temaga päris tore sõitmas käia.

Senika aga kuni pole ei sadulat ega veovahendit ongi meie osaks ohjad ja korded. Endale langev koormus on ka suurem, sest hobusel tuleb ju järgi joosta, aga ega seegi halba tee.

Hobuse konditsioon ja tervis

2010-09-09T01:13:00.000-07:00

Kuidas hoida hobust heas vormis ja tervena. Eesti tõugu hobuste alalisim häda on ülekaal. Paks laps hea laps siinkohal kasutuskõlblik väide kahjuks pole. Ülekaalulise hobuse puhul on tervis samamoodi ohus nagu inimeselgi. Eesti hobune on äärmiselt hea söödakasutaja. Seeon omadus, mis tagas talle siinses kliimas ellujäämise. Lühikese karjatusperioodi kestel on ta võimeine kasvatama korraliku pekikihi. Kõik kena, kuid kasutushobuste puhul see ei mitte midagi head ei ole.

Ülekaalus hobuse liigesed on suure koormuse all, samuti saavad suure koormuse muud organid.

Siia lisandub veel ebaregulaarne ja asjakohatu treening mis suurendab vigastuste ohtu kordades.

Mida nende ponidega siis peale hakata? Hobuse seedimine on loodud pea pidevaks toitu töötlemiseks (min. 16 tundi ööpäevas). Kui hobune tegeleb ööpäevas oluliselt vähema aja jooksul söömisega, kasvab jällegi kordades seedeprobleemide risk. Kasvab mao happesus, on oht maohaavanditele. HAppeline magu ja haavandid viivad voomadeni ja loomulikult on aluseks tõsistele tervideprobleemidele. Seega lihtsalt hobusel toidu eest ära korjamisest kasu ei ole.

Ainuke lahendus seisneb regulaarses treeningus koos sobiliku menüüga. Eesti hobuse menüü peaks sisaldama suurel hulgal väikese energiasisaldusega koresööta. Kvaliteetne kuid hilisema niitmisajaga hein, mille proteeinisisaldus on väitkem ning ka üldine energiasisaldus. Osa heina taub kaaluda vahetamist põhu vastu. Söödaks sobiliku kvaliteetse põhu leidmine ei ole lihtne kuid tasub ennast loomade tervise nimel ära. MA ei arva, et ilmtingimata peaks hobusel 24/7 olema söök ees kuid 16 tunnist mälumisvõimalust ööpäevas tuleks siiski silmas pidada.

Jõusöödaga peab olema eesti hobsute puhul ettevaatlik. Kaer ei ole parim lahendus kuid kui hobune on tugevas töös, siis talle ka õige äranägemise järgi jõusööta anda tuleb. Atheena näiteks saab hetkel päeva umbes 1,5 l kaeru või 1l kaeravaba müslit + 0,5l kaeru. Tema treeningkoormus on keskmine.

Täissööda söötmist 1-1,5l jagu päevas pean mugavaks variandiks tagada toitainete tasakaalu söödas. Sellisel juhul ei ole vaja hobusele peale lakukivi muid mineraale eraldi sööta, kui just ei ole välja tulnud mõnd erilist vajadust millegi järgi.

Eestis on endiselt olukord, kus koresöödale analüüse praktiliselt ei tehta, mistõttu on väga keeruline hinnata hobuste ninaesist ning vajadust lisasöötade järele. Hobuse tervis on parim indikaator.

Hobune peab olema energiline, silm särav, karv läikima ka talvel. Kusjuures üks tasakaalustamata sööda indikaatoreid on vilets karvavahetus ja "karvased" hobused suvel.

Tugevalt higistavatele hobsutele tuleb vahel anda lisa elektrolüüte, näiteks 0.9% soolalahuse jootmise näol.

Toitumise kõrval on väga tähtis treeningtöö regulaarsus ja sisu. Vaid teenitud ja hästi hooldatud liikumisaparaat püsib tervena.

Apollo video

2010-08-30T00:20:00.000-07:00

Saduldamise teema juurde on hea vaadata videot. Aktiivsesse ratsastusse võib võtta ka vanema hobuse. Apollo on saduldatud neljaastaselt kuid aktiivsesse väljaõppesse tuli alles nüüd seitsmeaastasena. Pean tunnistama, et küpse hobuse ratsastamine on ehk veelgi lihtsam. Videos on näha hobust, kel on selja taga pelgalt kaks kuud aktiivset tööd.

video youtubis

Noore hobuse saduldamine

2010-08-29T23:45:00.000-07:00

Kuna Atheena kõrval on mul praegu kaks noort hobust sadulasse õpetamisel on hea hetk ka sellel teemal peatuda. Praegu on kolmeaastaste hobust sadulassepanemise nn. tippaeg. Paljud omanikud kasutavad ajalist meetodit, mil 3,5 aastased hobused saduldatakse suve lõpul, jäetakse siis veel mõneks ajaks puhkama ning alustatakse tihedamat tööd neljanda eluaasta algul.

KA Atheena käis läbi just sellise raja. Ta pandi sadulasse eelmise aasta septembris, sai veel veidi järelemõtlemiseaega ning alsutas tihedamat väljaõpet jaanuaris.

Suvi on saduldamiseks hea aeg, kuna hobused on rahulikud. NAd saavad palju väljas olla ja on sotsiaalselt küllastunud. Suureks füüsiliseks koormuseks ei ole hobused selles vanuses aga kindlasti veel valmis. Eriti mitte hilise valmimisega eesit tõugu hobused. Sellegipoolest võib hobusega ka kohe jätkata regulaarset treeningut, kuid nn. õppepausid ehk puhkepäevad, mil hobune kinnitab õpitut ja puhkab peaksid olema pikemad ja tihedamad. Alla neljaastase hobusega on täiesti paras teha tööd 3 korda nädalas ja mitte kuigi palju korraga.

Saduldamisele peab eelnema hobuse harjutamine varustusega ning elementaarsete juhtimisvõtete õpetamine maast. esimene on väga tähtis selleks, et hobune harjumatu varustuse tõttu pingestunult liikuma ei õpiks. Hobune, kellele on juba aegsasti ilma midagi nõudmata valjaid peas hoitud ja valtrappe ning muud varustust selga harjutatud, ei pane neid hiljem enam tähele. Kui me aga üritame kõike ühe korraga teha, võib olla tulemuseks otstarbetult pinges ja pelglik hobune.

Märguannete õpetamine maast on äärmiselt tähtis. Hobusel on lihtsam õppida kui talle õpettakse üks asi korraga. Niipea aga kui ratsanik selga istub on neid asju kindlasti rohkem kui üks - keharaskus, sääred, ratse ja vbl ka hääl ja veel midagi. Mina alustan hobusele kõigepealt päitsetest juhtimise õpetust, seejärel piitsa eest rahulikult edasi minema ning seejärel ratsmest juhtimisest arusaamised. Viimast saab jätkata topeltkordel või ohjadega ning viia vilumus enne ratsastamist päris kõrgele.

Põhiteadmised omandanuna järgneb ratsaniku raskusega harjutamine ning siis juba lisamärguannete õpetamine. See on aga juba oluliselt lihtsam, kuna piitsa peale oskab hobune edasi liikuda ning samuti ratsmest juhtimisele alluda.

Kui palju see kõik aega võtab? Oleneb väga hobusest ja sellest kui palju on soov enne sadulasse tõusmist hobusele selgeks teha. Aga veidi ka sellest kui vana on saduldatav hobune, milline on olnud tema kasvukeskkond ning kogemused. Asjatundlikult käsitletud noor koduhobune allub koolitusele kindlasti kiiremini. Samuti saab päris hästi hakkama poolemtsikute hobustega. Kõige viletsamas seisus on kohmakalt ja asjatundmatult koheldud kodused noored hobused, kellede puhul tuleb juba selles järgus alustada mõningse ümberõppe ja võibolla juba õpitud hirmude allasurumisega.

Enda vähese kogemuse korral soovitan jätta sellised tööd usaldusväärsete ja kogenud inimeste kätte. Sellest sõltub suuresti hobuse tulevane ratsastatavus ja hea käitumine. Vääralt saduldatud hobune võib kannatada mõtetute hirmude ja pingeseisundite all, mis aeglustab oluliselt edasisit väljaõpet. Kuigi pean samas tõdema et algväljaõppe andmisega tegelejaid ei ole kuigi palju, kuna see on ajamahukas, vahel tüütu ja ei ole nii väljakutsuv kui juba võistleva noore hobuse ratsatuse edasiviimine. Samas on see siiski väga olulise tähendusega, millest sõltub väga palju.

Sadula mõjust otse ja selgelt

2010-08-23T07:49:00.000-07:00

Nädalavahetus oli äärmiselt huvitav. Laupäeval peatus sadulabuss Rahulas. Tunniajase passimissessiooni kestel sai proovitud 8 erinevat sadulat. Pühapäeval tegime tööd treener Annike Lavingu käe all. Väsitavad kuid kasulikud ja tulemuslikud päevad.

Sadulapassimise tulemus oli kokkuvõtvalt järgmine. Atheenal on teadaolevalt väga tahaulatuva asetsemisega abaluu ja sellest johtuvalt tõesti lühike sadula koht seljal. Lisaks sellele ettepoole langeva joonega selg ja ka ettepoole kitsenev. Mitte et sellest veel küll ei oleks, on tal ka väga ümarad roided, mis tingivad sadulavöö kaenlasse asetumise.

Selg on vaata et lühem kui temast 10 cm madalamal islandi poni Jonatanil.

Prooviks olid väga sirge lõikega islandi hobuse nn. koolisadulad ja ka üks ponidele mõeldud koolisõidusadul. Leitud sadulad, mis seljale oma kujult ja pikkuselt sobisid, läks lahti proovimine. Üksteise järel kerisid sadulad ette ära. Nii lühike selg tingib lisaks muule ka selle, et nimme liikumine omakorda tõukab sadulat ette. Mida ma aga ratsanikuna oskan öelda on see, et hobuse liikumisest oli äärmiselt selgelt aru saada, milline sadul laseb hobuse õlgadel ja seljal vabalt liikuda ja milline mitte. Kui muidu võib nii mõnegi asjaga lihtsalt harjuda, siis sellise võrdlusmomendi olemasolul on vahe tuntav. Atheena on tundlik hobune ratsastamisel ja ta väljendab läbi rütmi ja liikumise avaruse väga hästi seda, kas sadul teda segab. Kurb on tõdeda, et siiani ei ole hästi sobivat sadulat tal seljas olnudki.

Pühapäeval osalesin treeningul asendussadulaga. On parem kui mistahes seni kasutatud sadul, kuid ikkagi liigub ette ära ja hakkab õlgu rõhuma. Eriti hästi saab sellest aru läbi asjaolu, et hobune tõuseb risti jalu galopile. Niipea kui sadula tagasi normaalse koha peale sättida on asi korras, kuni jälle selleni kuni sadul jõuab ette. Üldjoontes näitas Atheena eile, et ta suudab näidata igati korrektset rütmi ja ka avatumat käiku kui vaid sadul seda lubab.

Nüüd annan aga tõsist mõtteainet. Mina räägin siin siiski korralikult topitud, õige laiuse ja suures joones sobivatest sadulatest ning leian, et hobuse liikumises on suur vahe. Mis teevad aga sajad eesti hobused, kellede selga on istutatud vildiga muhklikult topitud, kitsa, kaarja raamiga ning tihti viltused india päritolu sadulad? Sageli lausa kaelale vajunud ja kitsad sadulad? Kui palju teenimatut valu ja sellest tulenevat viletsat käitumist, vastuhakku ja rikutud liikumist.

Sadulabuss tuleb nädalavahetusel

2010-08-18T10:39:00.000-07:00

Nädalavahetusel tuleb Kaakkola talli islandi hobuste sadulabuss Eestisse. Tullakse tutvuma eesti hobusega, aga ollakse valmis samas sobitama ja müüma saulaid kui leidub tõsiseid soovijaid. on nii uusi kui kasutatuid kvaliteetsadulaid.

Palun konkreetsete soovide korral ühendst võtta ingrid@est.ee . Kaasa võetakse mingi hulk erinevaid mudeleid. Minu pärimise peale, et mis hüppajatest saab, siis öeldi, et kui huvi on, siis on võimalik islandi hobuse sadula raamile ka hüppesadul teha, aga see on tulevikumuusika. Neile aga, kes hobustel matkavad või koolisõitu harrastavad on lood paremad.

Teretulemast Jonatan fra' Kohala!

2010-08-16T12:33:00.000-07:00

Jonatan on Atheena uus väike sõber. Kuigi välimuselt sarnane, ei ole ta siiski eesti hobune. Ta on sootuks islandi hobune. Pisike, must ja ulja juuksepahmakaga. Ka tema tuli omandama ratsahobuse teadmisi. Ja just nagu Atheenalgi, tuleb tal õigupoolest õppida nii mõndagi inimeste maailmas eksisteerimise kohta.

Teen varsti pilti ka. Jonatan ei ole oma tõule häbi teinud. Täiesti võõras kohas käitumine on väga tasakaalukas. Tõttöelda lausa kummaliselt emotsioonivaba. Teiste hobuste järgi suurt ei kaeble, lendavaid kileribasid ei pelga. Varustus on ilmselgelt võõras asi, aga harjumine läheb arvatavasti kiiresti. Ootan huviga väljaõppe edenemist, et saaks näha kas ja kuidas islandalste lisakäigud välja kujunema hakkavad.

Eesti tõugu noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed

2010-08-14T12:29:00.000-07:00

Värsked muljed Hiiumaalt. Pikemalt tuleb jõudluskatsetest juttu järgmises Oma Hobus. Kuna aga teema on praegu aktuaalne, siis ikkagi veidi vahetut ka.

Tänavune ülevaatuse korraldus jättis täieõiguslikult suursündmuse mulje. Tõesti väga kena. Päike oli vaid valest suunast ja hüppeid ei saanud suurt pildistada.

Hobuste koosseis oli hea. Esitlemise tase näib olevat märgatavalt tõusnud. Suurem oma hobustest oli saanud vähemalt mingisuguse ettevalmistuse.

Minu arust on ebaõiglane tuua ülevaatusele hobust, keda ei ole suulisega korralikult harjutatud või kes pole omandnud arusaamist inimese juhtimisvõtetest. Kuigi üldine pilt oli päris hea, juhtus ka seda, et mõnede hobuste esitlemisel oli just esitleja see, kes piiras hobuse liikumist nii palju, et seda oli raske hinnata. Küllap tuleks seda ehk kliiniku korras lausa õpetada. Ja miks ka mitte. On täitsa jumekas idee, et tuleval aastal tehtaks üritus kasvõi kahepäevane, osalejaid oleks rohkem ning esimese päeva õhtul peetaks hobuste esitlemise õppekliinikut. Selliselt saaks üritusse kaasata ka rohkem huvilisi. Programm võiks veel mõneski osas tihedam olla, et ka kõrvalseisvatel eesti hobsue huvilistel oleks mille pärast tulla.

Kogenud hindajasilm nopib ikkagi parimad välja ja küllap on see ka päris objektiivne. Siiski oleks tore kui hobuseid esitletaks atraktiivsemalt ja vähem jääks juhuse hooleks.

Lühida muljetamise kokkuvõttest saab öelda, et eesti hobuse tuleviks on kindlasti helgem kui kunagi varem. See hobune, keda me täna juba näeme, on midagi muud kui kümme aastat tagasi. Nende hobuste hulgas on juba palju sellist, mida võiks lugeda potensiaalselt heaks kasutushobuse materjaliks. Selle valguses tahaks aga kindlasti näha seda, et kõik esialgse paaritusloa saanud täkud toodaks nelja või isegi pigem viie-kuue aastastena võõrratsaniku testile või kasutataks spordis, mistahes alal siis. Seda on meie majanduslike võimaluste juures tihti keerukas teha, aga see oleks töökasutuse omaduste väljaselgitamisel siiski vältimatu.

Väike mõttevälgatus käis läbi ka seoses traavi kvaliteediga. Loomulikult kõrvutasin ma täna nähtud märasid ka Atheenaga ja mõtlesin tema nnig nende traavi üle. KA näituseringis oli märasid, kelledel traavi õhufaas on väga minimaalne, samas tagaotsa töö iseenesest korralik. Minule jäigi arusaamatuks, mis osa hobuse kehaehitusest sellist "käiguviga" tingib. Võibolla ma üritan pigistada Atheenalt välja midagi, milleks tal pole sünnipäraseid eeldusi antud. Samas ma jätkan üritamist muukida lahti traavi jõulisuse ja suurema õhufaasi lisamise võimalikkust läbi treeningu. Ehk siis taas tagasi kõigi võimalike pärssivate faktorite eemaldamiseni, nagu pigistav sadul. Seejärelkorrektne treening nagu ikka ja eks siis näis.

HOmme aga juba teised teemad

Laupäeval Hiiumaale - vaba mikrofon kaasas

2010-08-11T12:54:00.000-07:00

Luapäeval 14. augustil toimuvad Hiiumaal Kärdla külje all eesti tõugu hobuste üleriigilised jõudluskatsed. Sõidan paiga peale neid vaatama ja kajastama. Loodan leida eest hulgaliselt huvilisi ja vestlen meeleldi eesti hobuseid puudutavatel teemadel. Loomulikult ka muudel aktuaalsetel hobuteemadel. Hakkan koguma ka sadulasoove, et osata korraldada loodetavasti peagi aset leidvat sadularingi.

Islandi hobuse sadul

2010-08-10T10:50:00.000-07:00

Võtsin ette viimase õlekõrrena näiva võimaluse leida Atheenale sadulat, mis laseks tal vabalt liikuda. Selleks laenasin värsketelt islandi hobuse omanikelt Eestis kaks sadulat.

