Sporditegemise valu

Ma olen juba ammu mõelnud, et kirjutan veidi sellest, mida tähendab tegelikult hea sooritusvõime saavutamine spordis. Ei ole vahet, kas tegu on inimeste või hobustega. Olen ise nn. eluaegne sportlane ja ka aastaid treeneritööd teinud. Üks on kindel, sport on tõeliselt tervislik ainult sinnamaani, kuni mängitakse organismile antud sooritusvõime piirist allpool, ehk siis harrastatakse aktiivset liikumist. Niipea kui me alustame selle piiri nihutamist, tekivad erivajadused ja takistused. Organismid on erinevad, taluvus erinev ning lõppudelõpuks sõltubki sportlik edukus sellest kui palju kellegile ande kõrval ka füüsilist taluvust antud on. Kuid tänapäeval on võimalik seda piiri päris oluliselt erinevate tugitegevustega nihutada.
Nähes tõelist funktsionaalset annet hobuses, hakkame me seda kasutama, või pigem öelda ära kasutama.
Noor hobune alustab tööd esmalt sellest, et talle luuakse baastreenitus, ehitatakse üles funktsionaalselt toimiv lihastik, vastupidavus. Seejärel hakatakse töötama spetsiifiliste liigutustega, mis on alati erinevad kuid mis igal juhul koormavad organismis teatud punkte.
JA siis hakkab pihta. Iga väiksemgi tegur ilma igasuguse kahtluseta mõjutab sooritusvõimet ühes või teises suunas. Hobuse elutingimused, vaimne tervis ja stressitaluvus, tema toitumus, tema üldine tervislik seisund aga sealt edasi juba varustus, ratsanik, kabjad, hambad jne.
See nimistu on uskumatult pikk. JA tõepoolest kui me eeldame, et hobune peaks näitama head sooritusvõimet, siis meeskond selle võistluslooma taga muutub üpris suureks. See on asi, mida algaja hobuseomanik ei oska endale kõige värvikamas unenäos ka ette kujutada. Eriti tulevad mulle silme ette vastsed lapse võistlusponi omanikest vanemad. Neil endil pole mingisugust ettekujutust, mis toimuma hakkab ja mis kulutused kõik sporditegemisega kaasnevad. Aga see tugisüsteem on vältimatult vajalik või vastasel juhul jääbki hobune alatiseks toimetama allapoole oma võimete piiri, kus tema organismile langeb just sel määral koormust, mis võimaldab tal suuremate probleemideta aktiivne olla. Aga ka siin võib tekkida probleeme ning neid meist keegi ei soovi.
Teksti kirjutamise ajendiks on muidugi lood Apolloga. Ta on oma tõu kohta silmapaistvalt andekas ning raiskavalt suure liikumisega. See tekitab  kõhklustundeta soovi kombata piire kuhu tema sooritusvõimega  jõuda annab. Elementaarne on sobiv söötmine.  Regulaarne hammaste hooldus, mis tähenab eesti tõugu hobuse puhul õnneks mitte tihemat kui aastas korra külastavat hambaarsti. Seejärel sepp, kelle tähendus on märkimisväärne. APollo raudus ei käi, sest kabjad on tal head ja koolisõiduvõistlused peetakse pea eranditult liivaväljakutel. Seejärel tuleb elukeskkond, mis peab võimaldama stressi maandamist selliselt, et hobusel oleks võimalik treeningutel maksimaalselt keskenduda. Vabal ajal peab ta seega saama suhelda ja vabalt liikuda.
Seejärel tuleb mängu varustus. Sadulapassijana on mul seda osa suhteliselt kerge hallata, kuid ka meil on olnud momente, kus hobune intensiivse  treeningperioodi ajal järsku sadulast välja kasvab ja see tal vabalt liikuda ei lase. Igasugused lihaspinged ja valukohad otse loomulikult ei võimalda enam segamatut sooritusele keskendumist. See on lihtsalt nii loogiline nagu seegi, et tossuga, mis varbale villi hõõrub, me kuigi kaugele ei jookse.
Võiks nagu arvata, et nüüd on nagu kõik, aga oh ei.  Meeskonna põhiliikmed ehk ratsanik, omanik ja treener. Kolm inimest vähemalt, kes mõjutavad enim hobuse sooritusvõimet.
Kuid see ei ole ikkagi veel kõik. NAgu inimsportlastelgi, tekib ka hobustel koormuse all väsimus ja ülekoormatud liikumisaparaadi osi. Rahulikult harrastaval hobusel enamasti sellised asjad mööduvad puhkusega. Võistlev sporthobune nagu võistlev sportlanegi vajab taastumiseks tuge.  Seda saamata, on vigastused kerged tulema. Nii liitub meeskonnaga massöör ja veterinaararst, kes parimal juhul hoiavad regulaarselt hobusel silma peal ning aitavad vajadusel taastumise ja pingete maandamise korraldamisega.
Tundub liigne ? Võibolla olekski ja ega keegi meis ei soovi eelarvet veel ühe kuluga suurendada kuid praktiline elu näitab, et kui  pingete teket ignoreerida, siis on vigastused kerged järgnema.
Apollo ootab praegu pikisilmi massööri, kes tema valuliku parema nimmepoole jälle liikuma aitaks. See ei ole tegelikkuses asi, mis oleks tekkinud pelgalt treeningust, sellel on kindlasti aluspõhjus kuid koormuse ja algpõhjuse koosmõjul tekib probleem, mida pelgalt puhkamisega korda ei saa. Seda veel teadmata saime juba korra teada, mis juhtub kui seda mitte tähele panna. Ühe koha probleem, koormab üle teise, mis seda kompenseerib ning vigastus oligi olemas. Taastumine võttis aega, aga nüüd on aeg olla targem ning teades probleemide seost on võimalik tõsisemat ära hoida.
Füsioteraapia hobustele on Eestis uus sõna, aga abi on saanud juba paljud, kellede puhul pelgalt pubrist ja süstist väheks jääb. See eeldab liikumisaparaadi teadlikku ja regulaarset hooldust nii välise mõjutamise kui ta spetsiaalsete harjutustega.
JA nii lõpuks ongi, et saame kasutada looduse poolt antut kuid teha tuleb seda targalt. Ei ole mitte mingisugust alusta arvata, et hobused on millegi poolest teistsugused kui inimesed. Nende liikumisaparaat kulub täpselt samamoodi kui meie oma ja vajab hooldust ka samamoodi. Kui me tahame tervet ja pikka sportliku sooritusvõime perioodiga hobust, siis tuleb meil tema liikumisaparaadi tervisele ka regulaarset tähelepanu pöörata.