Islandi hobune on kehaehituselt eesti hobusele väga sarnane. Neile on väga pikka aega tehtud ka erilisi sadulaid. TÕsi ta on , et islandi hobustega ratsutamine erineb veidi klassikalisest ratsutamisest, kuid tänapäeval sõidavad paljud ka islandi hobusel klassikalises istakus ja nii on tekkinud palju koolisõidu sadula omadustega sadulate mudeleid. Hüppesadulaid neile kahjuks ei tehta. Samas matkamise osas pole jällegi mingeid piiranguid, selleks on islandalstel palju sadulaid.

Üks kahest sadulast istus Atheenale päris hästi nii laiuselt kui ka oodatult raami kuju poolest. Väga sirge raamiga sadul võimaldab sadulat oluliselt tahapoole paigutada, ilma et, selle toetuspind kaarja kuju tõttu kiikuma hakkaks. Üks probleem on ja ilmselt ka jääb. Isegi anatoomilise S vööga kipub vöö sadulat ettepoole vedama.

Tulemus oli ehk meeldivamgi kui lootsin. Hobune oli rahulolev ja lõdvestunud. Pikalt kinipigistatud traavis suurt muutust koheselt oodata on palju. Samas galopp muutus kohe. Mitte ühte tihti probleemiks olnud ristlemist ning galopp muutus väga suureks ja hästi edasipürgivaks. Meeldiv tõdeda.

Kuna aga sadula omanikuks on tore islandi tõugu mära Fluga, tuleb Atheenale sobivat sadulat alles otsima hakata.

Võtan ilmselt islandi hobuste sadulate toomise, vahendamise ja esmase sobitamise Eestis entusiastlikult omale õlule, mistõttu võib minu poole sadulasooviga ka pöörduda.

KAhjuks ei saa sellega aidata hüppajaid. Koolisõidu osas vajab ka iga sadul kindlasti enne proovimist. Kõige paremas seisus on matkahobused, mõnusaid istumisi selleks otstarbeks on leida küllalt.

Kui tulemuslikuks osutub nende sadulate kasutamine selgub kindlasti alles töö käigus, kuid esimese pildi järgi näen kindlasti mõtekust proovida.

Küsimuste korral võib mulle otse kirjutada ingrid@est.ee

Ise treilerisse

2010-08-06T12:51:00.000-07:00

Hiljutiste sündmste ja jutuajamiste valguses tulen taas tagasi hobuste treilerisse laadimise teema juurde. Kuulen ikka siit ja sealt, et hobused ei käi peale. Seetõttu tahan veel kord juhtida tähelepanu paarile tähtsalt asjale.

Esiteks on kõige enam probleeme kahel juhul, esimene neist on tõeline hirm, mida õnneks esineb väga harva. Teine on seltskond on hobused, keda on treilerisse panemise õpetamisel toiduga meelitatud. Just see viimane osutub veaks, mis hiljem tekitab probleeme, mida on raske mõista.

Treilerisse minek on seotud kahe tähtsa asjaga. Usaldus ning allumine. Või pigem isegi enne allumine ja siis usaldus. Hobune peab saama aru, et inimene määrab tema liikumise suuna. Märguanded seejuures peavad olema selged. Hobune peab mõistma edasitõmmet, tagasi lüket ja ka külgedele lüket väga hästi. Seda tööd peab tegema täpselt ja vankumatult, samas täieliku rahuga.

Olen nüüd viimasel ajal teinud jälle katset ja pannud lühikese aja jooksul käima treilerisse 5 hobust. Neli neist ajasid omanikel sõrad korralikult vastu.

Olen nüüd näinud, et olenemata sellest, et omanikud väidavad oma hobuseid mõistvat neile antavaid käsklusi, siis see tihti pole nii või siis on nad harjunud neid täitma vaid teatud situatsioonides. Niipea kui hobused mõistavad, et need kehtivad igal pool ja igal ajal ja vankumatult, tuleb hobune ka treilerisse. Muidugi ei räägi ma hetkel hobustest kelledele inimene on suutnud tekitada oma lollusega enne paanilise hirmu.

Kõige suuremad hädad on omanikel hobustega, keda on meelitatud toiduga treilerisse. Hobune võib seejuures ju alati valida, kas ninaesine on piisavalt ahvatlev, et ratastega kongi ronida või mitte. Alam pool on igal juhul inimene, kes loodab, et hobune on piisavalt "näljane". Selle asemel, et teha rahulikult hobusele selgeks, et minnakse sinna kuhu kästakse. Kuijuures samas ratsutamisel peetakse seda iseenesest mõsitetavaks. Juba treileris olevale hobusele võib küll positiivse emotsiooni tekitamiseks toidu ette panna.

Viies viimase aja katsehobustest on Atheena. Tema ei ole kunagi streikinud treilerisse panemise vastu. MA ei ole teda ka kunagi meelitanud. Täna seisis tal ees uus ülesanne. See oli ise enda laadimine. Seda soovitan kõigile, kuna hobuse enda laadimise oskus võimaldab hobust hõlpsasti üksi transportida. Hobune peaks sellise juhul jätkama talle antud suunal liikumist, ehk siis minema treilerisse ilma ees mineva inimeseta, et saaksite ise hobuse järelt puu kinni panna. Mitte kunagi ei või teha seda, et seote kinni hobuse, kellel puu tagant veel kinni ei ole.

Atheena on muidugi mul katseloomaks ja tema puhul ei piirdunud ma sellega, et viin teda nöörist ninapidi sisse ja siis lahti lasen. Vaid soovin, et ta sisuliselt läheks ilma juhtimata ka kaugemalt viitele treilerisse. Läheb küll. Ees seisab veel sabast tõmbamise peale välja tagurdamise õpe, mis on ka vajalik selleks, et üksi toimetamine lihtne oleks ja kui enam midagi teha pole, siis ehk õpib ka treilerisse sisse tagurdama. Viimane on juba küll rohkem dressuuri allumise katsetamiseks, mitte praktiline vajadus.

Küllap jätkan katsetusi kui jagub soovijaid. Seda muinasjuttu, et muidu normaalselt koheldud hobune treilerisse ei lähe, ma enam uskuma ei pea. Tänud siin veelkord Monty Robertsile, kelle tegevuse jälgimine lõi mõne tähtsa asja mõistmisel pildi selgeks.

Hakkab jälle otsast pihta...

2010-08-03T13:06:00.000-07:00

... igikestev sadulateema. Mida ei ole on sobiv sadul ja mis on, on rida probleeme. Arutlesime just ülevaatusel eesti hobuse sihiteadlikust muutmisest enam ratsutamiskõlblikuks, See puuduv sadulakohta on just see, millest lähtuda. Madal turi, kõrge ja tahaulatuv aba, suur tümakas kõht on kokku vilest kombinatsioon.

Atheenal on olemas mingigi turi. Kuid olemasolevad sadulad ei lase ikkagi õlal liikuda nii kuis vaja. Traav on ebaloomulik, kus lennufaasi asemel hobune astub pikemaid venitatud samme kõhu alla või hüpleb tagant üles. Sealt tulevad omakorda selja pinged. Nagu nõiaring.

Üle ei jää muud kui võtta ette minu arust juba võimatu missioon leidmaks sobimatule sobiv sadul.

Kui kellelgi on midagi võimalikult sobivat pakkuda, võib seda julgelt teha. Raami laius on "väga lai", samas iste mitte enam kui 16,5". KAare kuju oleks soovitatavalt U kujuline, mitte V ning põlvealuse osa tope minimaalne. Parameetreid on veeldi, aga see on juba enam peensustesse laskumine. Eelistatud on koolisõidupingid, aga ka kolmevõisltuse sadulad ja mõni hää lõikega universaal võiks sobida.

See on nagu januse hüüe kõrbes.

Noorhobuste ülevaatuse esimesed muljed

2010-07-25T15:45:00.000-07:00

Tänaseks ei olnud ma jälle paar aastat ühtegi hobust näitusel esitanud ja seetõttu pole neile üritustele ka väga sattunud. Kahju. Tegelikult on noorhobuste ülevaatused alati väga põnevad. Olgu siis tegu sporthobuste või eesti tõugu hobustega. Täna oli siis viimaste kord.

Esiteks tahan öelda kohe, et oli huvitav ja põnev. Hindamise õhkkond oli mõnus ja jagatud selgitused kahtlemata huvitavad. Arutelu seda enam.

Aga nüüd kõigest otsast peale. Ise jõudsin tund enne näitust kohale, öösel vaevanud kõhugripist nõrk ja taaruvatel jalgadel. Hobune kah mudane. Esmalt kraapisin muda maha ja lasin hobuse palsamiga üle. Sellega korras. Väike jalutuskäik ka ja pilk teistele kohale tulnud hobustele.

Ohsaa, oli esimene emotsioon Anu Pärisoo Voore Ameed nähes. Mis vinge värvus. No tõesti. Pesuehtne ulukvõik (kõrb) Justnagu kollakas kõrb hobune, pea tumedam, jalad aga heledamad hulka kui kõrvil. Vinge jutt seljas ja väga selged sebroidsed vöödid jalgadel. LAhe, mis siin mud öelda. Teine mära oli tore linalakaline raudjas.

Atheena esitas näitamisel oma leivanumbrit, ehk siis mängis oma rõõmsat suhtlemismängu. Ei saa aga öelda, et liikumistes oleks ta oma parimat näidanud. Samm on tal alati täitsa hea, aga traavi lennukust suudab ta küll rohkem välja võluda kui ta seda täna tegi. Aga no heake küll. Niikuinii näis teda enam huvitavat, mis Andres Kallaste oma paberitele kirjutas.

Kuna kellaaeg hiline, siis tõsisemate mõttemõlgutusteni täna ei jõua.

Tänud kohalolijatele ja läbiviijatele toreda päeva eest. Vähemalt Atheena puhul saan öelda, et tal tuleb ennast ka ratsahobusena tõestada. Seda mida vaja ongi, et saada lõliku objektiivset hinnangut, sellest, mida me aretamisega saavutada soovime.

Ettevalmistus näituseks

2010-07-23T11:22:00.000-07:00

Mida hobusega enne näitust ette peaks võtma.

Nii tulemuste kui turvalisuse seisukohast on kahtlemata mõistlik õpetada hobune eelnevalt käekõrval adekvaatselt käituma. Siia juurde käib oskus reageerida päitsetest suunamisele ning ka piitsa edsiviivale märguandele.

Teiseks peaks hobust harjutama käsitlemise ja katsumisega. Tuleb ju hobusel lasta ennast rahulikult mõõta.

Kui hobust on plaanis viia näitamisele kodutallist välja siis oleks kena ka treileriga teha tutvust enne kui ürituse päeva hommikul.

Ka hobuse välimus peab olema korrektne. Esiteks tuleb hoolitseda selle eest, et esitletav hobune ei ole tugevas ülekaalus, aga ka mitte alakaalus. Kumbki variant ei ole ka igapäevaselt teretulnud, kuid tugevalt ülekaalulise hobuse välimikku on õige keeruline mõistlikult hinnata.

Hobune peab olema loomulikult puhas. Kui sporthobustel põimitakse lakk patsidesse, siis eesti hobustel on selle üle vaidlemist. Probleemi iva seisneb aga selles, et ühelt poolt peaks olema võimalik hinnata kaela kuju.

Üks suur küsimus puudutab veel ka esitlemisvarustust. Kahe aastased hobused ei ole tihti suulistega veel tutvust teinud ja ei peagi seda olema. Kaheaastaseid märasid võikski esitleda näitusepäitsetes, mis on muuhulgas ka nägusad. Täkkude puhul peaks siiski võtma mõnda aega enne näitust ette rahuliku valjastega hajutamise ja hobust valjastega esitlema. Kui hobune on kergelt käsitletav ei pea teda siiski valjastest suurema osa ajst juhtima vaid võib valjaste peale panna näiteks nöörpäitsed ja võtta need vajalikelt hetkedel peast ära.

Valjad peaks olema sellised, mis ei varjaks hobust. Kui kapslit kasutatakse, siis lihtsat inglise kapslit. Kõikvõimalikud iseäraliku kuju ja asetusega kapslid moonutavad hobuse peakuju ja ei ole soovitavad.

Jalakaitsmed ja pinded ei ole lubatud. Hobuse keha ja jalad peavad olema täies ulatuses nähtavad.

Lõpuks tuleks endale selgeks teha, mida näitusel õieti teha tuleb. Tavaliset algab protseduur ülemõõtmisega. Seejärel liikumine käekõrval kas sirgel või kolmnurgal vastavalt hindaja antud juhistele. Sellele järgneb vabaliikumine ning vaba hüpped. Hüpetele võib hobust käekõrval juhtida. Igal juhul on parem kui hobune hüppekoridori ei torma vaid lastakse sinna rahulikult ning ta saab rahulikult sammu valida ning oma võimet demonstreerida.

Ära ei tohi unustada ka enda riietust, mis peab olema korrektne ja vasama juhendis antule. Igal juhul sobib ratsasportlase võistlusvorm kuid ka muud korrektsed vormid tumedas ja valges kombinatsioonis.

Vabahüpped

2010-07-20T11:38:00.000-07:00

Vabahüpped on üks viis hinnata noorte hobuste loomulikku hüppevõimet. Üldiselt kuulub see hobuste ülevaatuse kohustuslikku kavva. Nii ka seekord. Täna oli tallis üldine hüpete päev. Atheenale ja Rubiinile oli see ettevalmistuseks eelseisva ülevaatuse tarvis. Selleks, et hobune saaks näidata oma tegelikke võimeid peab ta takistustesse rahulikult suhtuma ning olema õppinud neid tasakaalukalt ületama.

Iseenesest on vabahüpped ka mõistlik viis saduldamiseelselt hobustele hüppamist tutvustada ning arendada nende kordinatsiooni hüppamisel. On tavaks siiski, et enne teist eluaastat selliste treeningutega algust ei tehta. Esimestel kordadel tuleb elkõige keskenduda selle, et hobune oleks rahulik ja saaks omas tempos takistustega tutvuda. Ette seatavate takistuste kombinatsiooni raskusastet ning kõrgust tõstetakse vastavalt hobuse arengule. On äärmiselt tähtis, et vabahüpetele tulev hobune on eelnevalt tutvunud piitsaga ning oskab sellele rahumeelselt edasi minemisega reageerida. Eelnevalt piitsale õigesti reageerima mitte õpetatud hobune satub kergesti paanikasse, mis rikub nii hüppamise kui ka edasise suhtumise piitsa, hüppamisse, inimesse ja suunatud vabaliikumisse.

Kõik ülevaatustel osalevad hobused peaks olema eelnevalt vähemalt korra vabahüpetel osalenud. Veelgi parem on kui nad on läbinud mitmest harjutuskorrast koosneva tsükli. Seda juba ainuüksi seetõttu, et hobune näitaks oma võimeid, mitte ei hakkas ülevaatusel õppima. Situatsioon on tihti niigi pingeline.

Puhkus kinnitab õpitut

2010-07-19T04:39:00.000-07:00

Olen pikalt jälginud teooriat õpitu puhkuse ajal kinnitumisest. Ka inimeste puhul öeldakse, et õpitu kinnitub kõige paremini une ajal.

Atheenaga olen seni teinud tööd valdavalt üle päeva. Mõnikord satub sekka ka tihedamaid tsükleid, kus töö on igapäevane, aga ka siis vahelduv. Mõte on koormata hobust tema füüsiliste võimete piiril, samas kaotamata motiveeritust ning puhkepäevadega parandada õpitu kinnitumist. Hobuse treeningtöö on edenenud hästi. Kõige parem on sellise tööjaotuse puhul olnud mõju hobuse tööle motiveeritusele. Selge on see, et hobused on erinevad, kuid Atheena soov töötada on silmatorkav. Ta soostub karjast söögi juurest vabat tahtest treeningule tulema ning treeningul pidevalt aktiivsust pakkuma.

Viimane treeningtsükkel oli tihe ja intensiivne. Sellele järgnes kuue päevane puhkust. Eile võtsin hobuse ja läksin sõitma. Poni oleks juskui ise vahepeal enese treenimisega tegelenud. Väga ühtlane ja võimendunult täpne kuuletumine.

Nelja aastane hobune ei ole ei füüsiliselt ega vaimselt valmis taluma väga suuri koormusi. Seetõttu võib tema vormi rajamisel ja suuri kordusi nõudvate harjutuste tegemisel olla mõistlik jätta tihedamalt puhkepäevi.

Juba aasta jagu treeningus olnud hobune vajab selliseid mõttelisi kinnituspause kindlasti vähem, kuid ka edaspidi võib mõnikord mõne uue elemendi või tiheda tsükli järel olla paslik anda hobusele puhkus. Puhkus puhkamiseks ja õpitu kinnitumiseks.

Puhkus ei tähenda aga mitte mingil juhul 24 tundi boksis istumist. Puhkus hobuse mõistes tähendab siiski sotsiaalset suhtelmist ja vaba liikumist. Vaba liikumine, eriti vahelduval pinnal on kõige tähtsam hobuse tervise tagaja. Mida ma veel olen tähele pannud on see, et noortele hobustele kiputakse liialt jõusööta pakkuma. Jõusööt annab kulutamata energia, mis muudab hobused raskemini käsitletavaks, mis tingib vajaduse suuremate koormuste järgi. See omakorda väsitab hobust vaimselt ning koormab veel täielikult valja arenemata liikumisaparaati. Töö, puhkus ja sööt tuleb optimeerida väga hästi ja konkreetset hobust silmas pidades. Tihedam töö ja suurem koormus ei tähenda enamasti sugugi paremat ja kiiremat tulemust.

Eesti hobuste piirkondlik ülevaatus 25.07 Rahulas

2010-07-11T11:48:00.000-07:00

25. juulil on Rahula maneezis kavas piirkondlik eesti hobuste ülevaatus. Atheena on küll neljane, aga seni on tal hindamine läbimata. Kuna tegu on märaga, siis on juskui mõistlik seda siiski teha. Olen seda meelt, et mida enam hobuseid ühel või teisel viisil hinnatakse või kasutusse võetakse, seda enam saadakse väärtuslikku teavet aretuse tarvis. Atheenaga koos Saaremaalt toodud Rubiin (pildil vasakul) on kena hobune, kuid kuna tema sugupuus esineb mittetunnustatud araabia tõugu hobune, siis talle eesti hobuse pabereid antud ei ole ja asja tal ülevaatusele ka pole. Tegelikult on võrdlemisi mõtetu selliseid hobuseid ristandina registreerida, nagu Rubiiniga antud juhul tehtud on. Selgelt ratsatüübiline poni peaks kuuluma Eesti ratsaponide registrisse.

Vorm on Atheenal praegu hea. Korra võiks enne meeldetuletuseks vabahüppeid teha. Pole ju temaga kuigi palju hüpata seni õnnestunud.

Viimase nädala treeningud on olnud üpris intensiivsed. Lisaks tihedamale graafikule ja sisukamatele treeningutele on ilm omalt poolt kaasa aitamas. Täna treeningut lõpetades näitas kraadiklaas vilus juba 30C kraadi. Trenni tuleb tihti teha jahedamas maneezis, aga mitte niivõrd kuumuse kui aga parmude pärast.

PArmudega võitlemiseks ei ole kuigi palju vahendeid. kaks üsna lollikindlat ja töötavat meetodit siisksi on. Üks asi on hobusele süstemaatiliselt värsket küüslauku sisse sööta. Hobuse higi hakkab haisema ning parmud tõepoolest nii väga ei ründa. Küüslauku kulub pma 10 küünt päevas.

Kodutehtud putukatõrjevahend on aga järgmine. Liiter tavalist toiduõli ning 10-20 tilka eeterlikku lavendliõli selle sisse. Hea on kui saab selle seda pihustiga pudelisse panna, aga saab ka muul viisil peale panna. Kahjuks on selle mögina toimeaeg heal juhul paar tundi. Kuid sõitmise ajaks aitab küll. Ja sugugi ei pea end kenades pudelites vahendite nimel lolliks maksma.

Nüüd tuleb minu regatil oleku ajal Atheenal ka teenitud puhkus. Nädala jagu ei tule siia ka ilmselt sissekandeid. Ilusat rannailma kõigile, viige hobused ka ujuma !

Suvine aeg

2010-06-30T05:54:00.001-07:00

Suvi on tegemiste aeg. Pole õieti aega arvutis sissekandeidki teha. Ühtteist huvitavat on siiski vahepeal juhtunud.

Atheena lihaste olukorda käis kontrollimas Jaanus Nõgene. Myoton aparaadiga on võimalik tuvastada lihaste jäikust ja toonust. Tulemusi kõrvutades on võimalik tuvastada ülepinge kohti ja sellest lähtuvalt probleemkohti otsima hakata ning paremal juhul ka vigastusi ära hoida. Atheena lihaste seisukord oli üpris hea. Pingepunkte leidus nagu ilmselt suuremal osal koormusega treenivatest hobsutest. Samuti on näha mõningane poolte erinevus, mis minu enda loogika kohaselt on selge märk kevadise vigastuse mõjust, mis avaldub justnimelt vastaspoole ehk kompenseeriva poole ülepingestumises.

Jaanus aitas ka mõned närvipunktid nn. avada. Enda ülesandeks on regulaarne massaaz ja arnika massaaz lümfi ning vereringe parandamiseks pingestunud lihaspiirkondades.

Teine sisuline töö viimasel ajal on ikka veel seotud sadula otsinguga. Siinkohal tahangi juhtida tähelepanu Wintec sadulate kasutamise mõnele nüansile. Neid sadulaid liigub siin võrdlemisi palju. Eks ikka soodsa hinna ning kerge vaevaga muudetava esikaare tõttu. Küll on aga mitme aasta kogemused toonud välja paar asja, millele tuleb tähelepanu pöörata. Esiteks see, et valdavalt kasutatakse neis sadulates antud hobuse jaoks liialt kitsast kaart. Sadula täidlaselt topitud paneelid varjavad kaare tegelikku kuju ning enamasti juhtub see, et sadul hakkab õlgade taha sisse kaevuma, põhjustades ebamugavust ja õlgade liikumisulatuse piiratust. Seda on raske märgata. Soovides aru saada, kas sadula kaar on sobiv, tuleb see sadulast välja võtta ja turja kujuga otse võrrelda. Kaare haarad peavad olema turjajoonega paralleelsed. Enamasti selgub aga see, et need haara otsad suunduvad turjajoonega võrreldes sissepoole. Siin ei jää muud üle kui otsida õige kaar. Sama saab teha ka spetsiaalse kaaremõõtjaga, kuid neid on vähestel kodus olemas.

Teiseks probleemiks on valdavalt enda jaoks liialt suure istmega sadulate kasutamine. Kuivõrd Wintec sadulate probleemiks on ka veidi liialt ette kinnitatud jaluserihm, mis soodustab toolistakut, siis liialt suure istmega sadulas istumine võimendab seda nähtust veelgi. Ise sõidan praegu om 168 cm pikkuse ja pikkade jalgade juures 16,5 tollise istmega sadulas. Näen aga tihti, et märka lühema jalaga naised kasutavad 17,5 tolliseid sadulaid, mis on selgelt liig. Eesti hobuse puhul on omakorda tähtis see, et üle 17 tolli istmega sadula paneel on nende seljale enamasti liialt pikk. Seda kõike on sadulat ostes mõistlik arvestada.

Atheenal on praegu katsetamisel üks kasutatud koolisõiduversioon Wintec sarjast. Pole mingi ideaalvariant, kuidloodetavasti praeguses etapis sobilik. Kaar tuli muidugi oluliselt laiemaks venitada ning ka väike korrektsioonivilt oli vältimatu. Rääkimata toppe uuendamisest, mis seisab veel ees. Olles saanud selle istuma ja tekkinud edaspidi mõningane järjepidevus hobuse konditsiooni muutumise jälgimises, saab hakata otsima talle ka statsionaarsemat sadulat.

Pole lihtne leida sadulat, mis ühtviisi sobiks hobuse kehakujuga ning millesse mina ära mahuks ja mille paneel seejuures ponile liiga pikk ei oleks.

Neil väikestel hobustel võib olla ustumatult laia lõikega selg. Sellega peab arvestama ning samuti sellega, et sadula mõju on väikese hobuse puhul enamasti oluliselt suurem.

Pisike hobune ei tähenda paraku automaatselt ka pisemaid probleeme.

Raske töö iseendaga

2010-06-13T11:59:00.000-07:00

Täna oli taas trennipäev. Trennipäev selles mõttes, et korra nädalas käin ikka võimalusel treeneri pilgu alt läbi. Ükskõik kui palju kogemusi ka ei koguneks, on igal juhul vaja kõrvalist abi. Mind aitab praegu õigel kursil hoida koolisõidutreener Annike Laving.

Tänane treening oli ehk viimase aja õnnestunuim. Raskes töös iseendaga on väike töövõit jälle võetud. Ükskõik kui teadlik ma oma tegevuse eesmärgist ja põhimõtetest ka ei oleks, on ikkagi üksi pusides kalduvus kaotada valvsus ja muutuda lubamatult mugavaks. See väljendub peamiselt selles, et on märkamatu oht jääda mugavalt ja pikalt ühte liikumisse või harjutusse kinni. Ei anna hobusele piisavalt tööd ja tekib olukord kus hobune õpib pigem mingis kindlas asendis ja tempos tiksuma ja vähem ootama ja vastama märguannetele. Rääkimata peenematest liikumise kvaliteeti puudutavatest detailidest.

Kõige aluseks on aga ühtlane kerge kontakt. Ning vat just see on see, kus ma loodan, et olen saavutamas mingisugust töövõitu. On äärmiselt raske hoida hobuse suuga sellist kontakti, mis oleks ühtlane, samas väga selgelt piire seadev. Hobusel on väga rakse mõista märguandeid kui ebaühtlane käsi pidevalt mingit liikumist suus tekitab. Samuti on hobusel väga raske mõista lotendava ratsme tähendust. Kontakt on selliselgi puhul ebaühtlane ja märguanded tihti hilinevad või on ebaselged.

Ja siis muidugi istak. Selleks, et hobust mitte segada ja samas õiges suunas mõjutada, tuleb samaaegselt oma käte tegevuse kontrolliga, suuta aru saada ka sellest, mis keha teeb. Enamus probleeme seisneb ratsutajatel oma keha asendiga tasakaalu esiotsale viimisele kaasaaitamises. Sisuliselt tuleks aga oma kehaga pigem ärgitada hobust tagant rohkem alla astuma.

Ning lõpuks säär. Ka säär peab suutma üheaeglselt käe ja kehaga oma tööd teha.

Ratsutamine ongi keeruline, samas nii lihtne. Ei ole vaja üle mõelda, kuid tuleb samas näha iseendaga päevast päeva kurja vaeva.

Atheena oli täna mu treeningkaaslane. Ma olen temaga viimasel ajal väga rahul. Lõpuks oleme jõudnud selleni, et teda saab sõita ilma et tekiks pidevalt paanikat ja plehkupanekut. Tänane tihe töö oli talle ehk algul üllatuseks kuid trenni edenedes muutus poni üha paremaks. Tähelepanelikkus on niikuinii Atheena suur eelist, kuid kui sellele suuta lisada juurde ka tasakaalukas liikumine ja mõistmine, muutub liikumine sootuks teiseks. Mul on vahel raskusi enda korrale kutsumisega selles osas, et anda aru sellest, et tegu on vaid 4 aastase hobsutega, kes on olnud töös napid kuus kuud. Nii kerge on tulema mõtted oluliselt enam valmis hobusest. Ka siinkohal on vahel tore kui kõrvalt tuletatakse meelde, et kõik korras, polegi enamat vaja välja võluda.

Sai samas otsutatud, et tuleval nädalal võitlema sõitmine oleks asjatu kiirustamine. Praegune edasiminek on olnud parem kui oleksin osanud mõne aja eest loota, kuid samas mitte veel nii veenev, et julgeks ilma tagasilööke kartmata skeemi ette võtta. Lükkan seda jälle kuu aja võrra edasi koduse koolisõidu ABC etapi peale.

Apollo lahkub oma põhitööle Voore tallidesse

2010-06-12T11:01:00.000-07:00

Apollo on oma ratsastuse esimese etapi läbi teinud ja läheb tuleval nädalal omaniku Anu Pärisoo juurde koju, kus võtab vastu eesti tõugu märasid. Kes kiirelt reageerib, jõuab veel omale märalegi aja broneerida. Seejärel siirdub Apollo "oma" karja Voore tallides. Voore kasvatajanime kandvad hobused on juba omaette kaubamärk ja end tõestanud kvaliteet. Tänavu on sündinud kaheksa varssa, üks laseb end veel oodata.

Voore tallides panustatakse aretuse kvaliteedile. Kasutatakse kvaliteetsel märabaasil ainult valitud täkkusid ja noorhobused näidatakse ette hindamiskomisjonile. Apollo ratsastusprojekt on samuti kasvatustöö tähtsaks osaks. Üks asi on rääkida täku headest omadustest, teine asi on see kui ta neid ka sadulas ja avalikult demonstreerib.

Apollo kohta oskan ratsastajana öelda järgmist. Apollo on leebe iseloomuga ja väga kergelt käsitletav täkk. Ehk veidi inimpelglik, kuid samas julge sõidus ning mõistlik uute asjade suhtes. Mul ei ole tulnud vist kordagi tema peale häältki tõsta. Seistmeaastase peamiselt paaritamisega tegelenud täkuna on tal vahel keerukas oma tähelepanu tööle konsentreerida, kuid töötahe on vaatamata sellele väga suur. Olles saavutanud hea füüsilisel vormi ja tugvdanud selja ning tagaosa lihastikku, on ta hakanud väga meelsasti näitama tõeliselt head käiku kõigis kolmes allüüris. Traav on lennukas ja eesti tõugu hobuse kohta väga lahtise õlaga. Galopp on suur ja hea rütmiga. Samm vaba ja maadvõitev. Asjatundjate pilgule on tegu eesti tõugu hobusega, kes oleks võimeline konkureerima koolisõidus kvaliteetsete sportponidega. Rääkimata effektsest värvusest ja välimikust.

Hüpanud olen ma temaga vaid üksikuid takistusi, mistõttu sellest on veel vara rääkida. Hüpe on pehme, pealeminek julge. Selle jutu jätame tulevikku. Ülevaatusel pandi tema vabahüpetele hinne 9, üldhinne 58,5p

Tema värvuskaart sisaldab ilmselt järgmist - aEDCcr. Ehk siis on ta põhivärvuselt must hobune hiirugeeni ning kollasegeeniga. Tal on väga hästi näha kõik hiirjatele hobustele omased aborigeensed märgised (seljajutt, õlajoon ning sebroidsed vöödid jalgadel). Oma hiirja kasuka all kannab ta varjatult kollasegeeni, mis on tulnud välja varssade kaudu. Seega on temalt saadud ja võimalik saada nii põhivärvustega kui ka hiirjaid ning kollaseid/võiku varssu.

Rohkem teavet www.vooretallid.com

Kuulus külaline

2010-06-09T13:16:00.001-07:00

Täna külastas meid üks Soome edukamatest koolisõitjatest Heidi Svanborg - Lodman. Tal on eesti hobusega kaudne seos. Õigem oleks öelda mõtteline seos. Nimelt on üks tema põhiratsudest soome tõugu täkk Linkker. Seega on ta panustanud väga palju Soomes just soome hobuse esile tõstmisesse. Täna tuli ta Ago Ruusi kutsel heitma pilku Apollole, et tutvuda ka eesti hobusega ning anda oma arvamus Apollo spordiperspektiivi kohta.

Apollo väljaõpe on alles täiesti rohelises faasis kuid ta pidas ennast selgelt kenasti üleval ja jättis eesti hobusest väärika mulje. Tulevikus võib järjepideva töö tulemusel Apollost olla igati võrdväärset konkurenti ratsaponidele ka Heidi arvates. Soome hobusega võrreldes tõi HEidi välja selle, et eesti hobuse galopp näib olevat parem kui soome hobusel. See on ilmselt ka tõsi, kuigi ma ei saa öelda, et eesti hobusel üldiselt oleks nii suurt galoppi kui Apollol see on.

Igatahes oli väga ülev tunne eesti hobust esitleda ja niivõrd tugevat sõitjat Apollo seljas näha. PEalegi pole mul endal ju üldse olnud võimalust Apollot kõrvalt näha.

Ka Atheena käis platsil. Veel üks inimene arvas tema olevat õige muheda tegelase ja seda ta ju tõesti on. Ei ole tema traav nii lennukas ega galopp maadvõitvalt suur, aga tema püüdlik olek ja siiras suhtlemissoov ei jää kellegile märkamata. Atheenaga ratsutas hoopis Heidi kolmeaastane poeg, kes leidis selle poni olevat igati ratsutamisväärse tegelase.

Varsti saab siia juurde ehk ka Ago tehtud pilte lisada. Eesti hobuen on ilus ning üks muhe kaaslane. JA nagu Heidi ütles, parim reklaam hobusele ja tõule on see kui teda näidatakse töös ehk spordis. Keegi ei mäleta täkku , kes on aastaid paaritanud karjas kuid hästi teatakse täkku, kes on olnud edukas võisltusareenil ja teda mäletatakse ning kiidetakse. Samuti on eesi hobusega, teda tuleb tuua rohkem välja, et tema tuntus ja head omadused kõigile mällu sööviks.

Väikesed edusammud

2010-06-08T12:18:00.000-07:00

Nagu ikka edeneb hobuse õpe ja treening väikeste sammude haaval. Vahel tuleb tagasilööke ja siis jälle hetki, kus justkui ei kusagilt tuleb suur samm edasi.

MA ei ole veel teinud otsust võistlema sõitmise osas kuid tänaseks olen jõudnud selleni, et Atheenaga on võimalik ette antud skeem läbida. Muret teeb veidi sammu osa. Eelnevalt mainitud kasvuperiood ning kindlasti ka mõned õppimisega seotud seigad on viinud selleni, et ta ei ole kuigi aldis sammu tegema. Pigem soovib tõusta traavile ja kui seda ei saa, siis teeb midagi, mida kohtunikele kindlasti demonstreerida ei soovi. Kõrgemal asetseva tagaosa all sibavad jalad kiiremini kui ees. Samas võib näidata väga head sammu, mistõttu ei saa rääkida midagi sammu kvaliteedi üldisest langusest. Üritan praegu probleemi vältida lihtsalt sellega, et ei tee ratsmes sammu rohkem kui hädapärast vajalik. Oletan, et tegu on mööduva nähtusega.

Samas galopp on teinud selle suure sammu ei kusagilt. Kerge ja lihtne sõita. Ei mingit plehkupanemist ega arutut rabelemist enam. Ratset aksepteeritakse ja säärt ka paremini kui traavis. Ilmselt ikka selle arvelt, et impulss on parem. Eks pean veelkord tõdema, et tegu on ikkagi pigem hüppamiseks loodud hobusega. Hea tasakaal, hea kordinatsioon, kiire ja kerge galopp, samuti hüpe.

Nädalal lõpuks tuleb otsustada Niitväljale võistlema sõit 20. juunil. Küllap on kasvõi kogemus andmise mõttes mõistlik see ette võtta.

Eesti hobune ei ole varavalmiv

2010-06-03T13:03:00.000-07:00

Ei ole palju aega möödas ajast, mil oli tavaline arusaam, et eesti hobune on varavalmiv ja teda võib rahumeeli saduldada juba kaheaastasena. Tänaseks on aru saadud, et see mõttetera on kaugel tõest. Eesti hobune on vastupidiselt võrdlemisi hiljavalmiv.

Atheena on praegu nelja aastane ja läbib silmaga nähtavalt järjekordset suurt kasvufaasi. Ta on hädas oma keha ja selle valitsemisega. Liikumist mõjutab oluliselt kõrgemaks kasvanud laudjas, mis on turjast silmmärgatavalt kõrgemal. Ja see on nelja aastane hobune, mitte kahene!!

Indiviidid on erinevad, kuid soovides lasta oma hobuse liikumisaparaadil välja areneda ning oodata, et hobuse vaim on tööks valmis, ei ole ka eesti hobust mõistlik võtta töösse varem kui kolmnda eluaasta sügisel. Esimesel väljaõppeaastal peaks olema tööga väga ettevaatlik ja jälgima hobuse arengut. Neljaastasel hobusel võistleminegi on kahe otsaga asi. Kui seda otsustatakse teha, siis tuleb kindlasti valida võistlusi, mis ei koormaks hobust liialt ning oleks suunatud eelkõige hea kogemuse andmisele ja võistlusjulguse kasvatamisele.

Milles siis on asi, et sellest ikka ja jälle rääkima peab? Miks ei või noorema hobusega tööd tegema hakata?

Liialt varane ja eale ning arengule kohatu töö toodab kunstlikult keskmisest viletsamalt liikuvaid ja töötavaid hobuseid. Eesti hobuste puhul on iseäranis tavaline, et räägitakse sellest, et hobune noorena liikus vabalt ja hästi, aga sadulas on igavene kits. Saamata aru, et kuskil on tehtud ise viga. Liialt noor hobune ei pruugi olla vaimult valmis töötama ja muutub vastuhakkavaks või sootuks tuimaks. Teiseks võib aktiivses kasvufaasis oleva hobusega töötamine viia selleni, et hobune kasutab ebamugavuses ebaloomulikke ja viletsaid allüüre ning need kinnituvad ja jäävadki hobuse tavaliseks liikumisviisiks. Ja ongi käes see, et noorelt hea liikumisega hobune on muutunud jäigaks, lühikese sammu ja viletsa tasakaaluga loomaks. JA jälle visatakse kivi eesti hobuse kapsaaeda - nad polegi enamaks loodud!!

Apollo on hea näide saavutatud küpsusest. Kui ma teda neljasena nägin, siis oli ta tavaline noor hobune. Tal ei olnud siis treenitust kuid ei olnud ka vaimset valmidust raskemateks treeninguteks. Töö jäi siis pooleli. Ehk oleks olnud õige teha uuesti algust viieaastasena kuid see jäi tegemata. Kas ollakse nüüd lootusetult aega kaodanud? EI olda, Apollo on praegu vaimselt väga tugev, tal on tohutu töötahe ning vabapidamisel on tema keha arenenud nii, et ta suudab võtta vastu küllalt intensiivset treeningut. Ta suudab ja tahab näidata sadulas sellist lennukust ning liikumise vabadust, mis paneb koolisõiduhobusedki vahest kadestama. On seega tähtis, et vaatame iga hobust eraldi ja laseme neil saavutada vajaliku küpsuse enne intensiivse treeningu alustamist. Mis ei tähenda muidugi seda, et ei võiks noort hobust õpetada ja treeningule alust laduda. Kuid kõigega tuleb olla mõõdukas ning hobuseid ei või kõiki ühe puuga võtta.

Eesmärk ja sinna liikumine

2010-05-28T23:41:00.000-07:00

Igal hobustega seotud tegevusel peaks olema mingi eesmärk. Isegi kui ei koolitata võistlushobuseid ja omatakse neid oma lõbustuse tarbeks, on ikkagi parem omada mingisugust teadmist sellest mida milleks tehakse. Seda eriti siis kui hobuse koolitamine on alles aktiivses arenemisjärgus.

Atheena koolitamisel on kaks pikemat eesmärki. Esiteks peab saama temast lastele kergesti käsitletav poni. Teiseks peab saama tema koolitus olema sellisel tasemel, et olla ka edukas võistlusponi. Milline saab olema lõplik välja sõidetud tase sõltub suuresti sellest, kelle kätte ta satub ja millised eemärgid antud ratsanikul on. Lähem eesmärk on tutvustada Atheenale võistlemist A klassi koolisõidus. Vähesel määral olen alustanud ka hüppekoolitust kuid võistlemisest siin veel ei räägi.

Konkreetsem eesmärk: Järgmine sobivas kohas ja sobiva skeemiga võistlus, millest õnnestuks osa võtta on 20. juunil Niitväljal. A klassis on sõidetavaks skeemiks ABC 2-1, milles muuhulgas on lubatud traavi kergendamine. 4 aastastele ja üldse alles esimest aastat töös olevatele hobustega täisistakus traavi sõitmine on tihti hobuse seljale liigne koormus. Seetõttu on sellise skeemi olemasolu väga tähtis ja hea võimalus hobusele sobivalt võistluskogemust anda.

Võistluseni on aega 4 nädalat. Kui ma aus olen, siis hetkel ei näeks see skeem kuigi hea välja. Atheena selg ei ole selgelt veel piisavalt tugev ja galopp on alles algjärgus. Kuid see kõik ei ole tähtis, kui 4 nädala jooksul midagi erilist ette ei tule, siis saab esimest võistluskogemust ikkagi hankima minna.

Töö etappideks jaotamine. Eesmärgini jõudmiseks tuleb luua väikesed eesmärgid ehk etapid.

Atheena puhul on endiselt esmatähtis lihastiku areng ja liikumise suurus. Seetõttu nüüd kahe nädala jooksul plaanin võtta lisaks platsitreeningutele ette maastikul liikumise, et saaks liikuda suurelt ja sirgelt. Seejärel tuleb kahe nädala jooksul etapp kus see energia tuleb mingisugusesse raami saada. Kõige keerukam saab olema galopis sadulasse istumine.

Võistlustel osalemise eesmärk on eeskätt hobuse tähelepanu hoidmine ja ühtus aktiivsel liikumisel. Ei ole kunagi teada, mil viisil hobune esimene kord võõras kohas olemisele reageerib ja kas ta üldse soostub igakülgseks koostööks. Võimalusel tuleks proovida enne võõrale väljakule trenni minna, aga kardan, et kiire elu juures see välja ei tule.

Ma väga loodan, et kõik sujub ja seekord võistlemiseni jõuame. Järgmine võimalus on taas kodus Rahulas, kus 17. juulil peetakse koolisõidu ABC III etapp.

Täkuelu

2010-05-26T13:11:00.000-07:00

Eile lasti märakari suvekarjamaale. See on aga Apollo koplile nii lähedal, et nüüd ei ole täkul enam aega suutäitki süüa. Muudkui tiirutab ja muretseb "oma" haaremi pärast.

Selline olukord tuleb paraku ära muuta. Esiteks ähvardab täkku selliselt kõhnumine ja teiseks ei mõju täku närvikavale kuigi hästi pidev erutusseisund.

Tuleb leida koppel, kus võimalusel oleks silmapiiril vaid ruunad ja täkud või siis ehk mõni üksik mära.

Käitumine on muutunud furoorikamaks aga on endiselt täiesti käsitletav. See täkk on täkulik kuid samas väga leebe ning õppinud viisakaks.

Oma elevuses näitab ta sõidus veelgi suuremat liikumist, mis on muidugi väga teretulnud.

Täku elu on täku elu kuid koolidsõidule mõldes on täkul ikka omad suured eelised.

Sadulapassimise reportaaž

2010-05-20T22:15:00.000-07:00

Olgu kõigepealt öeldud, et mitte alati ei lõppe passimine tõdemusega, et kõik on valesti ja pahasti. Atheena ja Apollo käisid mõlemad ülevaatusel. Kokku tegime tööd kahe hobusega ehk lausa poolteist tundi.

Apollo

Apollole omaniku sadulate hulgast mu enda poolt välja valitud sadul osutus raamilt sobivaks. Tegu on vanema kolmevõistlussadulaga. Kolmevõistlussadulad iseenesest on universaalsuselt paremad kui universaalid. Kuna aga tegu on vana sadulaga ja selle topet on vaid pindmiselt kohendatud, siis ei ole see enam päris see, mis olema peaks. Sadul veab tagant veidi viltu ja omab ebaühtlusi. Minu poolt algul Apollole eest kitsamaks toppida lastud sadul on nüüdseks talle juba jällegi omakorda kitsas. Tulemus on sadula kui sellise sobivuse osas positiivne. Hobune on jooksund kenasti ja lihast kasvatanud. Investeerida tuleb aga sadula täielikku uuestitoppimisse. Mis ühele eesti hobuse omanikule on väga kerge pääsemine. Neile hobustele on keerukas sobivat sadulat leida ja kui üks on leitud, siis tasub seda heas korras hoida. Tõsi, varsti võib see sadul talle lootusetult raamist kitsaks jääda, aga selle peale me veel hetkel ei mõtle. Lisaks sellele tõdesime jälle, et eesti hobuse aretuses on lastud sisse aastatega paha aps, mis on nende sadulas kasutamisele ebasoodus. Nimelt on nende kehakuju selline, et kõik sadulavööd libisevad esijalgade taha ja kisuvad sadula õlgadele. KA Apologa tuleb sõita anatoomilise S kujuga vööga, et seda viga tasakaalustada.

Atheena

Atheena osas pelgasin midagi hullemat. Sadul näis kaevuvat väga tugevalt abade taha, toetudes samas väga kitsale alale ja hoides hobuse liikumist kinni. Õnneks on selg siiski heas seisus, mingit häda peale õlataguse vähese pitsituse sadul põhjustanud ei ole. Kasutusel on Wintec 500AP unviersaalsadul (valge raamikaar, 16,5" iste). Selle sadula hea külg on muudetav raamilaius kaarte vahetamise abil ning välistingimustesse hästi sobiv sünteetiline materjal. Puudusi on aga ka omajagu. EI ole ta tihti eesti hobsutele parim sobiv mudel ning jaluserihma kinnituse koht kipub soosima toolistakut.

Sellegipoolest jääme praegu selle sadula juurde pidama. Leida tuleb korrektsioonipadjad, mis aitaks sadulat eest tõsta nii, et õlg vabaks saaks. Seni kuni me seda leidnud ei ole, siis saab kasutatud lihtsalt vatnikupatju. Hobune hingas silmnähtavalt kergendatult ja vabastas oma liikumist juba esimese pooletunnise proovimise järel. Nüüd proovime talle endale leida veel 16,5" istmega sadula asemele 16". Pisike hobune ja lühike selg, mida lühem sadul, seda parem, ainult, et ise peaks ka sisse mahtuma.

Ka Atheenaga on S kujuline anatoomiline nahkvöö vältimatu abivahend.

Pildistan sadulad, korrektsioonivahendid ja vööd üles ka kui aega saan. Seni ootan topitud sadulat ja katsun leida aega korrektsioonipadja leidmiseks.

Äith Kristin! Lisaks sadulapassimisele aitas Kristin tegeleda ka Atheena lihasvigastusest tulenevatejääknähtudega. Tunne on märksa positiivsem kui enne eilset!

Igikestev sadulateema

2010-05-17T12:23:00.001-07:00

Rääkides ratsutamisest ja ratsastamisest, siis ei saa üle ega ümber sadulateemast. See teema ajab mul kohati karvad püsti, aga midagi ei ole parata. Ostes endale ehk alla paarikümne tuhande krooni maksva eesti hobuse võib julgelt kalkuleerida, et hobuse sadulatele kulub tema elu jooksul vähemalt kahekordne hobuse ostuhind. Ja sinna ei ole midagi parata, sest sobimatu sadulaga sõita ei või. See on sama hea kui minna hõõruva kindaga jooksutrenni. Ja kui veel ei näi kohale jõudvat, siis palu kedagi malakaga kõrvale, et ku julged piuksudagi või mõnd valulikku sammu võtta, saaksid ikka korraliku keretäie ka selle eest, et julged ebamugavust tunda. Aga just selline on paljude hobuste saatus kahjuks.

Sadul peab toetuma hobuse seljale kogu paneeli ulatuses ühtlselt. Ei või pigistada ega midagi hõõruda. Niipea kui sadul on kitsas hakkab see turja ümbrust pitsitama. Vale kujuga sadul tekitab olukorra kus kogu ratsaniku raskus on viidud ühe või kahe kitsa punkti peale. Ebaühtlase toppega sadula all on muhukesi, mis hobuse lihastesse kaevuvad. Ja paksem valtrap siin ei aita !!! Sadul peab olmea korras ja sobima.

NIng nüüd tuleb kõigi hädade algus. Hobune ei ole pronksi valatud. Töötava ja areneva lihasega hobuse selg muutub. Ning võib muutuda kahe nädalaga trastiliselt. Üigesti treenitud, ühtalses töös vanema hobuse selg muutub vähem, noore areneva hobuse oma rohkem. Olen näinud sedagi, et 30 000 krooni maksev sadul on tulnud kahe kuu pärast ringi vahetada. Ja siin tõesti ei ole tähtsust kui kallis see oli, jäi kitsaks ja kõik, sest hobune hakkas hea sadula alla pääsenuna õigesti jooksma ja seega ka lihast kasvatama.

Atheenaga on samuti praegu see igikestev probleem. Sadul ei sobi. Ei lase õlga liikuma ja näib tekitavat muiduki probleeme. Eesti hobune on tünja keha ja väga kaugele ning kõrgele ulatuva abaga on sadulapassijatele paras pähkel. Nüüd tuleb meil seda taas hammustama hakata. Täna sõitsin Apollo sadulaga, oli parem, aga see on talle siiski kitsas ja pikemas perspektiivis kõne alla ilmselt ei tule. Ei jää muud üle kui kõne Kristinile (tema passib sadulaid) ja läheb uus ring sadulaotsimisele. Minul on praeguseks mõsitus otsas ja üksi ma seda probleemi lahendada ei oska.

Ood eesti hobusele

2010-05-12T11:29:00.000-07:00

Täna saab minult kiidusõnu eesti hobune. Atheena ja Apollo näitavad üles eesti hobuse head iseloomu, lõpmatut töötahet ja tasakaalukat olekut. Paljukirjeldatud jonnakusest või isepäisusest ei ole siin mingit juttu. Viimased kaks on enamasti ikka vääriti õpetatud ja mõistetud hobuse kirjeldused. Siis võib vaid arvata kui palju asjaoskamatut kohtlemist eesti hobuste ümber on, sest seda juttu kuuleb ikka ja jälle.

Ning kes julgeks juuresolevalt pildilt vaadates öelda, et eesti hobune ei sobi ponina koolisõitu.

Eesti hobune peabki olema sõbralik, uudishimulik, avatud käitumisega ja õpihimuline. Kui ta seda pole, siis tuleb alati esmalt uurida enda tegevuse loogilisust ja alles seejärel kahtlustada, et äkki antud isend on erandlik ja loomu poolest ehk vähe laisem või ei seltsi nii väga.

Teine aspekt on varustus. Väga suurel osal eesti hobustest on sobimatud sadulad ja muu varutus, mis neile päevast päeva haiget teevad. Selline hobune ei saa kuidagi olla lõdvestunud ja koostööaldis. Olen samuti praegu mures Atheena sadula pärast ja ega Apollo omagi tuleks kontrollida. Atheena õlavabadus sadulas ei ole see mis võiks olla ja kahtlustan siin sadula süüd. Apollo õlavabadust on juuresolevalt pildilt hästi näha. Tema traavi maadhaaravus, õla vabadus ja tasakaal on muljetavaldav.

Tuleb täielikult aru saada, et ei saa endale lubada seda, et hobusel on treeningul ebamugav või lausa valus. Selliselt võib neist toredatest, sõbralikest ja agaratest hobsutest väga ruttu mandunud ja tööd vältivad hobused saada. Palun kontrollige, mida hobsutele selga ja suhu panete!!

Täkkude käsitlemisest ja õpetamisest

2010-05-05T12:23:00.000-07:00

Tahtsin kirjutada, et täna teen ühe õige tavalise blogikande. Hobused on olnud tublid ja igapäevane töö ikka sammukese haaval edasi viinud. Apollo on mind äärmiselt meeldivalt üllatanud iga päev ning samuti õpetanud. Jah jälle on lisandunud üks hobune, kellelt midagi õppida.. Tema töötahe on tohutult tõusnud. Ta suudab keskendud ja ei pea enam pidevalt pea õieli ringi vahtima. Ja siis tuligi mõte, et parem kirjutan mõtteid täkkudest ja nendega töötamisest.

Mul on olnud õnne töötada päris palju just täkkudega. Ütlen õnne, sest alles siis kui sattusin hiljem rohkem ka märadega töötama, sain aru kui lihtne ja ka õrn on mära kõrval täkk. Tõsi ta on, et hormoonid tingivad täkkude väga ühele asjale suunatud käitumise, kuid see on ka kõik. Erinevalt märadest ei esine neil hormoonide kõikumisest tulenevaid tujukuse hoogusid. NAd on kahtlemata õrnemad ja võtavad igasugust karistamist palju sügavamalt ligi kui märad. Erandid kinnitavad reeglit ja seega ei kehti need järeldused kõigi hobuste puhul. Täkud näivad olevat ka oma mõtetes lihtsamad ja seetõttu ehk julgemad.

Mida mina aga näen täkkude juures juhtuvat on see, et neid koheldakse tihti juba eeldavalt liialt kõvakäeliselt. Nii igaks juhuks.

Mida võiks täku kergemaks käsiteldavuseks ära teha ilma, et peaks üldse temaga tema hormoonide pärast pidevalt kaklema hakkama?

1. Taga täkule loomuomane sotsiaalne keskkond. See peaks olema kas "poissmehekari" või siis "päriskari". See ei tähenda, et peaks täku päriselt kellegiga kokku laskma, kuid on kaks varianti, kas täkk liigub silmaulatuses koos teiste täkkude või ruunadega ja võimalusel lausa koos. VÕi siis tal on silmaulatuses märad, aga mitte rivaalitsevaid teisi täiskasvanud isaseid. Täkk on võrdlemisi rahulik kui 'ümberringi on teised poissmehed. Sellisel juhul ei ole tal pidevat vajadust oma haaremit valvata ja ta elab rahumeelsemat elu. Teine võimalus on, et märad on küll olemas, aga pole konkurente, kellede pärast pidevalt võidelda.

2. Täkk satub tõsisesse stressi kui tema "haaremist" kedagi ära viiakse. Seetõttu ei ole tegelikult kuigi hea pidada täkku tallis koos paljude märadega. Üleüldse on väga paljude märade olemasolu samuti stressav, sest suure haaremi kooshoidmine on seda keerukam. See ei loe, et märad ei ole tegelikult täkuga koos, käitumine kopeeritakse ka nägemisulatuses olevatele märadele. Juhuslike märade kohtamine treeningplatsil või mujal täkku nii ei mõjuta. Need pole omad.

3. Paaritavate täkkude puhul on väga soovitav kasutada paaritamiseks selleks spetsiaalselt mõeldud päitseid. Sellisel juhul õpib täkk väga kiiresti vahet tegema, mil tal on minek trenni ja millal märadesse.

4. Ei ole mingit põhjust kohelda täkku põhjendamatult rangemalt kui teisi hobuseid. Selliselt õpib täkk vaid ebamugavuse vastu võitlema ja tema käsitlemine muutub veel keerukamaks.

5. Õpeta täkule käsitlemist puudutavad käsklused selgeks situatsioonis kus tal ei ole tarvis märade pärast muretseda. Siis on neid hiljem ka teiste hobuste seltsis lihtsam rakendada. Kõvasti kärkides ja lamenti lüües märade vahel õpetades ei saagi tulemus kuigi meeldiv olla. Küll saab aga eelnevalt omandatu mittetäitmisel vähe kõvema meeldetuletuse anda.

6. Ja lõpuks tuleb aru saada, et on olemas ka täkke, kelle hormoonitase ja ka kaasa sündinud iseloom on selline, et neil oleks ilmselgelt lihtsam olla ruun. JA üldse kui täku täkuna hoidmisel ei ole head põhjust, siis tasub kaaluda, kas ruunal karjaelu elades mitte parem ei oleks.

Apollo on paaritav sugutäkk. Ometigi on ta käitumine tasakaalukas ja ta mõistab hästi, millal minnakse tööle. Koplite vahel jalutades peab ta end häälekalt väljendama ja minulgi tuleb talle vahel häälekamalt meelde tuletada, et õpitud käsklused kehtivad endiselt. Aga asi ongi selles, et need käsklused on talle enne selgeks tehtud, mitte ei üritata teda erutavas situatsioonis veel talle arusaamatute tõmblustega midagi selgeks teha.

Treeningutel suudab ta päev päevalt paremini keskenduda. Tahan uskuda, et ta on aru saanud, et see situatsioon on ajutine ja käsklustele allumine viib kiirema vabanemiseni. Vahel kiidan teda iseäranis tubli keskendumise eest sellega, et jätan ta seisma platsi nurka kust ta teisi hobuseid vaadata saab. See näib olevat väga mõjus preemia kuid selle väljateenimiseks tuleb tõepoolest ka vaeva näha.

Küllap on Apollo hea iseloomu ja käitumise taga nii kaasa sündinud iseloom kui ka see, et tal on olnud võimalust elada täkuna vabas märakarjas ja tema peas on seega kõik korras. Ta on sellega suurepärane hobune kellelt õppida täkkude hingeelu ja teguviisi.

Tiku ja Taku pildiseeria

2010-04-30T11:52:00.000-07:00

Äraarvamise mäng - kes, mis pildil on :)

Impulss vs. kontroll

2010-04-29T02:19:00.000-07:00

On üks asi, mis kipub isetegijat ratsastuse põhja andmisel valale teele juhtima. See on nimelt soov saavutada esmajoones vankumatu kontroll, jättes samas tähelepanuta hobusele aktiivse edasiliikumise tähtsuse ja tähenduse. Tegeledes esmalt hobuse pea ja kaela asendi ning pidurdavate märguannete õpetamisega kustub hobuse loomulik aktiivne liikumine ning ongi käes kõikide hädade suur algus. Hobune, kes ei pürgi aktiivselt edasi on raskelt juhitav, muutub käele raskeks kontrollida ning paratamatult hakkab varem või hiljem vastu.

Seetõttu on äärmiselt tähtis saada aru, et hobusele tuleb küll õpetada selgeks arusaam pidurdavast märguandest turvalisuse tagamiseks kuid kogu alustav töö peab olema suunatud hoopis sellele, et hobune õpib ise oma aktiivset liikumist hoidma ja seejuures tasakaalus püsima. Pidurdavat märguannet ei või mitte kunagi kasutada hobuse pea asendi sättimiseks. See on esimene ja väga oluline vastuolu. Ei ole võimalik, et hobune suudaks mõista kahte vastandsuunalist üheaegset nõuet. Seetõttu suunatakse hobust algul liikuma enam sirgetel või suurtel kaartel ja nõutakse talt aktiivset edasipürgimist. Väga tähtis on hobust õige käitumise eest rahulejätmisega kiita. Algul näebki töö välja selline, et kui hobune on soovitult aktiivne, siis edasisi märguandeid ei anta, niipea kui aktiivsus langeb, tuleb uus nõudmine.

Niipea kui hobune on saavutanud oskuse edasi liikuda, siis hakatakse teda harjutama samaga kontaktis ratsmega. Hobust õpetatakse kerges kontaktis ratsmega alati ise edasi pürgima ja liikumise aktiivsust säilitama. Kui see alus on õigesti loodud, siis tulevad kõik järgmised asjad nagu asetamine, paine, tagasi võtmine jne. üsna kergelt. Selliselt õpetatud hobusel on märgatavalt kergem soorita talle seatud nõudmisi. Vastuhakke tänu vastandlike nõudmiste üheaegse kasutamise välitimisele tuleb harvem ette. Hobuse selg ja muu lihastik areneb õigesti ja piisavalt tugevaks enne temalt koondamist nõudvate harjutustega alustamist. Väga tähtis on ka aru saada, et jõumeetodeil pea asendi määramine viib valede lihaste arenguni ning sealt edasi ka selja ja muu liikumisaparaadi probleemideni.

Kuidas saada aru, et algus pole olnud päris õige. Kui hobuse samm ei ole selgelt nelja taktiline või ta kipub lausa ühe poole jalgu samaaegselt edasi viima ehk astuma küliskäiku, siis see on selge märk paljudest probleemidest, milledest üheks on kindlasti lõdvestunult ja aktiivselt edasi liikumise etapi vahelejätmine.

Kui hobust tuleb igal sammu edasi ergutada ja ta samas töötab vastu ratsme kontaktile, on taas alust arvata, et tööd on alustatud valest otsas.

Kui hobune ei suuda normaalse vaba sammu ja traavi korral tagumiste jalgadega esimeste jälgedesse jõuda on taas puudu lõdvestatusest, aktiivsusest ja selja õigest kasutamisest.

Kui hobune väikeste tagasivõtvate märguannete peale enese koondamise asemel rabelema ja ratsmeid lahti kiskuma hakkab, siis on seegi selge märk sellest, et hobune ei mõista talle seatud ülesannet ja ta püüab sellest selgusetust ja ebameeldivast olukorrast vabaneda.

Siit lähtuvalt saab anda veel paar ergutavat nõuannet. Pisut üle ratsme kuid aktiivselt ja lõdvestunult liikuv hobune on kinlasti paremas seisus kui liigse jõuga asendisse asetatud ja viletsalt liikuv hobune. Sellegipoolest ei tohi ära unustada, et hobune pole portselanist ja märguanded peavad olema selgad ja alati antud nõrgimast võimalikust tugevnevalt kuni hobune allub. Ratsmekontakt peab olema kerge ja ühtlane kuid samas vankumatu, et hobune mõistaks, et neis piirides tuleb püsida. Unustada ei tohi anda hobusele sirutamispause vähemalt iga 5 minuti järel!!

Hobuste iseloom on erinev ja loomulikult kaasa antud aktiivsus ka. Atheena on loomult elav ja liigub meelsasti. Samas on tal kalduvus erutuda ja kiirustada, mis samuti ei ole soovitav nähtus. Kõik 4 kuud tööd on siiani olnud suunatud aktiivsele kuid samas lõdvestatud liikumisele. Tulemus on juba päris hea. Kui sama õnnestub saavutada ka galopis, siis saaks mõelda ka järgmisele etapile liikumisele. Ma ise sooviks Atheena liikumist veel oluliselt avardada ja suurendada, aga näis kuidas see õnnestub. Ootame nüüd pikisilmi treeneri abikätt, et teha järgmised sammud õiges suunas. Algul ette alla ja aktiivsusele suunatud liikumise hoidmine on üsna kerged tulema. Et aga kaelaasendi kerge tõsmitmine ja enese kandmine hästi välja tuleks on alati hea kui on olemas tugev juhendaja, kes sel protsessil silma peal hoiab. Seda tööd peab töepoolest ettevaatlikult tegema, et hobune ei saaks ülekoormust ega õpiks midagi muud kui peaks ning mis peamine ei kaotaks liikumise aktiivsust ja lõdvestatust.

Koolisõidu ABC

2010-04-22T21:18:00.000-07:00

Eesti Ratsaspordiliit on tänavu kutsunud ellu uue võistlussarja koolisõidus, mille eesmärk on pakkuda võistluskogemusi kõige kogenematumatele. Nii uutele ratsanikele kui esimesi võistluskatseid tegevatele hobustele.

Minugi plaan anda esimene võistluskogemus Atheenale oli taandatud sellele võistlusele. Esimene etapp toimub 25. ndla aprillil Rahulas. Paraku, olenemata sellest, et Atheena ratsastus on viimasel ajal lausa kukesammudega edenenud, jääb meil see debüüt tegemata. Vahepealne treeningpaus võttis selle võimaluse.

Koolisõidu ABC kõige kergema klassi skeem on ülesse ehitatud just selliselt, et näidata kätte hobuse algratsastuse ja ratsaniku algõppe head ja vead. Sirged ning suured kaared. Põhiallüürid ja lihtsad üleminekud. Traaviosa on lubatud läbida kergendatud traavis, mis on noorte hobuste veel arenemata seljale väga teretulnud lähenemine.

Kel on 25. ndal aega, soovitan Rahulasse võistlust kaema tulla, et ehk järgmise korra jaoks endalegi julgust koguda. Osalemiseks on vaja, et hobune oleks gripi vastu vaktsineeritud ning, et tal oleks pass. Lisentse saab nüüd omandada ka vaid ühe võistluse jaoks, nii ei ole korra paari võistluse pärast vaja suuri summasid välja käia. Klubilist kuuluvust ei nõuta. Algtaseme skeemis ei pea omama ka nõuetekohast võistlusvormi, riietus peab olema lihtsalt puhas ja korrektne.

Atheenaga püüan skeemi võistluste kõrvalt läbi sõita ja ehk leian kedagi ka hinnangut andma. Mida Atheena siis tänaseks oskab. Aksepteerides ratsme seatud piire pürib Atheena kenasti edasi. Püsib valdavalt säärte poolt antud suunal ja on võimaline kaarel kerges paindes liikuma. Lõdvstatust on tulnud palju juurde ja enam ei kulu treeningu algul kuigi palju hea rütmiga elava liikumise saavutamiseks. Seega sammu ja traavi osas on algtaseme skeemi jaoks juskui põhiteadmised olemas. Galopp vajab veel tublisti tööd. Galoppi tõuseb, kuid see liigutus on tihti veel ülemäära äge ning galopp tasakaalutu ja kiirustav. Juhitavus on paranenud ja alus edasiseks tööks sellega loodud. Galopis kipub Atheena katus veel vahel ära sõitma ja siis saan tahtmatult väga kiireid sõiduotsi. Igatahes olen praegu positiivselt meelestatud ja kindlasti vajan nüüd treeneri abi, et osata edasist tööd tulemuslikult planeerida ja teostada. Et mitte jääda saavutatu külge rippuma ja arutult ühe koha peal trampima. Võistlus oleks olnud hea indikaator, kuid eks varsti kiikan kalendrisse ja otsin uue võimaluse.

Fotodel Atheena ja Apollo harjutamas paar päeva enne koolisõidu ABCd. Pildid võttis Taive Abner. www.taivefoto.com

Motivatsioon, töötahe ja vorm

2010-04-18T12:35:00.000-07:00

Motivatsioon ja töötahe on kaks kuldselt kirjutatud sõna hobuse väljaõppes. Hästi motiveeritud ja töötahteline hobune on kõigi sõitjate unelm. Kuidas hoida ja tõsta hobuse motiveeritust on samas küsimus suurte tähtedega?

Apollo ja Atheena on hea võrdlusmaterjal ka selles osas. Atheena on loomult väga energiline ja kui nii võib öeda, siis kaasa sündinud suure tegutsemissooviga. Temaga on algusest peale tehtud tööd seda piiri kombates ja just nii palju, et hobune peaks iga kord veidi enam pingutama kuid mitte kunagi lõputult ära väsitatud. See kusjuures käib pigem vaimu kui füüsise kohta.

Apollo puhul ma ei saa rääkida tema loomuomastest omadustest, sest ma ei tunne teda selleks piisavalt kaua. Küll aga näen ma seda, et tema hetkel vähene füüsiline vorm ning eelnevad töökogemused ei ole tema motiveeritust kuigi kõrgele asetanud. Siin lasub ülesanne laduda alus heale vormile ning samaga tõsta hobuse töötahet ning motiveeritust.

Kuidas ma seda teha plaanin? Hetkel mul plaani ei olegi, kuid esimese töönädala teen just nii palju, et hobust ei ole veel vaja liigselt sundida. Üritan leida midagi, mis tal hästi välja tuleb ja sellega hobusele treeningtöö lõpus positiivse noodi anda. Alles siis kui näen, et hobune on hakanud tundma huvi ratsanikuga koostöö tegemise vastu ning peab elavana vastu vähemalt 15 minutit, saab hakata rääkima ka pisut tugevamast füüsilisest treeningust.

Mida tuleks kindlasti arvestada!

-Tehes trenni jälgi, et õige liigutuse eest järgneb alati järeleandmine ja ilma järgmiste sundimisteta liikumishetk.

- Õpeta hobust ise aktiivsust hoidma. Tehes seda nii, et palud hobuselt aktiivsust ja jätad ta siis rahule. Tuletad talle aga niipea kui ta on aktiivsust kaotamas, et edasi.

- Tee hobusega harjutusi mitte enma kui 5 minutit järjest ja tee õnnestunud momendi järel seejärel kindlasti puhkepaus, mil hobuselt midagi ei nõuta. Kui harjutus ei näi sujuvat, tee hetkel mõni parem harjutus ja anna siis hobusele puhkus. Hobune lihtsalt ei ole võimaline tõhusalt konsentreeruma pikemalt. Alusta pausi järel uuesti.

- Liiga pikal treeningul ei ole mõtet. See küll õpetab hobust kannatama kuid ei lisa kuidagi tema töötahet. Halvima juhul õpetab see hobust, et alles trenni lõpus tasub pingutada, sest ennem niikuinii pääsu ei ole.

- Vahel tasub treening kasvõi 10 minuti pealt lõpetada ku midagi iseäranis hästi välja kukub. Ratsaniku seljast maha tulek on hobusele kahtlemata suurim kiitus.

- Lõetades trenni tule seljast maha. SIis teab ka hobune, et nüüd on puhkus ja ei pea enam olema valmis võimalikeks nõudmisteks. Ehk siis ära jaluta hobust maha seljas. Sellega väldid laiskemise õpetamiset hobusele.

- Vaheta keskkonda ja harjutusi. Maastikuretked tõstavad nii vormi kui motiveeritust.

Tiku ja Taku

2010-04-14T12:07:00.000-07:00

Apollo ja Atheena on saanud tallis hüüdnimed Tiku ja Taku. Tiku ja Taku käisid mõlemad täna trennis nagu kord ja kohus. Apolloga sain teha esimese arvesse mineva treeningu sadulas. Mingit pahameelt sadula ega ratsaniku suunas enam välja ei tulnud. Apollo puhul tuleb korraga luua nii füüsilise vormi alus kui tahe liikuda ja tööd teha. See ei olegi nii lihtne, sest võhma arendus nõuab pikemaid rahulikke treeninguid, samas motiveerimine on pigem lühike, aga intensiivne. Tuleb leida mingisugune kesktee. Hetkel on seis selline, et hobune väsib tõesti ruttu ja ta ei ole harjunud ka vaimuga tööd tegema. Vaikselt edasi ja kuna iseenesest on tegu suureprase isloomuga hobusega, kellele on antud ka head füüsilised eeldused, siis ilmselt ei lase tulemused ennast kaua oodata. Vähemasti ma loodan seda.

Taku aka Atheena läheb sadulas üha paremaks. Täna jäi trenni algusest ära pingestunud ja ärev liikumine, hobune ei tõmmanud saba jalge vahele ning on kõige selle juures mõnusalt ära õppinud, et edasi pürgimine on tema töö. Loomult on ta ka Apollost elavam ehk, aga täpsemat hinnangut saab sellele anda siis kui Apollo on saavutanud samasuguse füüsilise vormi. Igatahes on hakanud pikk põhitöö vilja kandma ja ma saan öelda, et Atheenaga sõitmine on meeldiv ja kerge. Tõsi, säärte vahel püsimine tahab ikka veel lihvimist ja liikumist saab muuta kindlasti veel oluliselt suuremaks, kvaliteetsemaks ja tasakaalu paremaks. Olemegi ju alles alguses.

KAhjuks pean tõdema, et esimene suurema eesmärgi täitmine lükkub kolme nädalase treeningpausi tõttu edasi. Plaan oli teha esimene võistlusstart koolisõidu ABC I etpil Rahulas, kuid see ei ole kahjuks vee võimalik. Aga võibolla on see ka hea ja saame tasapisi välishooajaks valmistuda.

Ühtlane kerge kontakt

2010-04-12T12:30:00.000-07:00

Hea ratsastuse aluseks on ühtlane ja kerge kontakt hobuse suuga. Kõlab lihtsalt kuid ilmselt on see kõigi ratsanike kõige suurem väljakutse. Muidugi seda neile, kes on endale teadvustanud kerge kontakti eelised ja vajalikkuse.

Suutes hoida ühtlast kontakti loome aluse sellele, et hobune oleks võimeline erisatama ja täitma väiksemaidki märguandeid. Samas oma suud lõdvestatuna hoidma. Ilma lõdvestatud suuta pole lootuski näha ka muus osas lõdvestunud hobust.

Mis selles siis nii keerulist on ? Teoreetiliselt ei olegi, aga praktikas ei ole kuigi lihtne tagada alati kerge ja ühtalne kontakt läbi ratsme kõigis allüürides ja eriti noore hobusega, kelle reaktsioonid ei ole alati etteaimatavad.

Siinkohal jõuangi ringiga tagasi maast töötamise juurde. Just seetõttu teen tihti maast tööd, et selliselt on lihtsam hobusele ratsme kontakti mõtet ja suulise seatavat piiri selgitada.

Atheena oli kolm nädalat sadulas treeningust kõrval, kuid ratsastus on pigem edasi läinud kui, et pausi tõttu seiskunud. Ratsme aksepteerimine on sedavõrd parem, et nüüd kus hobune ei ole kõigi meeltega oma suus toimuva juures on ta jällegi võimeline paremini tajuma seda, mid talle säärega öelda üritatakse.

Ja ikka ja jälle taban ennast tegemas seljas asju mida pole vaja. Kutsun ennast korrale ja üritan jälgida, et kontakt oleks igas olukorras ühtlane ja just nii kerge kui võimalik, samas vankumatu ja kindlaid piire seadev. Liikumine edasi suunatud ja otsene. Ja nii ikka ja jälle.

Üks ja sama asi käib kogu aeg läbi. Ja nii ta on ratsastuse algusest kuni mistahes tasemeni välja. Mida vähem ebavajalikku infot, pinget ja valu, seda kiirem on õppimine ja koostööaltim hobune. Ometigi tuleb aru saada, et märguanded peavad jällegi olema selged ja vajadusel ka rangemad, et hobune õpiks reageerima alati juba kergele meeldetuletusele. Tuleb mõista järeleandmise vajadust õige reaktsiooni kinnituseks ning järeleandmatuse või vääral ajal järele andmise halba tulemit. Üleüldse tuleb vähemkogenud ratsanikult päris palju kompenseerida läbi mõeldud tegevusega, samas kus aastaid õigesti tegutsenud ratsanik teeb suurt osa sellest automaatselt.

Igatahes väärib kerge kontakti hoidmise ja täpsete märguannete andmise oskus harjutamist. Harjutada tuleb tõesti palju. Aga mis väljakutse see ratsutamine muidu olekski.

Tagasi sadulas

2010-04-09T11:45:00.000-07:00

Täna sain teist päeva Atheenaga jälle sadulas trenni teha. Uudis on ka see, et oma tegevusega oleme kolinud maneezist õue. Suurem osa uue talli maneezirahvast ei ole veel kevadet ja ideaalses seisus liivaplatsi enda jaoks teadvustanud, mistõttu on ruumi laialt ja elu ilus.

Muidugi ei ole kevadine hullumeelsus veel kuhugile kadunud ja kolm nädalat tagasihoidlikumat treeningut ning mudased koplid tahavad väljaelamist.

Ponidega töötamise eripära on see, et nende liigutused on kiired ja reaktsioonid kuidagi ägedamad kui suurekasvulistel hobustel. Tänagi korraldas Atheena mulle korduvaid selga jäämise katsetusi. Tema küll ei soovi ratsanikust selle otseses mõttes vabaneda kuid erutununa paneb ta väga kergesti plagama, kargab alt ära või siis nelja jalaga õhku. Viimast juhtub õnneks harva.

Vahepealsed maast ja käekõrval töötamised on muutnud ratsme aksepteerimise arusaadavalt paremaks. Niipea kui lennuharjutused ületatud ja hobune silmnähtavalt lõdvestus, muutus sõitmine päris meeldivaks. Juskui ei olekski pausi olnud. Edasipürgivus on hea, mis annab tunnistust, et mingit valuaistingut ei ole.

Mis mind häirib on ikka see, et erutus tuleb väga kergesti ja siis kaob tasakaal ja otsesus ning rütm. Sellist olukorda ei või last palju korduda, sest see jääb hobusele liikumismällu. Kuid selle hobune puhul on see nii kerge tekkima. Ühe külmaverelise aborigeeni kohta on ta ikka õige tuline. Jätkan juttu homme kui saan teha järjestikku päevadel trenni, ehk on kvaliteetaeg sellisel juhul pikem.

Apollo sai ka sadula selga. Temaga ei ole hetkel asjad nii lihtsad. On ilmselge, et kolm aastat tagasi alustatud saduldamisel ja ratsastamisel ei läinud kõik päris nii kuis peaks. Esialgu alustan uuesti hobuse sadulaga harjutamist, et vabaneda ebameeldivatest rodeoetendustest. Muus osas on kaks päeva olnud edukad ja täku suhtumine inimesesse on austav ja sõbralik. Join Up andis loodetud tulemust ja küllap saab ka ratsastuse algus õigesse rööpasse juhitud.

Apollo

2010-04-07T09:26:00.001-07:00

Täna saabus Rahulasse eesti tõugu täkk Apollo. Apollo tuli enne paaritushooaega veidi oma ratsahobuse oskusi lihvima. Need kaks eeposliku nimega hobust on elevust tekitavalt sarnased. Täkk on muidugi täkk ja on jõulisem ja suurema kaela ning laiema rinnaga. Kuid siiski Atheena ja Apollo on võõrale silmale segadusttekitavalt sarnased. Kajastan edaspidi Atheena blogis ka Apollo tegemisi. Sest täku käitumise ja õpetamise juures on nii mõngagi teisiti kui mära puhul ning võrdlusmomentki on huvitav.

Join up!

2010-04-05T03:54:00.001-07:00

Tänavu näib olevat nii, et ka hobused ootasid kevadet tavalisest enam. KEvadine "hullumeelsus" ei taha taanduda. Atheena käitumist võis nimetada eelmise nädala lõpul juba ohtlikuks. Seda võimendab asjaolu, et lumesulaveest mudastes koplites on liikumine praktiliselt võimatu.

Peaksin alustama taas ratsastustööd sadulas, kuid pööraselt käituva hobusega ei ole seda kuigi meeldiv teha. Nii tuli appi jälle Join up.

Piirasin juba tahenenud väliplatsil väiksema ala ning tegin seal eile puhtalt kontaktiharjutusi, et hobust endaga paremale koostööle "sundida". Sundida ei olegi siin ehk tegelikult vale sõna. Join up tehnika olemus seisneb selles, et hobust hoitakse liikumises kuni ta ise oma käitumisega annab märku lõdvestusest ja soovist inimesega kontakti võtta. Ideaalis tuleks sellist tööd teha ringaias, kus puuduvad nurka pugemise võimalused.

Atheenale ei ole see tegevus võõras ja ta teab juba eelnevatest kogemustest väga hästi, mida ta tegema peab, et rahu saada. Siinjuures tuleb aga jälgida seda, et hobust ei aetaks närviliseks ega õhutata tormama. Selge on see, et kevadiselt erutunud noor hobune võtab algul tuurid üles, aga kogenumal inimesel õnnestub päris kiiresti kontakt saavutada.

Kahjuks ei saa ma anda siin üheselt võetavaid juhiseid Join up tehnika kasutamiseks, ilma, et võik karta ebaõnnestumisi. Väära tegevusega võib hobuse usaldusega sootuks vastupidi juhtuda. See nõuab lihtsalt võimalust nähe seda tööd ja seejärel harjutamist.

Atheenaga on mul olnud õnne ja pean aegajalt vaba hobusega sel meetodil töötamist üheks õnnestunud koostöö aluseks. Veidi tööd ja ta tuleb igal hetkel, mil tal kehakeelega läheneda luban, ligi. Mitte lihtsalt vaid siis juba muud ümbritsevat tähele panemata järgneb nina minu õlas. Mis see mulle annab?

HEtkel annab loodetavasti seda, et hobune saab kontrollitud viisil oma liikumisvajaduse välja elada, samas õppides, et rahus saab ta olla just inimese juures, mitte inimesest eemaldudes. Sellise hobusega on lihtsalt kordades kergem tööd teha. Võimalik, et mul tuleb enne tulemsulikke trenne Join up tööd veel paar korda korrata. Sellest juba järgmises sissekandes.

Töö maast ja käekõrvalt - praktilisi mõtteid

2010-03-31T07:43:00.000-07:00

Hobusele saab maast õpetada selgeks terve hulga asju, mida hiljem seljast kerge vaevaga ära kasutada saaab. Jättes samas noore hobuse tasakaalu oma raskusega segamata.

Millest alustada!

1. samm - õpeta hobusele rahulikult selgeks, et steki puudutamisele astutakse edasi. Hobust pidurdada ei ole selle õppimise käigus vaja. Lähtugem klassikalise ratsastuse põhireeglist, enne edasi ja siis tagasi. Hobune tuleb õpetada ise edasi pürgima.

2. samm - harjuta hobust suulise kontaktiga. Selleks tuleb võtta ratsmed kaelal kokku kusagile poole laka peale ning soovitatavalt ka väike tutt lakka pihku, et hobune ei saaks ratsmeid lahti tõmmata. Hobust mitte mingil muul viisil mõjutada vaja ei ole. Kui ta tahab liikuda, siis las liigub. Mõte on ainult selles, et ratse on kontaktis, ehk siis ei ole pingul ega londi. Juhul kui hobune seisab rahulikult ja ei püüa vabaneda, lase ratsmed lahti. Korda seda kohe palju. Kui hobune kukub sikutama, siis hoia rusikat kinni ja oota kuniks ta seda enam ei tee ja lase siis ratsmed õige asja eest kiitmiseks lahti. Võimalusel kiida hobust enne kui ta jõuab sikutamisele mõeldagi. Hobune võib õppida nii kõigepealt sikutama ja siis rahulikult ratset hoidma.

Sedasi õpib hobune suulise kontakti tavaliseks pidama ning samas aru saama, et suuline seab pea liikumisele piirid.

3. samm - kui hobune on paigal seistes kontaktiga harjunud tuleb talle selgitada seda, et samamoodi on võimalik ka liikuda. Anna selgelt järgi ning palu steki abil hobune liikuma ning võta seejärel suuline õrna kontakti. Liikumise suunal pole tähendust. Jällegi veidi aega ja ratse vabaks. Nii õpib hobune, et samad reeglid on kehtivad ka liikumisel.

4. samm - nüüd võiks hakata harjutama kahe käega ühtlase kontakti hoidmist. See on pigem harjutus inimesele, see ei olegi nii lihtne. Tähtis on kerge,ühtlane ja liikumist järgiv kuid samas vajadusel järeleandmatu ratsmehoid.

5. samm - Nüüd jätame ratsmed mõneks ajaks rahule. Hobusele on vaja õpetada, et ka pidurdamisele järgneb alati edasiminek. Selleks tuleb hobusele õpetada selgeks, et näiteks rinnale puudutamine tähendab tagasiminemist. Kui see selge, siis tuleb lähtuda õpetamisel põhimõttest, et tagasi - edasi ja siis kiitus. Nii õpib hobune alati edasi pürgima ja temaga töötamine muutub lihtsaks. Ta allub tagasi võtvale märguandele kuid samas pürib edasi. Viiest raskuse sellega taha ja olles kerge juhtida.

6. samm - see on tegelikult asi, mis võiks olla juba selge varsal . Käekõrvalt on mõtekas õpetada hobust ka oma tagaosa ning esiosa valitud märguannete peale küljele viima. See on vajalik nii turvalisuse kui ka ratsastamise tarvis. Märguande andmiseks sobib laudja ja kõhu liitekot tagaosale, ning õlg ja kukal esiosale. Samas on hiljem väga lihtne õpetada hobsut sama tegema sääremärguande ja suunava ratsme peale.

Tegu on lõputu teemaga nagu ratsutaminegi ja vajaks kindlasti terve raamatu jagu juttu või veel parem juhendatud tegevust kuid õhutan siiski proovima. Kui osatakse ratsutada ja saadakse aru, mil viisil hobune õpib, siis on võimaik hobust ka käe kõrvalt õpetada.

Pildid

1. On näha hobusele suunava ratsme ja õlamärguandega esiosa kõrvale viimise märguande andmine

2. Sama märguandele reageerimise eest käe ja ratsme eelmale võtmisega kiitmine. Ärritaja on eelmadatud õige liigutuse eest. Algul pole vaja aga oodata, et hobune teeks kohe terve sammu, piisab vaid õigesuunalisest vähimasti liigutusest

3. Ratse on kontaktis ja sisemine palub painet.

4. Hobuse selge kiitmine ratsme järele andmisega.

Töö maast ja käekõrvalt

2010-03-29T14:15:00.000-07:00

Töö maast ja käekõrvalt on üks praktiline ratsastuse abiline. Eriti neile, kel enese keha kontroll ja tegevus hobuse seljas just viimse liigutuseni kontrolli all ei ole, aga tegelikult abiks kõigile. Käekõrvalt on võimalik õpetada ilma, et hobune peaks samaaegselt üritama mõista inimese ratsmemärguanded, raskuskeskme muutumist seljas ning sääremärguandeid. Ükshaaval õpetatud asjad kinnistuvad kiiremini ja püsivamalt.

Vaatamiseks Ago Ruusi eile klõsitud pildid.

Hobuse laadimise reegleid

2010-03-23T22:44:00.000-07:00

Võistlusreiside, müügihobuste transportimise ja oma hoolealuste transportimisega on ajapikku tekkinud hulk kogemusi. Olgu neist siis abi teistelegi.

1. Hobusele tuleb teha une pealt selgeks, et survele kuklal tuleb selle tekkimise suunas järele anda. See on üks esimesi ja tähtsamaid oskusi, mida varsale õpetada ja üks selliseid, mida suur osa hobuseid ei valda.

2. Võimalusel tuleb hobust alati rahulikus situatsioonis treileriga tutvustada. Suurepäraselt mõjub see kui hobune laetakse peale ja pannakse kinni treilerisse sööma.

3. Laadimine peab olema nii rahulik kui ka kiire. Tuleb aru saada, et erutunud hobune ja pikalt kuluv aeg on märk sellest, et laadijad teevad midagi valesti. Üle poole tunni järjest kestev laadimine tuleb katkestada ja anda hobusele ajuvärskenduspaus või siis pigem laadijatele.

4. Vilets on laadida hobuseid, kes ei austa inimest ega mõika tema käskudest suurt midagi. Ja need paraku moodustavad suure osa.

5. 2 kordet peab olema alati olemas. Kordesid ei või kinnitada treileri külge karabinist, need lähevad katki. Ikka siduda!

6. Kui on teada, et hobusel on komme tagasi tagurdada, siis tuleb talle korded taha tõmmata kohe, mitte jääda ootama kuni ta tagasi tuleb! Selliselt väldite talle üldse selle viletsa kombe õpetamist ning hobuse närvi ajamist.

7. Kordede kasutamisel kehtivad mõned reeglid. Esiteks kaks on alati parem kui üks. TEiseks kordesurve peab alati vähenema kui hobune edasi astub, siis hobune õpib. Kui hobune tagasi rapsib võib küll vajadusel veidi järele anda kuid mitte täielikult, muidu õpib hobune vastupidist kui pidi.

8. Kui hobune ei ole kuklasurvele järele tulema õppinud, siis väldi hobuse laadimist näoga tema poole. Sest selline hobune osakab järgneda vaid tema ees seljaga liikuvat inimest! Ära sikuta teda kõvasti päitsetest, see käivitab vaid automaatse tasakaalukompensatsiooni ja hobune tõmbab tagasi, ilma et ta selle peale mõtlekski!

9. Sikutades hobust päitsetest tuleb samuti jälgida, et ei antakse järele hetkel mil hobune tagasi tmbab vaid ikka siis kui hbune kasvõi veidi järgi annab. Kõva sikutamist tasub vältida.

10. Vahel aitab kui laadimisramp katta heintega, siis ei võõrista hobused seda nii väga.

11. Kinnisest ruumist laadida on vahel lihtsam, sest treiler moodustab siis ruumiga nagu ühese osa. Samas on see ohtlikum.

12. Hobusele tuleb õpetada selgeks ka taandamine. Eriti mõistlik on õpetada teda taandama ka sabast tõmbamise peale, sellisel juhul saab hobuse probleemita treilerist välja ka üksi.

12. Võttes hobuseid maha tasub alati hoida hobused üksteisele nägemisulatuses, siis väheneb väljatormamise oht. Kontrolli alati enne rambi lahti tegemist kas tagumised puud on ikka hobustel tagant kinni, on olnud halbu õnnetusi luugi alla jäänud inimestega!!!

13. Väldi iga hinna eest hobuse hirmutamist ja valuga karistamist. Hirm jääb hobusele ajju ühest korrast ja ei kao sealt enam kuhugile. VÄldi ka hobuse pelgalt meelitamist, sest see ei õpeta talle midagi. Hobune peab inimese käskudest aru saama ja neid täitma.

14. Kontrolli alati laadimise eel, kas hobune ikka saab aru talle antavatest käskudest ja täidab neid. TÕmba hobust edasi ja sunni teda tagasi minema. Hobust võib laadida alles hetkest, mil ta neid kahte käsklust momentaalselt täidab. Ole rahulik, range ja vankumatu. Tagasi võib hobust sundid ka juba rambilt, näidates talle, et igal pool kehtivad samad reeglid. Vajadusel kasuta nöörpäitseid või valjaid, aga äa kunagi seo hobust nendega kinni!!!

Head reisimist!

Treiler ja reisimine

2010-03-23T22:10:00.000-07:00

Eile oli siis see päev kui meil tuli ette võtta plaaniväline reis. Atheena harjutamine treileriga oli plaanitud aega, mil enam libe ei ole. Vajadus kontrollida röndgeni abil ühte liigest tõi aga päevakorda selle, et nüüd ja kohe on vaja ära käia. Tänu Horseshowle ja katkistele autodele ei jäänud mul päevagi harjutustööks. Iseenesest oli see kogemus kriitilise tähendusega, sest ainumas kord, mil Atheena kopis on olnud, oli kord, mil ta kodukarja juurest ära toodi.

Mismoodi siis asjale läheneda? Esiteks lootsin väga, et tehtud eeltöö ja saavutatud usaldusel on oma kaal, teiseks tuleb appi jälle Monty Roberts. Jälgisin sügisel väga pingsalt mil viisil Monty paneb treilerisse hobuseid, kes otseselt ei paanitse ega karda kuid keelduvad sinna minemast enamasti lihtsalt põhjusel "ei taha" ja " teen mis tahan". Tema loogika oli lihtne. Hobusele tuleb rahulikult kuid vankumatult teha selgeks, et just mina ehk siis inimesest juht määran viimse sammuni selle, kuhu hobune astub. Selleks tuleb hobust tõmmata edasi ja sundida tagasi astuma ja nii korduvalt. Ja ka juba treileri trapilt uuesti tagasi. Et hobune saaks ikka aru, et inimene määrab kuhu minnakse. Muidugi ei ole see päris nii ühene ja lihtne kui kirjeldusest paistab, aga mõte on selline.

Nühin märja ja hirmsasti karvu ajava poni puhtaks, helesinine tekk ja päitsed pähe. Raudu pole, sõit lühike ja kaitmseid pole enne peal olnud, need jätan praegu ära. PEalegi ma kahtlen kas poni suurusi transpordikaitsmeid üdse on tallis. Päitseid muide peab olema alati kaasas kaks paari, sest kui ei ole, lähevad need ühed ilmtingimata katki. Korded olin juba enne treileri külge kinnitanud. Minu kogemused näitavad, et paljud probleemid laadimisel tulevad ikka sellest, et hobustel lastakse ise määrata, kuhu nad minna tahavad, neid laetakse selle jantimisega liiga kaua ja nad kaotavad närvi. Muidugi on mõistlik hobust enne jalge tagant suunamisega harjutada, aga Atheena on käinud topeltkordel, seega oskab suurepäraselt jalge taga tolkneva korde eest ära astuda. Igatahes on oskusliku kordede kasutamisega sadud jagu lugematutest laadimisprobleemidest ja seda ilma liigse närvikuluta.

Kõigepealt toon hobuse välja ja tuletan talle mitmeid kordi meelde, et mina juhin. Kiirelt ja rangelt edasi ja siis jälle tagasi. Ka treileri juurest ja isegi juba ninaga sees olemise asendist sunnin hobuse uuesti välja. Veidi see hobust hämmeldab, seda enam, et näeb, et mul on porgandid ees ootamas. JA kui ma lõpuks palun tal otsustavalt sisse astuda, siis ta seda ka teeb. Ilma igasuguste ovatsioonideta. Korded jäävadki maha lebama, ei olnud tarvis. Aega kulus ümmarguselt 1 minut. See on mulle kergendus!!! Ma olen alati öeldnud, et autosse laadimine on üks paremaid näitajaid sellest, millise kvaliteediga on hobusega töötamine olnud. Kui hobune saab aru, mida talt tahetakse ja ta oma juhti usaldab, siis valdavalt ei teki probleeme. Juba tekkinud paaniline hirm on teine asi, sellistel juhtudel on lähenemine veidi teine ja eelnev harjutamine paratamatu.

KA teine kaaslane tuleb peale pisikest mõttepausi väikese tagant lükkava abiga kenasti peale.

Atheena kasuks räägib muidugi ka tema suurepärane närvikava. Võttes hobust maha võõras kohas, ei saanud tema käitumisest küll mingil momendil aru, et ta oleks võõrasse kohta sattunud. Huvitav oli ringi nuuskida, võõras boksis teisi hobuseid uurida ja hein maitses ka hea. Süst tehtud, pildid tehtud ja ka tagasi auto peale.

Õnneks ei tuvastatud tervisekontrollis ka midagi sellist, mille pärast kontrollima mindi. Nüüd tuleb hobune treeningusse tagasi tuua ja vaadata, mis ta edasi teeb.

Blogi tagasiside

2010-03-17T12:50:00.001-07:00

Esmalt tänud kommenteerijatele. Üritan olla usin ja ikka lugemist pakkuda. Samuti tulles vastu palvele muuta blogi silmasõbralikumaks, muutsin tausta heledaks ja teksti tumedaks.

Vanemate kommentaaride hulgas oli mõtisklus eraldusahistusest ja selle tekkimisest ning tugevusest. Ma arvan, et siin on tegu paljude teguritega. Esiteks näib mängivat suurt rolli hobuse ema positsioon karjas. Kahtlemata suurim mõju on muidugi inimese tegevusel. Kui esimesed eraldamised on olnud lühidad ja andud hobusele teabe, et karja juurde saab alati tagasi, on edasine ka lihtsam. Siiski on hobuse iseloomul ning ka sool siin ilmselgelt suur roll. Kuid iga hobust on võimalik õpetada mõistlikult karjast eelmaldamist taluma kui seda vaid läbimõeldult harjutada. Sellegi kohta on piisavalt sisukat juttu Tuire Kaimio raamatus "Koos hobusega"

Raamatust saab ka päris häid vastuseid küsimustele, kas pidada hobuseid segakarjades või sooliselt eraldatud karjades. Siis seda, mis tähendab täkkudele, ruunadele märade nägemisulatuses pidamine jne. Neid asju, millele ilma suunava teadmiseta mõeldagi ei osata, on väga palju.

Mainin seda raamatut taaskord seetõttu, et see on ainus eestikeelne teos kust on võimalik lugeda nii põhjalikku ja suuresti teaduslikel uurimustel põhinevat käsitlust hobuste käistumise, tervise ja õppimise kohta. Mõistes hobuse käitumise tagamaid ning õppimise seaduspärasusi, on oluliselt lihtsam oma tegevust tulemuslikumaks muuta ning vältida asjatut stressi.

Tulles tagasi blogi juurde, siis üritan olla edaspidi tublim ja kommentaare märgata. Nii võite ka julgelt sinna mõne küsimuse potsatada.

Hobune kui patsient

2010-03-16T04:46:00.000-07:00

KEvadisel hullumeelsusel on omad tagajärjed. Kui hobune ikka nelja jalaga maas ei püsi ja hoopis lendu tõusta üritab, siis sellel on kahtlemata omad tagajärjed. Laupäeval peale erutussabina mahavaikimist selgus tõsiasi, et Atheena käik ei ole puhas. Liikumine küll elav ja üldse mitte kange või millegagi valu reetev. Kuid puhas ka mitte. Mis seal ikka, hobune puhkama ja arsti ootama.

Eile toimus arstivisiit. Atheena käitus viisaka patsiendina. Iga hobune peab olema õpetatud korralikult käekõrval jooksma, kordel jooksma ning jalgu andma. Lisaks sellele lubama ennast kõikjalt lolliks minemata katsuda. Vastutustundlik omanik harjutab hobust ka süstla ja vähe rangema kinnihoidmisega positiivses noodis. See on asi, millega tegelikult näitame üles ka oma austust veterinaaride töö vastu. Peale selle, et viisakalt käituv hobune teeb arsti töö turvalisemaks, teeb ta selle ka oluliselt tulemuslikumaks. Lonked tulevad kõige pareimini välja siis kui hobuse pulss on madal ja ta jookseb rahulikult, osates seda teha nii sirgelt käekõrval kui paindes kordel. Painutusteste on võimalik läbi viia normaalselt vaid siis kui hobune laseb seda vastu puiklemata teha.

Atheena käiguvahe on praktiliselt taandunud kuid midagi siiski oli arstile näitamiseks säilinud ka. PAinutused midagi erilist välja ei toonud ja nii ei jäägi muud kui võtta natuke hoogu maha ja igaks juhuks käia ja teha ühest põlvest pilt.

Paratamatult juhtub, et hobustel nagu ka inimestel saab aegajalt mõni koht venitada või väänata. Hobuse mass on üpris suur ning igasugusele lonkele tuleb pöörata suurt tähelepanu. Isegi kui tekkepõhjus on teada ja midagi erilist ei paista olema.

Atheena saab nüüd ka plaanivälise treilerisõidu. Eile hoovi peal seisnud trelerisse oli ta nõus kohe uudistama tulema. Kuidas päris sõit kulgeb, näeme varsti. Pole ta ju rohkem treileris käinud peale seda pikka sõitu kodukohast Rahulasse. Ei ole ma ka veel tema harjutamist treileriga alustanud. Plaanisin seda ikka aega, mil väljas enam libe ei ole. Nüüd on sundolukord ja midagi üle ei jää kui loota, et hobune on õppinud inimest piisavalt usaldama, aga ka austama.

Metsiku hobuse võlu ja valu

2010-03-13T00:00:00.000-08:00

Vahel tuleb mul tunnistada Atheena metsikust, kuigi ma ei taha seda. Endal on ikka alateadlik soov tõdeda, et natuke tööd ja hobune on põhjapanevalt harjunud ja õppinud inimese juures täies rahus toimima. Sõna metsik on siinkohal muidugi veidi ülekantud tähenduses, sest tegu pole mingi mustangiga. Aga siiski inimesevaba kasvamine mõjutab suuresti hobuse edasist käsitlemist ja õppimist.

Õppimine on kogemusteta hobuse puhul väga kiire, kahtlemata. Kuid umbusk ja pelgus tõuseb ikka ja jälle esile.

Nii jäingi mõttesse, kas selliste hobuste koolitamine on igaühele jõukohane ja kas ta on mullegi jõukohane. Jah hobusest saab jõuga üle sõita, aga minu eesmärk on koolitada harmooniline, elav ning samas lastele turvaline hobune. Siin ei ole teha muud kui lasta ajal anda arutust ja toimida ise sihipäraselt ja planeeritud moel.

Entusiasm tõuseb jälle niipea kui meenutan neid üheksakümnendatel venemaalt toodud budjonnõi ja ahhaltekini tõugu hobuseid ja nende taltsutamist. Üks tore metsikuvõitu eesti hobune on selle kõrval kordades ettearvatavam, turvalisem ja lihtsam ettevõtmine. Kuigi toredad hobused olid needki.

Hetkel mängib suurimat rolli kevadine energiavoog ja selle taustal ei saagi kuigi palju järeldusi teha. Tagada tuleb turvalisus ja vältida võimalusel erutuse üle pea kasvamist. Seda taas seetõttu, et tihedalt kasutatud närvirajad võimenduvad. Kui laseme hobusel palju erutatuna töötada, siis kipub selline meeleseisund üldistuma. Just seetõttu on see nii raske. Õpetada on vaja, trenni teha on vaja, kuid tuleb leida viis selle kõige tegemiseks nii, et hobune oleks rahulik ja keskendunud.

Kevadine erutus

2010-03-10T10:35:00.000-08:00

Saabunud on kevadine pöörasus. See on aeg, kus hobused, iseäranis märad muutuvad üleerutatuks ning see mõjutab loomulikult ka treeninguid. See on igal aastal nii, et kevadel lastakse justkui valla mingisugused varjul olnud energiavood. Erinevad hobused väljendavad seda erinevalt. Eks see ole paljude asjade jada alates pikenenud valguspäevast ja sellest tingitud hormonaalsed muutused jne.

Igatahes on pisut metsikuivõitu Atheenaga ratsutamine muutunud võrdlemisi metsikuks. Pidev erutusseisund tingib selle, et enese üles kütmine, ehmatamine ja põgenemine on kordades kergemad tulema. Kui vahepeal kadusid põgenemised juba päris ära ja võis arvata, et hobune on õppinud ennast rahustama ja oma keskonnaga harjunud, siis praegune erutuslik olemus toob välja, et päris nii see veel ei ole.

Täna oli siiski parem kui üleeile ja sai täiesti mõistlikult ka tööd teha. Samas ikkagi tundes, et hobune on pea pidevalt valmis "leidma" midagi, mille eest põgeneda.

Mida siis teha. Ega siin ei olegi palju variante. Atheena kaerakogus on viidud miinimumi (maksimaalselt 1 liiter päevas). Kopliskäik võtab maha sotsiaalsed pinged, kuid ei võimalda neil ilmselt piisavalt liikuda. Koplipäeva võiks ehk hakata pikendama. Ka treeninguid võiks teha tihemini, kuid samas ma näen, et hobune ei ole veel valmis igapäevaselt tugevaid treeninguid vastu võtma. Seega ei jää üle suurt midagi kui oodata selle ärkamiseperioodi möödumist ja teha harjutusi, mis ei luba erutusel üle kõrvade kasvada. Tavaliselt ei kesta see aeg kuigi kaua.

Tänane treening koosnes suresti tihedatest üleminekutest, mis annab hobusele pidevat tööd ja mõtlemist, et mitte jätta üleliigset aega erutuse ja ümbritsevaga tegelemiseks. Igal juhul ei ole mõtekas hobusega selle pärast kaklema hakata. Eriti mitte metsikuivõitu hobusega, kelle usaldus inimeste maailma on niikuinii alles kaunikesti kanajalgadel.Soovitus veel seegi, et kui näib, et hobuse erutus hakkab üle teie kannatlikkuse piiri minema ja samas ei ole mingisugust võisltugraafikut ees, siis võibolla on paras anda hobusele kevadpuhkus. Ilusat kevade ootust!

Tingitud hirm

2010-03-07T03:58:00.000-08:00

Eile juhtus treeningu ajal midagi, mida ma ilmselt veel tükk aega lappida saan. Kui üldse saan.

Maneezis oli võrdlemisi palju hobuseid, nende hulgas õelavõitu märasid. Atheena ei ole seni eriti teistes välja teinud. Nüüd juhtus aga see, et liikudes seina ääres ründas vastu tulnud mära poni ähvardavalt. Olles jäänud seina ja ähvardaja vahele, sattus hobune paanikasse ning hirm oligi olemas. Edasine trenn oli praktiliselt võimatu, sest hobune hakkas kartma kõiki lähenevaid hobuseid.

Lõpetasin treeningu positiivse noodiga harjutusega ning läksin koju järele mõtlema, mis nüüd edasi teha. Pidevalt paaniliselt põgeneva ja kartva hobusega ei saa loota tulemusliku treeningu peale.

Jõudsin järeldusele, et esialgu vaatan, mida ta teeb kui ruumis ei ole nii palju hobuseid liikumas JA kui olukord ei parane, siis tuleb leida abilised süstemaatilise harjutamise tarvis.

Juhul kui hobune tõepoolest ei suuda seda hirmu endas ületada, tuleb teda hakata süstemaatiliselt harjutama vastu tulevate hobsutega. Algul nii kaugelt, et see teda vaid veidi häirib ning sis üha lähemalt ja lähemalt. Lootuses, et see annab tulemust.

Irooniliseks teeb selle ka asjaolu, et olin just lõpetanud Eesti Hobuse KAitse Ühingu koosolekul hobust hirmusid käsitleva loengu. Hirmusid on parem võimalusel vältida, sest need suurel jaol jäävad hobusele ühest korrast ajju igaveseks. Seda juhtumit eile, ei saanud ma aga kuidagi ennustada ega vältida. Samas mõistan, et tegu ei ole klassikalise hirmusituatsiooniga, kus hobune peaks põgenema teda ähvardava ohu eest. Siin on asi selles osas lihtsam, et hirm liigikaaslaste ees võib iseenesest taanduda, samas mängivad siin rolli mitmed hobuste omad liigikohased suhtlusmallid, mida ei pruugi ola võimalik suunata.

Taas uus väljakutse ja seda hetkel, mil ratsastus iseenesest oli tegema märgatavaid edusamme. Aga mis heast tööst saan ma praegu rääkida kui hobune iga natukese aja tagant peaaegu et hirmust pikali viskab. Ei jää muud kui esialgu anda päev mõtete puhkamiseks, siis vaadata mis juhtub ning seejärel vajadusel kohe tegutsema hakata.

Tasa ja targu - loogiliselt ja mõistusega

2010-02-27T12:44:00.000-08:00

Millal hobune kõige paremini õpib ? Ilmselt siis kui tähelepanu hajutavaid tegureid on minimaalselt. Võiks ju arvata, et mis korralagedus see on ja olgu olla kord majas ja mis hellitamine see on. Kasutades loogilist mõtlemist, siis päris nii see siiski ei ole. Hobune peab kõik talle esitatavad nõudmised samm sammu haaval selgeks õppima ning see toimub oluliselt kiiremini keskkonnas, kus puuduvad segajad. JA alles seejärel õpib neile alluma ka siis kui olemas on ka konkureerivad ärritajad. Seega on võrdlemisi mõtetu nõuda hobuselt midagi, millest ta ise veel arugi ei saa hetkel, mil ta ilmselgelt veel midagi ka pelgab ja passib.

Kuigi see ei ole mulle üldse mingi uudis, on ikkagi tihti väga raske sundida end loogiliselt ja kannatlikult käituma. Mis siis, et lõpptulemus oleks kiirem. Võtsin täna endal kõrvust ja asusin muret tekitanud märguannete õpetamist sammukese võrra madalamalt. Probleem ikka selles, et päris selgeks ei ole need saanud ja niipea kui Atheena leiab midagi mida jälgida või peljata, olen mina kui tühi koht. JA siin ei ole tegu allumatusega, vaid sellega, et õpetus ei ole jõudnud päriselt pärale ja hobune valib kahest ärritajast vähem ärritava ja see olen ühe koleda maneeziakna kõrval ikkagi mina ja nii siis see läheb.

Tänane töö oligi suunatud tihedamale õppele ja segajate võimalikule vältimisele neil hetkedel. Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Hobune sai ilmselgelt paremini aru, mida talt tahetakse ja säilitas kohe ka keskendumist oluliselt paremini, lastes lõpuks läbi sõita säärte vahel ka neid kohti kus muidu alati toimus sihitu kaklemine. Töö võit, aga kindlasti mitte veel põhjapanev. Lihtsalt sammuke edasi ja üritan edaspidigi järgida reeglit, et kõigepealt tuleb hobusele teha asi selgeks hetkel, mil olukord on võimalikult rahulik ning alles siis liikuda sama asjaga raskematesse tingimustesse.

Siin tuleb jälle tõdeda, et kogenud ratsastajatel on oma liigutuste täpsusega seda kõike lihtsam saavutada. MA tahan aga julgustada ka neid, kel kogemust vähem, et oma tegevusi läbi mõeldes on võimalik nii mõndagi ära teha. Selliselt need kogemused tulevad.

Ka galopitõsted on oluliselt edenenud ja kui ma seni arvasin, et traav on kvaliteetne, siis galopp on poni kohta muljetavaldavalt suur ja jõuline. Ootan huviga hetki, mil on võimalik hakata galopiga ka tõsisemalt tööle.

Kameeleon

2010-02-25T23:37:00.000-08:00

Atheena alustas kevadist karvavahetust ja sellega koos ka kameeleonlikku värvusvahetust. Eesti hobune on üldse iseäranis värvikas. See tähendab et esineb ja on lubatud päris suur hulk erinevaid värvusi esile kutsuvaid geenetilisi tegureid. Tihti juhtub, et hobusel on neid tegureid korraga enam kui üks. Sedasi on arvatavasti juhtunud ka Atheenaga.

Tema isa on süsimust hobune. Ema on hiirjas. Kuid kuna ema on andud ka ühe valkjaskollase (sinisilmse, rahvakeeli albiino) varsa, siis kannab ta ilmselgelt ka kollasegeeni. Atheena on välimiku poolest emaga väga sarnane ja on alust arvata, et ka Atheena kannab nii hiirja- kui kollasegeeni. See on lõbus. Lõbus seetõttu, et tänu neile kahele põhivärvust muutvale geenile muutub Atheena värvus ka aastaaegade lõikes. Suviti tuleb enam esile kollasegeeni mõju ja ta on justkui väga tume võik kuid tumeda pea ja jutiga seljas. Talvel aga võtab ta peale helehalli talvekarva ning näeb välja nagu klassikaline hiirjas. Hiirjas hobune on selline hallikas hobune, kelle pea ja jalad on tumedamad ning kindlasti on seljas jutt. Põhivärvuselt on sellised hiirjad aga kas mustad või tumekõrvid. Seega võib vaid spekuleerida ja arvutada kokku kõikvõimalikud erinevad värvused, mida tema varsad kanda võiks.

Eesti hobustel esinevatest värvustest on ehk kõige huvitavam hõbe. Hõbemustad hobused võivad näida lausa sinistena ja nende lakk nind sama on lumivalged, niisamuti ripsmed. Kuid kindalsti on toredad nii kollased kui võigud ning kimlid hobused. Kasvatajal on pea alati varsa ootusega kaasnevat põnevust. Seda lisab oodatav värvus. Värvuste tähendus aretuses on tublisti tõusnud. EI ole midagi sinna vastu teha, et hõbemust hobune müüb paremini kui tavaline kõrb. Küll ei või aga selle juures teha mingisugust hinnaalandust muudele hobuse kvaliteeti määravatele omadustele.

Hobune õpib pidevalt - jälgi oma tegevusi!

2010-02-17T13:14:00.000-08:00

Tehtud on jälle paar "tavalist " treeningut. Ikka tuttavas keskkonnas ja põhiasjade kallal. Ratsmekontakt muutub üha paremaks ja edasipürgivus on hobusele üsna selgaks saanud. Kui treening algab kiirustamise ja ebakindlusega, siis rahuliku kontakti ja selge edasi viiva nõudmise järel hakkab Atheena otsima ise kontakti ning kenasti läbi ratsme tööle. Päris nii roosiline see asi aga ka ei ole. Kohtades kus poni arvab heaks, et ta tahaks "ära tulla" vajub ta kontaktist välja ja jookseb õlaga sisse. Sellistes olukordades on mul tõeliselt rakse säilitada toetust sisemisele jalale ning mitte hakata hobust tugevalt ratsmest korrigeerima ega väljapoole kallutama. Üritan meeleheitlikult kontrollida just enda poolt hobusele antavaid signaale ja teha talle arusaadavaks omad nõudmised. Kohati justkui asi paraneb. Enda tasakaal on ikkagi keskse tähendusega ja hobune õpib ikka sellest, milliseid signaale talle anda.

Aga hobune õpib kogu aeg, tahame me seda või mitte. Me ei saa hobust mitte mingil hetkel "välja lülitada". Hobune õpib ka puhkehetkel ja siis kui ratsanik puhkab või millal iganes. Nii õpib hobune peagi, et telefoni helin tähendab puhkehetke. Õpib ka ülimalt kiiresti selgeks, selle, et jalgade jalustest välja võtmine tähendab sundimiste lõppu, või taskusse minev käsi leiba jne jne. Küll õpib hobune ka palju selliseid asju, mida me endale üldse ei teadvusta.

Üks asi, mille peale tavaliselt ei mõleda, aga võiks mõleda, on hobuse rahustamine. Valdavalt kasutab inimene mingisugust enda jaoks rahustavat häält niipea kui hobune on erutunud. Juhul kui hobune ei ole sama häält eelnevalt rahuliku olekuga seostama õppinud, õpib ta nüüd midagi, mida me kohe kindlasti ei taha. Ta õpib väga kiiresti seostama seda häält äreva situatsiooniga ning peagi läheb selle peale hoopis närvi, mitte ei rahune. Seetõttu tuleks sellist probleemi ennetada. Vilista või räägi rahustaval häälel hobusega näiteks boksis harjates või mingites muudes rahulikes situatsioonides. Nii õpib hobune peagi, et see tähendab rahulolu. Nüüd on sul kasutada võimas vahend. Selliselt ära õpitud rahulolu tähenduslik signaal mõjub hobusele vajalikul hetkel tõepoolest rahustavalt.

Õpitu ei ole igavene. Nii tuleb ka seda signaali aegajalt uuesti rahulikus situatsioonis uuesti võimendada.

See seletabki minu mõningast "kuutõbisust". RÄägin hobusega tallis ja jalutades kõva häälega maast ja ilmast või hoopis vilistan. Hobune on õppinud mu vastavat hääletooni seostama rahulike situatsioonidega ja ma saan seda vajadusel hobuse rahustamiseks kasutada.

JA loomulikult on hobune oma pideva õppimise käigus õppinud ka midagi sellist, mida ehk ei oleks vaja. Kiites hobust häälekalt sõnadega hääääästi või tuubli on juhtunud see, et hobune jääb kuulatama ja tahab otemas joones teenitud puhkepausile minna. Puhkepaus on hobusele tähenduslik asi ja ta on nõus selle nimel vaeva nägema ja otse loomulikult otsib ta ratsaniku käitumisest signaale, mis annavad märku saabuvast pausist.

Mis peamine, hobust ei või tahtmatult õpetatud asjade eest karistada. t. Hobune õpib ikka seda, mis viib talle kasuliku tulemuseni ja ka kasutab seda. Soovides mingist õpitud käitumisest lahti saada, tuleb hobusele selle asemele midagi muud õpetada. Näiteks kui hobune on õppinud millegi saamise soovil jalaga kaapima, siis ei ole mingit mõtet teda selle eest karistada, sest lahendus on vaid ajutine. Küll on aga tõhus õpetada hobust selle asemel näiteks jalga maas hoidma või mida iganes meile meelepärast tegema. Asendustegevus kustutab või asendab varemõpitu.

Talvine ilu

2010-02-12T12:29:00.001-08:00

Siia juurde ei ole palju juttu vaja. EIle oli lihtsalt ilus ja Ago Ruusi pildid on tänane blogi. Atheena kohta vaid nii palju, et metsad ja põllud on tema jaoks ilmselt loomupärane keskkond. Huvitavam on ehk ikka see, et teda ei häiri põrmugi karja juurest eemaldamine. EIlne fotosessioon ja trenn võtsid poni päris läbi. Kaks taastumispäeva on ta igatahes ära teeninud, et üleväsimuse maiku külge ei jääks. Iseenesest talle ju meeldib tööd teha ja las see siis ka olla nii.

Tuttavad latid

2010-02-12T12:09:00.000-08:00

Eile oli maneez jälle pulki täis. Tegime siis taas tutvust. No mida noorele hobusele nende pulkadega seostada. Esmalt maalatid ja siis kõrgemad latid. Hobuse viimine lattidele ei erine esialgu mistahes muust momendist sõidus, tähtis on ikka impulss, rütm ja otsesus. Kiirustama lasta ei või ja hetkel mil hobune tõstab jala latile, tuleks kontakti selgelt järgi anda. Seda vaid seetõttu, et hobune õpiks seda hetke pidama meeldivaks ja soovitavaks juhtumiks.

Hüppega on esialgu kõik samamoodi. Hobune otse säärte vahel, pealetulek mitte liialt kaugelt , aga täpselt nii kaugelt, et hobune oleks võimalik korralikult otseks sõita. Ja samuti hetkel, mil hobune tõuseb latile tuleb järeleandmine. Mitte aga mingit ergutavat piitsahoopi või muud sellist. Ergutamist võib rakendada enne taksitusele jõudmist, aga mitte enam hüppe ajal. Vaja on teha hobusele selgeks, et just see tegevus, ehk takistuse hüppamine toob preemia, mitte, aga näiteks takistuse taha jõudmine. Pelgalt teisele poole takistust jõudmise eest premeerimine võib viia selleni, et hobune muutub kas lohakaks või leiutab mistahes viise sinna jõudmiseks. Kui hüppamine on raske, siis võib ju takistusest sinna jõudmiseks ka kõrvalt mööduda.

Samuti ei karista hobust võimaliku vaatamise, seismajäämise või muu liigutuse eest. Tegelikkuses tuleks üritada võtta ette just nii lihtne harjutus, et sellist asja ei juhtukski. Karistamine võib hobusele seostada hirmu vastava situatsiooniga ja panna teda kartma hoopis mõnd kolmandat asja. Seda ei ole kohe kindlasti tarvis. X väärtusega asju pelgav takistussõiduhobune ei ole kellegi unelm.

Atheena ei tea veel hüppamisest eriti midagi. KAvaletid, madalamad ja kõrgemad on juba harjumuspärased. Eile ristil mõningasi harjutusi tehes tuli hobusel ka see AHAA, mida ootasin. Ta leidis tegevusest mängu ja võttis elevuse sisse. Kuna galopil puudub alles tasakaal ja ka juhitavus, siis päris hüppamisest siinkohal veel rääkida ei saa.

Enda jaoks on otse loomulikult alati kõige raskem hobust mitte segada ega talle valesid signaale anda. Seda eriti noore hobuse puhul, kelle tegevust ei ole võimalik kuigi hästi ette ennustada. Kogenud ja väga palju hüppavatel sportlastel on seda märgatavalt lihtsam teha. Seetõttu ei ole ka õige alustada nõrgal hüppajal noore hobuse hüppetreeninguid. Kui see aga on ainus võimalik valik tuleb harjutusi seada mitte vaid hobuse, aga ka ratsaniku taset arvestades, et eksimusi võimalikult vältida.

Sepapäev

2010-02-09T12:09:00.000-08:00

Tänane päev oli mõningane proovikivi. Sepa külastus reedab üsna hästi välja selle, kas hobusega on ka muude vajalike asjadega, peale ratsutamise, tegeletud. Atheena pidas algul jalgade võtmist küll üheks vastuvõetamatuks asjaks üldse. Tagumine jalg kerkis sinna läheneva inimese kartuses kõhu alla ja kui see "ründaja" veel aru ei saanud, siis tuli osav ja kõva hoop küljele. Mina seda õnneks ei näinud enam kui vaid korra.

Järjepidev käsitlemisega harjutamine ja jalgade võtmise harjutamine on olnud igapäevane töö. Viimasel ajal saab maneezist tulles rahumeeli hobuse seisma jätta ja kõik neli jalga üles võtta. Enam Atheena ei löö ega ka ähvarda - pole enam põhjust, sest nüüd on ta tegevusega harjunud. Sepa juurde minek oli minu jaoks ikkagi väheke ärev, sest ega või teada, mida hobune sellest arvab kui ta jalgu vähe tugevamalt väänatakse ja õige tükk aega kolmel jalal seisma peab. Lootsin Atheena heale mõistusele. Pealegi on tal esimene tutvus Reimoga juba tehtud. Ei vea mõistlik iseloom ka seekord alt. Töö kiire ja korralik. JA jälle olen seda meelt, et parem olgu hobune ilma igasuguste inimkäsitlemise kogemusteta kui, et viletsa väärtusega kogemustega.

Sepp on tähtis persoon. Hobune teab väga hästi, kes see selline on. Käib ta ju vähemalt iga kahe kuu tagant, vahel hulka tiheminigi. Ilma sepata ei ole midagi peale hakata. Viletsalt hooldatud või üle kasvanud kabjad on otsekohe sissesõiduteeks järgmistele hädadele nagu kõõluse ülekoormused, laminiit, kabjamädanikud, käiguvead jne jne.

Iga hobusega tegeleja kohustus on õpetada hobust jalgu viisakalt andma ja neid ka ülal hoidma. See ei ole sepa ülesanne. Sepp tahab samuti tööpäeva terve ja ehk ilma valutava seljata lõpetada. Noore hobuse jaoks on kolmel jalal paigal seismine kindlasti pingutus, aga tal peaks sellest olema juba mingisugune eelnev aimdus.

Mida teha lööva hobusega? Esmalt tuleb selgeks saada, miks hobune lööb. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Juhul kui tegu on noore kogenematu hobusega, siis ta arvatavasti kaitseb end tundmatu tegevuse eest. Kui aga tegu on hobusega, keda on juba käsitletud, siis on ilmselt tegu õpitud käitumisega. Tavalisim põhjus on see, et hobune on õppinud miskipärast jalgade võtmist pidama ebameeldivaks ja juhuse tahtel õppinud ka tõhusa viisi sellest pääsemiseks. Miks? See jääb tihti selgusetuks. Meie asi on hobune õpetada käituma meile vastuvõetavalt viisil. Esimeses joones tuleks hobust uuesti puutumisega harjutada ja õpetada teda hoidma jalgu maas mistahes kohast puutumisel. Kui hobune on selle selgeks saanud, saab alustada jalgade tõstmise õpetamisega.

Omajagu mõtteid selle teostamise kohta leiab ehk Tuire KAimio raamatust "Koos hobusega" Seal on pikad, mõne jaoks kaugelt liigagi pikad kirjeldused ja harjutuskäigud. Aga siiski mõistlikud tutvuda. Viisakalt käituv hobune on kõigile meeldivam.

Mida ütlevad omanikud

2010-02-08T23:40:00.000-08:00

Atheena omanikeks on perekond Pihlakud. Eesti hobuste omamine on nende juba üle kümne aasta kestnud hobumajapidamises uus asi. Anne-Liisi esimene oma hobune oli hoopis suuresti araabiavereline, hiljem on peetud ja kasvatatud ikka soojaverelisi ratsahobuseid. Muuhulgas ka 2006 aasta noorhobsute ülevaatuse võitja Valletta.

Eesti hobuseid mindi tooma eesmärgiga valida nende hulgast sobiv materjal oma laste ratsudeks. Tooma mindi sihiteadlikult noori väljaõpetamata hobuseid, et need enda parema äranägemise järgi välja õpetada. Muud visiooni ega ootusi eesti hobuseste osas ei olnud. Ehk oli teadmine, et paljud neist on vahest laisavõitu olekuga, nii paluti karjast neid kõige "hullemaid" näidata. Andruse väitel sai Atheena puhul otsustvaks silmapaistev vabaliikumine, RUbiini puhul aga ilmselgelt effektne värvus ja ilme.

Esimesed muljed sest väikesest hobusest said kohe ka olema. Andruses sõnab naljatledes, et elu hobustega oleks märksa lihtsam kui ka sporthobused suudaks nii kaine mõistusega asjadesse suhtuda. Metsast püütuna, ilma igasuguste unistutsetagi treilerist, kannatasid nad pika reisi välja ilma igasuguste üleliigsete ovatsioonideta. Isegi märjaks ei olnud end higistanud. Tee peal juhtus nii mõndagi, küll tuli treilerit parandada ja kaotsi läks üks rinnapuu, aga olenemata sellest ei toimunud hobustega treileris midagi enamat kui tavaliste juba kogenud hobustega.

Esimene mulje on tihti see, mis paneb paika kõik järgnevad arvamused. Isegi kui edasi ei lähe kõik ehk nii roosiliselt, antakse see kergemini andeks. Seda ei ole siiski vaja olnud.

Atheena ja Rubiin said saduldatud samuti ilma mingisuguste probleemideta. Atheena puhul on see imekspandav, sest iseenesest ta kartis inimest niipea kui see teda puutuda suvatses. Valjad ja sadula võttis aga vastu näoga nagu see oleks absoluutselt normaalne nähtus.

Nüüd ongi Rahula rahval tekkinud hea side eesti hobsutega. Praegu on Rahula tallides tegelikult juba kolm eesti tõugu hobust ja kaks ristandponi. Mis kui arvutama hakata, moodustab juba kümnendiku talli viiekümnest hobusest. Värvuste gamma on ka pilkupüüdev. Hiirjas, võik, hõbekõrb, tumeraudjas ning hall.

Mis edasi? Edasi on argipäev ja sobivus laste ratsudeks selgub hiljem. Metsponisid keegi enam ei põlga ja ma kaldun arvama, et need ei ole siinmail sugugi viimased.